Nädala intervjuu. Raul Saaremets: mul on lauljatega vedanud ({{commentsTotal}})

Raul Saaremets.
Raul Saaremets. Autor/allikas: Postimees/Scanpix

Tänaste ordenisaajate seas on Raadio 2 õhtuse vööndi vastutav toimetaja ja saatejuht, Mutant Disco üks vedajaist, plaadifirma Porridge Bullet üks juhte, Röövel Ööbikust ja Ajukajana tuntud muusik Raul Saaremets. 

Raul, palju õnne! Kuidas on, aastakümnetepikkune töö muusikuna ja muusika edendajana on vilja kandnud ja Valgetähe 5. klass käes. On ikka õnnis tunne ka?

No pigem ikka, et ah-mis-nüüd-mina-tunne. Alavaäärsuskompleks ei lase väga laiata siin. President on meil vinge muidugi.

Alaväärsuskompleksiks pole põhjust. Artistinime Ajukaja all on sul toimunud tõeline läbilöök. Alustasid aastate eest magamistoaprojektina, oma lõbuks muusikat tehes, seda tasapisi oma settidesse põimides, välja sa tükk aega midagi ei andnud. Nüüd on sul oma osalusega plaadifirma Porridge Bullet, mis levib üle Euroopa, Ajukaja lugusid lastakse BBC-s jm, ilmunud on mitu vinüüli, koostööd Andrevski ja Maria Minervaga... Kas see on kõik juhtunud samm-sammult, või tuligi isu asjaga rohkem tööd teha ja laiemalt kõlada?

Töö ikka. Ma arvan, et käekiri on mul ammu välja kujunenud, küsimus on pigem olnud vormistamises. Andrevskiga on meil selles mõttes suurepärane koostöö. Ta on paljuski pedant, mina olen aga lohakas ja laisk. Minule on tähtis, et funk oleks sees, aga see et see nn funk ka hästi kõlaks, seda ma naljalt ilma Andrevskita ei suuda. Neid oskusi mul pole.

Mariaga koostöö on samuti põnev. Minu arust on tal fantastiline meloodiataju ja ta kirjutab meeletult ägedaid tekste. Mul on lauljatega üldse vedanud: Tõnu Pedaru, Maria Juur, Mart Avi - kõik intelligendid ja ülimalt põnevad tekstikirjutajad.

Kas Ajukaja muusika hea vastuvõtt Inglismaal üllatab sind?

Ajukajana ei saa ma kedagi teist süüdistada, Ööbikuga on mul see võimalus olemas. Edu Inglismaal on loomulikult meelitav, aga mitte nüüd out of the blue üllatav - me teeme siiski suht ägedat musa, eks ole.

Teete küll. Kuidas sündis ja kuidas toimib plaadifirma Porridge Bullet?

Plaadifirmas on lisaks minule veel vennad Nestorid ja minu poeg. Kõrvaltvaataja jaoks tegeleme puhta snobismiga - üllitame muusikat ainult vinüülil. Meil on üksikud edusammud, aga väga suur töö ootab meid veel ees. Plaadifirma kui niisugune on iga muusikarmastaja unistus.

Selline sähvatus välismaal on sul teist korda juba ju: Röövel Ööbik oli ka üle 20 aasta tagasi otsapidi maailmas, tänu John Peelile jne. Mis nüüd teisiti on, arvestades aegu ja kombeid, musaäri ja meelelahutusmaailma?

Huvitav küsimus ja teema, mis vääriks eraldi jutuajamist.

Peeliga esimene kokkupuude toimus ajal, mis oli veel vene - siis oli ikkagi tunne, et terve maailm läks äkki sinu ees suure pauguga lahti. Kui Peel meid esimest korda mainis, pidin erutusest minestama. Ehk siis isiklikus plaanis pole need kaks ajahetke võrreldavad.

Samas mõeldes, milline pöörane hulk informatsiooni tänapäeval liikvel on, siis seal nii-öelda pinnal korra virvendada on kah, usun, saavutus.

Ja teist korda sa lööd välismaalasi, ütleme inglise keelt kõnelevaid inimesi, nimega. Algul neli ö-d, nüüd kaks j-i. Tihti inglisekeelsed raadiosaatejuhid ei oskagi hääldada: Eidžukeidža? Või jätavad hääldamata ehk nimetamata, seda on ka juhtunud ju. Peaks häälduse sulgudesse panema, mingi õpetuse plaatidega kaasa andma?

No vot, Valdur Mikita võiks rääkida nüüd, miks see nii on. Lausrumalus muidugi võtta artistinimi, mis rahvusvaheliselt on hääldamatu, kui nüüd professionaalselt teemale läheneda. Aga viimane ma paraku ju pole.

Eile ilmus Ajukajalt koos Maria Minervaga uus video "C U Again". Ilus, lihtne ja ütleks, mitte-edev video. Kuidas see sündis ja kuhu see välja võiks jõuda?

