ARVUSTUS: Uues kunstisaates räägitakse asjast
Täna oli ETV2-e eetris esimene osa uuest kunstisaatesarjast „Meie aja kunst“. Voolujooneline programm andis peaaegu et päris adekvaatse pildi esimesest ohvrist, maalikunstnik Merike Estnast.
Sarja autor on Maria Arusoo, kes teletööst vabal ajal juhib Kaasaegse Kunsti Eesti Keskust (KKEK) ning režissöör Erle Veber, kes ongi püsivalt selle ameti peal.
Nagu ütles Mariina Mälk saate esilinastusel KKEK-is, on Rahvusringhäälingus saabunud kunsti jaoks paremad ajad: aastal 2011 oli eetris lühivorm „Päeva kunstitöö“, veel on käimas „NO99 Kunstikool“ ja nüüd siis „Meie aja kunst“.
Tõepoolest, kunstiavalikkus on oma saadet oodanud pikalt, sest muudes kultuurisaadetes kipub kunst ikkagi marginaalseks jääma. Uus saade koosneb 12 osast ja on eetris kolmapäeviti kell 21.30 ETV2-s.
Igas osas võetakse vaatluse alla üks kunstnik või rühmitus. Tänases saates tutvusime Merike Esna loomingu telgitagustega, edasi on oodata sissevaateid Mark Raidpere, Flo Kasearu, Edith Karlsoni, Tõnis Saadoja, OÜ Visible Solution'i, Jaanus Samma, Marge Monko, Dénes Farkasi, Kris Lemsalu, Paul Kuimeti ja Erki Kasemetsa tegemistesse.
Kunstnikevalik hõlmab päris esinduslikku nimekirja noortest ja edukatest kaasaegsetest kunstnikest, sekka ka mõni veidi vanem ja vähem ambitsioonikas. Temaatika on siiski mitemkesine, sest see seltskond esindab küllaltki erinevaid kontsepte ja loojapositsioone.
Elavaid klassikuid ega põnevaid külahulle ei ole ja ei peagi olema – nende konkreetsete autorite selles konkreetses sarjas, mis kestab kevadeni. Mõnes järgnevas kunstisaates, ja hoidkem pöialt, et neid ikka tuleks, on kindlasti teistmoodi valik.
Saate ülesehitus mõjub esmapilgul väga koduse ja isegi suvalisena. Kaamera jälgib kunstniku askeldusi ateljees ja salvestab tema justkui juhuslikku juttu. Saatejuht ei püüa peituda kaadri taha ega seisa ka nagu puuslik mikrofoniga keset pilti, vaid sulandub loomuliku osana ateljeekeskkonda – vahepeal lebab, teinekord jalutab suvaliselt kaadrist välja. Traagelniidid on meelega paistma jäetud ja see sobib, toob kunsti kõrgustest, kus paljud arvavad selle olevat, maa peale ja inimestele lähemale.
Tekst on saatejuhi, kunstniku ja vahepeal ka kõrvaltegelaste vaba vestluse vormis, ilma ahistava intervjuuformaadita, ometi suunatud, sest räägitakse kokkuvõttes ikkagi asjast. Nii on ka teiste saate komponentidega. Visuaal juhib meid osavasti läbi käsitlevate teemade, antud juhul siis kunstniku erinevate loominguetappide ja tööprotsessi staadiumite.
Tausta avamiseks on olemas ka kunstiteadlase sõnavõtt, antud juhul Rebeka Põldsami suust, kes heidab käsitletavale teemale professionaalse kõrvalpilgu. See kohustuslik kunstisaadete element on lahendatud kavalalt, teadlane ei etle pikalt kaadris, vaid on lükitud liikuvale lindile vaheldumisi kõnealuse kunstniku teoste reprodega.
Story on üles ehitatud peaaegu et Hollywoodi reeglite järele – sissejuhatusele järgneb peagi ka intriig, väike draama. Selles episoodis oli põnevuselisajaks tehniline probleem – nimelt oli filmitud, kuidas Estna paneb Viljandi Gümnaasiumisse üles oma hiiglaslikke töid ja poole peal selgub, et lõuend lokib. Kuidas nüüd kangelane käitub, mida otsustab, kas asuda võitlusse või loobuda? Kas kõrvaltegelased osutuvad pahadeks või headeks?
Noh, tegelikult me lõpuks neile küsimustele vastust ei saanudki, kuid olgem ausad, ega see ei olnud ka Hollywoodi film, mis peaks ilmtingimata hästi lõppema. Küll aga saime päris hea ettekujutuse Merike Estna kunstnikupositsioonist, töömeetoditest ja taotlustest. Ja see oligi eesmärk.
Liigset infot selles saates ei ole. Kui midagi puudu jääb, siis ehk ootaks siiski veidi rohkem tausta. Võib-olla täielikul kunstivõhikul on tõesti ükskõik, kus on saate peakangelane õppinud ja millised on tema suuremad institutsionaalsed saavutused, kuid natuke teadlikumale vaatajale oleks taolised seosed konteksti loomiseks siiski kasulikud.
Samuti ei pruugi kogu publik olla kursis sellega, mis inimesed need veel seal kaadris askeldavad. Pikalt ja sisukalt pajatas Estnast näiteks Kaido Ole, kelle all oli küll hetkeks tiiter, kust saime teada, et ta on kunstnik, kuid tegelikult oli ta ju ka Estna õpetaja – see seos andnuks jällegi natuke lisatausta.
Kokkuvõttes tundub, et selline saade võiks ju küll oma missiooni täita, ehk siis suurendada rahvahulkades mõistmist ja mõistvust kaasaegse kunsti suhtes. Loodame, et massid saate ikka ETV2-st üles leiavad.