„Velosoofide” erutavad geriljaaktsioonid ({{commentsTotal}})

Kaader filmist "Velosoofid" Autor: press
{{1386400949000 | amCalendar}}

Jaan Tootseni uus dokfilm „Velosoofid” esitleb lummavalt jalgrattarahvast liikudes kodanikualgatusaktsiooni jälil ja portreteerides rattasõidu mõtestajaid

Kirjanik Peeter Sauter on eriti haaratud filmis esitletud geriljaaktsioonist TOUR d'ÖÖ, kes justkui keerutaks-keerleks keelatud viljadega:

Mis velotuur see on? Ja miks gerilja ehk poolillegaalne?

Tuuri idee on jalgratturitele liikluses rohkem tähelepanu tõmmata, panna autojuhid jalgrattureid märkama. Kamp igapäevajalgrattureid võtab punti ja kihutatakse koos läbi linna. Toimunud on sõit juba õige mitmeid kordi ja nii öösel kui päeval. Ja ennäe, tõmmanud kaasa üha rohkem pedaaliväntajaid. Esimestel sõitudel oli vägev tunne, kui kohale tuli paarsada ratturit, hiljem on aktsioonidel osalenud tuhanded.

Kuidas on see võimalik, ilma igasuguse suurema (riikliku) orgunnita? Organisaatorite tuumik on vaid kümmekond inimest, kes turvavad seda rattakarja eest ja tagant nii palju kui saavad. Turvamine on vajalik, sest erinevad on rattad ja sõitjad (võistlussportlasi siin pole ja auhindu ei jagata), liigutakse üsna erineva kiirusega - ja mis tähtsam - tavapärane linnaliiklus ei ole rattaaktsiooniks suletud. Miks ei ole? Filmi algul selgub, et võiks ju taotleda liikluse sulgemist ametlikult registreeritud ürituseks, aga enam ei ole selleks aega ja tegelikult on varasem sõit õnnestunud ilma taoliste formaalsusteta ja miks mitte samamoodi jätkata. Ohtlik? Mõningal määral. Erutav? Aga loomulikult.

Siin ehk ongi konks, miks asi on nii hästi käima läinud. Tegutsetakse reeglite ja seaduste piire kombates ja samas õilsa idee nimel. Mis te meile teha saate? Ja kui hakatakski midagi tegema, paisuks protestimäsu suureks. (Sekkuda oleks aga lihte, kui tuur tooks kaasa õnnetuse. Seda peab iga hinna eest vältima. Kui keegi käntsu käiks, tuleks valu vaikselt alla neelata.) Siit ongi pärit osalejate pöörane elaan. Sõidetake parves (maanteel on see lubatud), vajadusel peatatakse ise ristmikel liiklus ilma selleks õigusi ja eraldusmärke omamata. Teisiti ei saakski.

Jah, ma mäletan õunaraksus oli maru põnev käia. Suurt pattu ei tee ja saab hämaruses kambas toimetada nagu luuremängus. Aili Vindil oli kunagi lugu, kuidas ta läks pimedas oma Nõmme koju ja tema maja ees tänaval seisid poisid troppis ja angažeerisid Aili Vindi tänavale valvesse, et Vindi õue õunaraksu hiilida. Vint pidi märku andma, kui keegi tuleb. Vint siis valvas truisti oma aia ees, et poisid saaksid ta õunapuid tühjendada ja sai tänutäheks sületäie õunu. Temagi jaoks oli gerljaaktsioon erutav!

On see võrdlus nüüd kohatu? Kuidas õilis tuur ja kasuahne õunaraks seotud on? Erutuse genereerimise kaudu ongi. Erutus, mis tekib piiridel liikumisest, mille käigus püütakse piire liialt mitte ületada. Ja et kogu asja taga on mingi velosoofia, ei ole tegusemise ajal oluline.
Mulle tohutult meeldib, et tuur on rahvaalgatus, mis ei ole suunatud kellegi või millegi vastu, ei püüta imaginaarseid müüre okupeerida. Pigem ollakse millegi poolt ja püütakse malbel ja mahatmagandilikult vägivallatul moel mahtuda ära olemasolevasse maailma, integreeruda, leida sünergia ka nendega, kelle eluhoiakud hästi ei klapi.

Geriljakunst ehk ilma loata kunstilistel eesmärkidel linnaruumi sekkumine ja keskkonna kujundamine on popp nii Eestis kui mujal juba mõnda aega. Geriljaaiandusest, kus istutatakse taimi vabale linnaterritooriumile Tallinnas ja mujal on artikli Artishoki veebilehele kirjutanud Margus Tamm. Taolist on harrastanud ka Uue Maailma selts, paigutades otse sõiduteele lilleklumpe. Kuidas sa kutsud politsei, et see lilled asfaldilt maha niidaks! Aga eks vahel kutsutakse ja siis on kaks varianti. Kas vahvat erutust saab veel rohkem või keerab asi nats nukraks. Kui keerab nukraks, ei lase õige geriljakunstnik end häirida ja korraldab varsti uue aktsiooni. Banksy gerljakunstiaktsioonid on üldtuntud ja panevad omavalitusi nii Londonis, New Yorgis kui Iisraelis aegajalt küüsi närima.

Mulle meenuvad mitmekümne aasta tagused pupulaarsed kambatembud eri maadel - alastijooksud. Nende kajastamisest pääsenud mööd ka nõukaaegne ajakirjandus. Rootsis oli asi eriti popp. Inimesed võtsid pundis end alasti ja silkasid nii läbi linna. Enamasti olid küll jõugus koos samast soost isikud ja nalja sai, kui puhtujuslikult meesalastijooksjad kohtasid linnas sarnast aktsiooni teostavat naisteseltskonda. Nojah, kas see kohtumine ikka päris juhuslik oli. Keegi  ikka pidi teadma. Minu mäletamist mööda erilist integreerumist tol korral ei toimunud. Pärast väikest kõhklust jätkas kumbki grupp oma marsruudil.

Ja nüüd - ka alastijooksudel oli taga ideoloogia, mingit tõde taodeldi, mingi sotsiaalselt muutust aeti taga, protestiti ja võideldi, aga mis need ideed võisid olla, ma paraku ei mäleta. Kas keegi üldse mäletab? Karusanahafarmide keelustamine või keskkonnakaitse, ah, mis, peaasi, et jälle alasti ringi lipata saab. Kui praegugi Rootsis nii joostaks, ehk oleks grupivägistamisi, mis praegu peavalu teevad, vähem.

Ega ma ei mäleta palju, mis on taga olnud Ukraina rühmituse Femen aktsioonidel, kus paljaste rindadega ilusad ukrainlannad Ukraina valitsuse vastu protestivad. Meelde jäävad ja meediasse läbi murravad nad ikka oma alastusega. Eks nad mõistavad seda isegi ja viimasel ajal on oma deklaratsioonid maalinud otse rindade peale. Kiievis on nad suure surve all ja sestap võtsid viimane kord ette president Juštšenko pildid täis kusta Pariisis Ukraina saatkonna ees. Kas nad diskrediteerivad sellega Maidani kohati veriste sündmuste tõsidust? Minu meelest mitte. On hea, kui revolutsiooni tehes surmtõsiseks ei jääda ja liiga hardaks ei muututa.
Nüüd eksisin kaugele.

Vaatame vahelduseks, mida uues dokfilmis siis näidatakse.

Jalgratturite mass koguneb Vabaduse platsile. Siis No teatri proovisaal. Ühele TOUR d'ÖÖ juhtfiguurile, näitleja Rasmus Kaljujärvele kingitakse rattakellatilina saatel uus valge jalgratas äravarastatu asemele. Kaljujärve osalus läbi filmi ei mõju nii, et võtame staari kampa ja saame palju tähelepanu. Ei tunne filmis niimoodi mitte keegi ja see on märk, et aktsioon on tõesti demokraatlik ja osalejad lihtsalt võrdsed ratturid. Kel laps selja taga lapsetoolis, kel kass lenksu ees korvis. Kui omakäeliselt peatatakse autovool, et ratturitemass saaks läbi liikuda, siis osa juhte käituvad lugupidavalt, aga mõni läheb närvi. Ehk taksojuht peaks sihtkohta jõudma kindlal ajal ja nüüd on nina ees korraga mass rattureid.
Korraldajad disainer Risto Kalmre, restoranipidaja Jaagup Jalakas ja Kaspar Kannelmäe on tiba närvis, kuidas piiripeal kõndimine ja emotsiooniohjamine võib kujuneda. Leitakse, et see on nagu tuhandepealise lambakarja läbi linna ajamine. Jah, parem kui asi hispaania härjajooksuks ei muutu.
Asjaosaline Liina Ristoja kommenteerib poeetiliselt ja täpselt, et tuur on eluenergja ja elujõu vallapäästmine: "Puhas kondiaur lendab lihtsalt läbi linnatänavate!". Tõsi, puhast ilu on kasvõi vaatepildis, kuidas suure massi sees pedaalivad paar lumivalgetes kleitides noort daami. Täitsa pidu.
Rattaparaadi taha takerdunud punane sportauto demonstreeerib burnouti, vilistab kohapeal seistes asfaldil  tagarehve ja laseb pahvaka kummitossu vastu taevast. On see protest? Ei tea, pigem ikka rõõm ja lust, et midagi vahvat toimub.

Tasakaalustuseks rahvarallile

Tootsen toob balansseerimiseks ekraanile kaks tarka meest, kes jalgrattasõidust saadavat elaani lahti räägivad. Loodusemees Fred Jüssi ja kirjanik ja Valdur Mikita on rattafännid, aga suured individualistid, kes sõidavad pigem metsas, põlluvahel ja ihuüksi. Nii poogib Tootsen filmile juurde sügavamat sisu ja saabki filmi nimetada "Velosoofideks".

Muidugi oskab Jüssi rääkida võluvalt, mis tundeid tekitab jalgrattal looduses liikumine ja Mikita luua paralleele Tiibeti munkadega (ah, kui neil oleks olnud jalgrattad, mediteerinuks nad sadulates mööda Tiibeti kiltmaad kihutades - mõte missugune, loob peas kohe pildi).

Tõsi, mulle meenubki, et munkadel oli harjutus, kus nad harrastasid mediteerivat pikamajooksu ja väidetavalt liikusid edasi pooleldi õhus hõljudes. Küllap nad liiguksid ka ratastel varsti pilvepiiril (aga miks mitte mootorratastel?). Mikita pajatab metsasõidul tekkivast parallaksiefektist (vaadake filmist ise järele, mis see on) ja storboskoobiefektist (kui valgus vilgub vastu puude vahelt) ja sellest, kuidas nauding kiirest liikumisest looduses on meil veres, see on korilaste pärand.

Tõepoolest ratsa läbi öise metsa olen minagi kihutanud. Oli päris pöörane galopp ja lõpuks niitsid vastu pead peksvad oksad mu varastatud ja saduldamata hobuse turjalt raginal võpsikusse. Korilaste pärand, mis mina teha saan! Kui just mitte Rummu Jüri oma.
Mikita võiks samamoodi rääkida suusatamisest või metsajooksust ja alati oleks huvitav. Mikita on täpselt samamoodi sisukas ja veenev kõneleja nagu Jaan Undusk. Kui rääkima hakkab, kuulad suu ammuli ja usud kõike ja teatud reservatsioone hakkad peas tegema alles mitu aega hiljem, kui rääkijast üle kandunud erutus pisut lahtub. Siingi on erutus see iva ja - jutu sisu, paradoksaalsel moel, kooruke.

Võiks ju viriseda, et Tootsen on Jüssi ja Mikita (kes massiüritustel osaleda ei soovi) - hoopis teisest ooperist pärit TOUR d'ÖÖle külge keevitanud kartuses, et puhas film tuurist ei kannaks piisavalt. Aga milleks viriseda, kui on vahva film.


Võibolla hea doki tunnuseks on see, et sa unustad vaadates filmi tehnilise poole ära või ei taha hakata mõttes seda lahkama. Sest see, mis ekraanil näha, on kaasaviiv. Ja mis siis, kui teostuses on rabedust.

Jüst käisin Kumus vahtimas ilmakuulsa Werner Herzogi dokki ja see on teostuselt nii konarlik ja naivistlik, et ma kardan, et BFM-i koolis lõputööna läbi ei läheks. Aga Herzogit see ei huvita. Teda huvitavad inimesed, keda näidata ja nende lugu ja ta jätab muretult sisse tühje kaadreid ja palju õhku, arusaamatusi, kahetisust ja ei püüa kõike selgeks rääkida.

Tootseni lugu on tehniliselt palju siledam. Ja erinevalt mitmest eesti dokitegijast ei keskendu Tootsen reaalsusest oma ideedele illustratsiooni otsimisele (jah, just äsja rääkisin, et jalgratturifilosoofia on suuresti filmi autori genereeritud, mis siis), aga püüab reaalsuses toimuvat avada. Seda on vahelduseks kosutav vaadata.



Aare Pilv Kenderi protsessist: üks pool on kurt teise poole suhtes

Kirjandusteadlane Aare Pilv märkis, et Kaur Kenderi kohtuprotsessis põrkuvad kaks erinevat maailma mõistmise viisi.

Jan Uuspõld lavastusest "Talvevalgus": nagu oleks head armastuslugu kuulnud

30. märtsil esietendub Tallinna transpordikoolis Theatrumi värske lavastus "Talvevalgus", kus astuvad peaosades lavale Jan Uuspõld ja Maria Peterson. "Ringvaade" tegi nendega juttu.

Arvustus. Ed tegi seda jälle

Uus plaat

Ed Sheeran

÷ ("Divide")

9,5/10

HEAD TEED, LEMBIT ULFSAK!
Ametlik nekroloog Lembit Ulfsakile

LEMBIT ULFSAK

4. juuli 1947–22. märts 2017

Age Juurikas: minult ei tasu oodata ritta laotud klassikuid

Pühapäeval kell 19 avab Rae Kultuurikeskuses oma muusikalise ning äraspidise “Pandora laeka” priimapianist Age Juurikas, kelle seost meie vallaga kinnitab lausa rahvastikuregister. Uurisime, mis tal täpsemalt kavas ning miks meeldib talle vene heliloojate looming.

Kultuuriministeeriumi töörühm hakkab ajakohastama teatrite rahastust

Kahekümne aastaga on Eesti teatrimaastik põhjalikult muutunud, juurde on tulnud palju uusi teatrivorme ning teatrite rahastamist reguleeriv etendusasutuste seadus ei vasta enam Eesti reaalsele teatrisituatsioonile.

FILM
"OP" jagas soovitusi Maailmafilmi festivaliks

14. korda toimuv Maailmafilmi festival on lõpuks leidnud endale kodu ja jääb paikseks Eesti Rahva Muuseumisse. "OP" palus festivali teejuhtideks kaks festivali kirglikku fänni.

TEATER
Rein Oja Lembit Ulfsakist: ta ei määrinud mett moka peale

Täna suri 69-aastasena armastatud Eesti näitleja ja lavastaja Lembit Ulfsak. Draamateatri juht Rein Oja meenutas lahkunut.

KIRJANDUS
Kirjanduspreemia nominent Nikolai Baturin: rahu on peamine, mitte raha

Täna kuulutatakse välja kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade võitjad. ERRi kultuuriportaal koostöös Eesti Kirjanike Liiduga tutvustab nominente. Proosa kategoorias konkureerib Nikolai Baturin teosega "Mongolite unenäoline invasioon Euroopasse".

KUNST
Kunstiministeerium. Kriitikute avalikest isiklikest kirjadest

Mõni aasta tagasi soovitas Kaido Ole mulle, kui kunstikriitikule kirjutada kiri kunstnikule.

Arhitektuur
Ilus aasta 1967. Viru hotell

1967 oli ilus aasta, sest siis sündis Vikerraadio. Aga see oli ka aasta, mis Eestis ja maailmas juhtus palju muud. Head, ilusat, naljakat, kurba, dramaatilist. Peeter Helme ja Urmas Vadi valisid välja kakskümmend asja, sündmust ja nähtust, mis kõik 1967. aastal juhtusid ning jutustavad neist nüüd raadiokuulajale. Kultuuriportaal avaldab jutud kirjalikult

Arvustus. Hästi ruumipärane helikunstiteos

Helikunstiteos
"Lugulaul"
Rahvusarhiiv uus hoone Noora
Autorid: Martin Kikas ja Kiwa

MUUSIKA
Koit Raudsepa kolm soovitust Tallinn Music Weekiks

Järgmisel nädalal saab alguse Tallinn Music Week ning "OP-is" jagas festivaliks kolm soovitust Raadio 2 saatejuht Koit "Dr Koit" Raudsepp.

Arvamus
Elo Kiivet. Tõlkes kaduma läinud ruum

Selleks et arhitektuuri lugeda, peab õppima ruumi märkama.

Rein Raud. Teeme Tõe jälle suureks?

Kuidas iganes Donald Trumpi lugu ka ei lõpeks – ja arvata on, et meid ootab järgnevate aastate jooksul ees veel terve rida skandaale ja paljastusi, kui mitte midagi veel hullemat – võib 10. jaanuari 2017 pidada oluliseks teetähiseks meedia ajaloos.

Mari-Liis Lill: teater võib kasvatada empaatiavõimet

"Plekktrummi" saatekülaliseks oli lavastaja Mari-Liis Lill, kellega räägiti äsja Endla teatris esietendunud dokumentaalsest lavastusest "Väljast väiksem kui seest".

Joel Sang. Usalduse küsimus

Maitsest ja kriitikast.