Sündis nii, et Maria sattus hetkeks koju käima ja siis panime keeled põske, kutsusime paar iPhone'iga sõpra kaamerameesteks ja hiljem lõikas Margit Korbe selle kokku. No kuhu ta ikka jõuab. Ütleme nii, et jõuab ennast mitte liiga tõsiselt võtvate inimeste südametesse.

Aga tagasi päevasündmuse ehk ordeni juurde. See on vist üks väheseid ametlikke tunnustusi Eestis, kui mitte esimene, asjale, mida sa oled vedanud 25 aastat: klubikultuur, tantsumuusika. Näitab see midagi? Et nüüd, elunäinud inimesena, pole sa enam alternatiivmees? Klubimuusika staatus on muutunud?

Olen ikka alternatiivimees, küll on kole sõna. Klubimuusika on tänapäevaks lihtsalt väga kaubandusliku vormi võtnud. Mind paeluvad endiselt igasugu allhoovused ja eksperimentaalsemad ning uuenduslikumad suunad.

Kas paned ordeni järgmisel Mutant Discol rinda ka - või siis mõnel pidulikul puhul? Oled sa selle etiketiga kursis?

Etiketiga pole täpsemalt kursis, aga kindel on see, et niisama eputama ei hakka. Come on!

Vabandust provotseeriva küsimuse pärast. Mis võiks Eestis olla teisiti? Aga mis on eriti hästi?

Teemad, mis mind marru ajavad, on rassism ja homofoobia - ühe sõnaga, idioote on Eestis palju. Samuti ärritavad igasugu kolkapatriotism, võõraviha ja nõukogude aja ihalus. Viimane on õnneks taandumas. Aga muidu on väga hästi kõik ju. Loodus on meil imeline. Kuigi kurat, šaakalid lasti maha. Lollakad.

Lisaks raadiotööle ja muusikutegevusele ja plaadifirmale oled siiani aktiivne DJ ja üks Mutant Disco vedajaist. Mis hoiab sind käimas? Öösiti väljas, ma mõtlen? See on jube raske ju füüsiliselt. Ja mõnikord peab ise ka kaasa pidutsema. 

Harjutamine teeb meistriks. Üldiselt mulle selline kergelt vintis olek on elulemmik - ei tule igasugu lolle mõtteid pähe, aju puhkab.

Noor rõõsk 2014 on sul juba nii hea aasta, et mida edasi üldse, kui heaks minna saab? Mis on plaanid? Euroopa tuur?

Ainuke konkreetne plaan on muusikat teha, seda küll. Muu nimel ma ei pinguta, tuleb, siis tuleb.

Tänud! Õnne jälle!



Djerro

Autahvel. Aasta albumid 2017, kohad 31-50

ERRi kultuuriportaal valis viiendat korda aasta parimaid plaate. Nagu tavaks oleme kujundanud, hakkab tipp-50 edetabel ilmuma esmaspäeval tagumisest kümnest, lisades iga päev kümme järgmist, kuni reedeks on esikümme ja kogu pilt avalik.

Punkfoto näitus

Punginäitus tõi Mercale pisara silma

Eesti pungi esiema Merca külastas koos Jüri Muttikaga punkfotonäitust "Iseleiutatud inimesed. Pungi nägu Nõukogude Eestis" ning nentis, et ilusad ajad tõid talle pisara silma.

"Kirsiaed"

Nüganen näeb "Kirsiaias" komöödiat ja naisterahva dilemmat

Tallinna Linnateatris lavastas Elmo Nüganen Anton Tšehhovi Kirsiaia. Nüganeni sõnul on Tšehhovi luigelaul - "Kirsiaed" - tehniliselt täpne ja täiuslikult kirjutatud. Kirsiaias on alati nähtud draamat, kuigi autor on sellele alla kirjutanud komöödia.

FILM
TEATER
Nero Urke Hamletina

Arvustus. "Grotesk" tuleb võib-olla sõnast "grott"

Jaan Toominga lavastet „Hamleti” etendusõhtust Vabal Laval, 5. detsembril. Mängisid Nero Urke, Rein Annuk, Aire Pajur, Margus Mankin, Algis Astmäe, Anne-Mai Tevahi, Mikk Sügis ja Kaido Kivi (+ isa vaimuna Jaan Toomingu hääl).

KIRJANDUS
KUNST
Arhitektuur
Tuhu matkaraja vaatetorn Trepp.

Tuhu matkaraja uus vaatetorn kannab nime Trepp

Pärnumaal, Tuhu matkaraja alguses avati uus vaatetorn, mis on juba viies riigimetsa majandamise keskuse (RMK) ja Eesti Kunstiakadeemia (EKA) sisearhitektuuri tudengite koostöös valminud loodusehitis.

MUUSIKA
Arvamus
ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: