Arvustus, Margus Haav: Murakami illusoorne maa ja nõiutud mets ({{commentsTotal}})

Haruki Murakami
Haruki Murakami Autor/allikas: Scanpix

Haruki Murakami «1Q84»
I ja II osa
Jaapani keelest tõlkinud Margis Talijärv
Varrak

Kasutades olemasoleva ja üldtuntud kultuurikihi tükke omalaadsete tellistena, ehitab Jaapani tuntuim kirjanik Haruki Murakami taas uhke kaarsilla maailma, kus kõik on peaaegu sama, ent ometi kuidagi teistmoodi. Hirmutav ja peibutav ning paratamatu on see, mis ootab ees. 

Janáčeki «Sinfonietta» ja George Orwelli prohvetlik meistriteos «1984» on ainult mõned lülid pikas vihjeteahelas, mis sisaldab nagu ikka Murakami puhul rohkem kihte kui sibul ning külluslikult metafooride tõlgendamisvõimalusi.

Esimesed leheküljed sellest suurteosest kulgevad võrdlemisi rahulikult ja tavapäraselt. Sõidab takso, mängib klassikaline muusika. Keskealine sohver silmitseb kogenud kalamehena lõputuna näivat autode rodu. Taksos on ainult üks reisija, 30aastane Aomame (ao nagu roheline ja mame nagu uba). Juuksed õlgadeni, jalas Charles Jourdani kastanpruunid kontsakingad, Junko Shimada pintsaku peal beež kevadmantel ja mustast nahast õlakott. Kõik on nagu olema peaks, aga midagi olulist oleks nagu veel ütlemata, ootel ridade kaitsvas varjus, tähtede taga peidus, ootamas äratavat kuuvalgust. Reaalsus läheb pisikesse nihkesse tegelikult täpselt sellest hetkest, kui taksojuht ütleb maagilised sõnad: «On ainult üks reaalsus.» Siis läheb lahti, enam pääsu ei ole. Üks hetkeemotsiooni ajel tehtud valik määrab saatuse ja igapäevased asjad ei ole enam sellised, nagu nad olid. Aga võib-olla läheb kõik just nii, nagu see on ammu ette nähtud.
Paralleelselt Aomame küünilise ja kuritegeliku maailmaga kulgeb teise tegevusliinina erakliku Tengo lugu, kes töötab matemaatikaõpetajana ning loodab ühel päeval avaldada oma raamatu. On aasta 1984, aga enam mitte kauaks. Murakami mähib lugeja märkamatult kiht-kihilt kangasse, mis väljastpoolt on täiesti argine, kuid läbi mille paistab midagi uut. Aeg ei voolagi korraga enam normaalseid radu.

1Q84 on see nimi, mille uude olukorda sattunud Aomame annab maailmale, kust ta end korraga leiab. Q nagu question mark. Uus maailm on küsimustest tulvil. 1984. aastat nagu ta seda teadis, pole enam olemas. Uue küsimustest tulvil maailmaga tuleb võimalikult kiiresti kohanduda nagu loomakesel, kes on sattunud tundmatusse metsa.

Murakami väljendusrikas keel on nauding omaette, eriti veel heas tõlkes. «Siis astus ta oma kitsukesele rõdule, istus alumiiniumtoolile ja jäi öist linna imetlema. Oli soe kevadöö. Taamal asuvalt kiirteelt tuule seljas kohale purjetanud hääled mürisesid otsekui ookeanilained. Kell oli juba üle südaöö ning suurem osa neoontuledest oli kustunud.» (lk 248)

Ja taevas on kaks kuud, väike ja suur. Suur kuu on tavaline, väike aga eriline, kummalise kujuga ning kergelt rohekas.

Loomulikult on Murakami ka selles teoses taas sünteesinud teadvust ja alateadvust, reaalsust ja fantaasiat ning ida ja lääne kultuuri. Raamatu tegelased kuulavad muusikat Leoš Janáčeki «Sinfoniettast» ja Johann Sebastian Bachi «Hästi tempereeritud klaverist», Sonny & Cheri «The Beat Goes On'i», The Rolling Stones'i «Little Red Roosteri», Louis Armstrongi «Chantez les Bas'i» ja Michael Jacksoni «Billie Jeani» juurde välja. Eriti teraselt tasub aga ette võtta «It's Only a Paper Moon», mille sõnadest on leitud ka raamatu moto. Laulus on põhiteemaks armastus ja petlik pealispind, mis saab aga tõeluseks, kui vaid uskuda. Jaapani muusikuid esindab ainult üks j-pop artist, 1985. aastal 43-aastasena lennuõnnetuses hukkunud Kyu Sakamoto oma hitiga «Sukiyaki».

Huvitaval kombel on jällegi näiteks Põhja-Ameerikas välja antud Murakami teosed rõhutatult jaapanipärased, kaanel on reeglina jaapanlaste suured fotoportreed. Niisiis liigub Murakami kahe maailma vahel nii otseses kui ülekantud tähenduses ning tuleb taas tunnistada, et ta saab mõlemas suurepäraselt hakkama.
«1Q84» esimesed kaks osa oma 750 leheküljega vuhisevad mööda nagu liblika tiivalöök, kolmas on ka eesti keeles loodetavasti peagi tulekul. Tegelikult ilmus teos ka originaalis kahes jaos, 1. ja 2. osa ilmusid 29. mail 2009 ja 3. osa 16. aprillil 2010.

«Reaalsusest ei piisa, meile on veidrusi ka vaja. Triivimine fantaasiamaailma pole põgenemine reaalsusest, vaid oluline õpetus elu loomulikkusest.» Nii kirjutas Edmund Miller. Õige ta on. Eriti veel kui need on kirja pandud nii põnevalt ja haaravalt nagu see Murakamil ikka ja jälle õnnestub.

Toimetaja: Valner Valme



Rein Raud

ERR.ee video: Rein Raud esitles romaani "Kell ja haamer"

21. septembril esitles Rein Raud Rahva Raamatu poes Tallinnas Viru keskuses oma uut romaani. "Kella ja haamri" on kirjastanud Mustvalge ning kujundanud Asko Künnap, toimetanud Pärle Raud ja korrektuuri lugenud Katrin Kern. ERR kultuuriportaal kandis esitluse üle.

TEATER
KIRJANDUS
Tiina Kirss

Oma haldjariiki kaitstes. Vestlus Tiina Kirsiga

Tiina Kirss (snd 1957) on väliseesti päritolu kirjandusteadlane. Sündinud USA-s ja töötanud vahepeal ka Kanadas, Toronto ülikoolis, elab ta püsivalt Eestis alates 2006. aastast, mil tuli Tartu Ülikooli eesti kirjanduse professoriks. Praegusel semestril jagab ta oma tööaega Eesti Kirjandusmuuseumi ja Tartu Ülikooli vahel. Tiina Kirsi uurimistegevuses kerkivad esile kolm valdkonda: mälu- ja eluloouurimus, feministlik või soouurimus ning „puhas kirjandus” ennekõike ajalooromaani vormis. Viimasest on tema keskne uurimisobjekt olnud Jaan Kross. 60. sünnipäeva puhul vestles Tiina Kirsiga Johanna Ross.

KUNST
"Rändurid"

"OP" tegi ringkäigu näitusel "Rändurid"

Kumus on avatud näitus pealkirjaga "Rändurid. Reisimine ja migratsioon Kesk- ja Ida-Euroopa uues kunstis", mis toob Poola kuraatori Magdalena Moskalewiczi käe all kokku 24 kunstnikku 15 riigist.

Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Piparmünt

Sõnasäuts. Vehverments või vihvervänts

Murdekeelest kirjakeelde tulnud sõnad on üks sõnavara rikastamise viise. Igal murdel on oma erijooned, tänapäeval on murdekeel säilinud kõige paremini Eesti äärealadel (nt saarte murre, Lõuna-Eestis Võru murre).

Mikko Lagerspetz

Mikko Lagerspetz: ilma vastuoludeta ühiskonda ei saa olla

Mikko Lagerspetzi juulis ilmunud teose „Sotsiaalteaduste uurimise meetodid – sissejuhatus ja väljajuhatus“ näol on tegemist esimese eestikeelse sotsiaalteaduste meetodite üldõpikuga. Mikko Lagerspetz on olnud Eesti Sotsioloogide Liidu president ja sotsioloogiaprofessor EHI-s ja TLÜ-s. Aastast 2006 on ta sotsioloogiaprofessor Åbo Akadeemias. Raamat ilmus TLÜ kirjastuse sarjas “Gigantum Humeris” ja on valminud Haridus- ja Teadusministeeriumi programmi „Eestikeelsed kõrgkooliõpikud 2013-2017“ raames.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: