ARVUSTUS. Mari Kartau: Artcontaineri Suur Kunst ({{commentsTotal}})

Ühes ruumis on taaslavastatud Artcontaineri endine kontor Polymeris. Lisaks mööblile, kujunduselementidele ja dokumentatsioonile on eksponeeritud ka lõhn.
Ühes ruumis on taaslavastatud Artcontaineri endine kontor Polymeris. Lisaks mööblile, kujunduselementidele ja dokumentatsioonile on eksponeeritud ka lõhn. Autor/allikas: Pärnu Linnagalerii

Nii vägevat installatsiooninäitust, nagu 8. märtsini Pärnu Linnagleriis avatudolev Artcontainer, pole Eestis ammu olnud, sest installatsioonikunst on kallis. Artcontaineri kunstnikud ei ole eriliselt rikkad, küll aga on nad oma töödesse kõvasti aega ja energiat investeerinud.

Võibolla on isegi hea, et Polymer kinni pandi. Artcontaineri rahvas tegi seal pea 10 aastat suurepärast kunsti, aga sinna tehaseseinte vahele see jäigi. Mentaalses mõttes. Kui hakata näpuga osalevate kunstnike CV-des järge ajama, siis mõistagi tuleb välja, et kõik nad on esinenud ka mujal. 

Ühised reisid on rühma viinud nii USA-sse kui Austraaliasse, lähematest paikadest rääkimata. Sandra Jõgeva on iseenesest tuntud tegelane, aga kuipalju tema kunsti teatakse, on iseküsimus. Mai Sööt figureerib tantsuskeenel. Erik Alalooga ja tema õpilaste Postinstrumentarium kompavad nii teatri- kui muusikamaailma piire. Janno Bergmann on ühtepuhku Venemaal ning Pärnus esinenud, Kilian Ocks jällegi oma kodulinnas Karlsruhes ning Istambulis.
Kuid kõik need etteasted on Eesti kunstimaalima mainstream mätta otsast vaadates täiesti kõrvalistes nurgatagustes, täpselt nagu vana tehasehoone pimedad ja tolmused koridorid. Nüüd, kui tehas on tegevuse lõpetanud, tekib vähemalt teoreeriline võimalus kohata Artcontaineri kunstnike loomingut väärikates näitusepaikades ja kunstisündmustel, sest kus mujal neil oleks enam olla. Kas see ka praktikas realiseerub, on iseküsimus ja sõltub suuresti kunstnike edasistest valikutest.
Artcontainer teeb suurt kunsti. Siinkohal tuleb küll tänutundega Polymeri poole tagasi vaadata, sest seal olid olemas avarad ruumid ja ohjeldamatult taaskasutuse järele karjuvat materjali, mis tegi taoliste suurteoste loomise võimalikuks. Tavapärasel paarikümneruutmeetrisel ateljeepinnal töötaval kunstnikul ei tuleks pähegi, et tema teos võiks olla näiteks mööda maailma rändav saun (esitatud videona "The Bathers" (Saunainstallation) Art Container 2010, Tallinn, Riga, Miami).
Galeriisse siseneja kohtub esimesena seinasuuruse altariga, mis on tehtud vanadest ustest ja mis vilgub ning paugub ähvardavalt („The Doors“. Tanel Saar, Kilian Ochs, Sylvain Breton, Janno Bergmann. Installatsioon 2011-2012). Siin tuleb mängu teine Artcontainerile sageli omane nipp, millega lisaks suurusele vaatajatele mõju avaldatakse – interaktiivsus. Sein aktiviseerub külastajate liikumise peale, astub vaatajaga dialoogi – aga tegelikult pole see dialoog, vaid ühepoolne kõmin. Tegemist on kujundiga, millele ei saa omistada ühte kindlat tähendust, kuid mis avatud vaataja peas tekitab mitemesuguseid assotsatsioone. Seda seina võib vaadelda kui altarit võimule ja manipuleerimisele, aga võib ka kuidagi teisiti.
Sarnaselt eelmainitutele on ka mitmed teised tööd kollektiivsed, näiteks sporaadiliselt erekteeruvad ristid („Kingdom of Heaven“. Janno Bergmann, Tanel Saar, Kilian Ochs. Installatsioon, 2013). Plussid sellise tegevuse juures on mitme inimese annete, ideede ja oskuste ühendamine üheks võimsaks teoseks. Pole olemas kunstnikku, kes oleks ühtlasi suurepärane elektroonik, osav ehitusmees, suur mõtleja, mehhaanik, monumentalist ja mine tea mida kõike veel. Aga kamba peale saab komplekti kokku, ja eeliseks lihtsalt oskustööjõu palkamise ees on see, et igaüks neist mõtleb oma meediumis, osaleb aktiivselt loomeprotsessis ning seetõttu saab tulemus elav ja mitmetasandiline.
Tehnoloogia tippsaavutus on Kilian Ochsi (ja suure hulga abiliste) „Kes seisnud selgimata pilgu eel“ (2013). See on galeriisse ehitatud tuba, kus jookseb slaidiprogramm perekonnaalbumist. Ainult väga kannatlik vaataja märkab ilma eelhoiatuseta, et mõned kallitest kaimudest diapositiividel liigutavad end vaevumärgatavalt. Selles poleks midagi imelikku, kui tegu oleks arvutist või videolt jooksva pildiga. Aga arhailise tehnoloogia kasutamine (või vähemalt sellise mulje jätmine, sest ega ju ei tea, kuidas ta seda tegi) tekitab vaatajas mingi veidra ajamasinasse sattumise tunde.
Low-tech on väga omane ka erik alaloogale, olgu siis kõne all tema "Kinemaatiline müsteerium" (esitatud videona, Erik Alalooga, Andreas W, Taavet Jansen, Kultuuritehas Polymer, Tallinn) või installatsioon „Kontsert fermentatsioonile“. Siin saab kuulata võimendatud helisid, mida tekitab käärimisprotsess. See on nagu austusavaldus bakteritele ja pärmiseentele, kes ühtepidi oleks justkui meist palju madalamad organismid, kuid teistpidi vaadates oskavad nad teha asju, mida meie ei oska. Alkohol ja mulksumismuusika on neist looduse ringkäigus mõistagi kõige ebaolulisemad.
Kui Artcontaineri meesliikmed rõhuvad paljuski arhteüüpidele ja alateadvusele väljendatuna võimsa visuaali ja helina, siis daamide kunstikeeles domineerivad verbaalsus ja kehalisus. Sandra Jõgeva stand up'id „Kiss and Tell“ (2011), „Mother's Words of Wisdom“ (2011) ja „Poliitiline karjäär“ (2013) on sügavalt iroonilised jutustused, mis ei propageeri feminismi, küll aga osutavad just nendele hoiakutele ühiskonnas, mis on feminismi põhjustanud. Tegevuskunsti vormina on siin oluline ka autori ja ettekandja füüsiline kohalolu. Muidugi oleks neid parem elavas esituses vaadata, kuid ka videod toimivad, sest nad on naljakad ja põnevad ega tüüta seetõttu ära.
Mai Sööt tegeleb samuti naiseksolemise teemadega, lahates Neitsi Maarja ja Püha Vaimu seksuaalvahekorra temaatikat. Selles installatsioonis on esindatud tants, laul, muusika, skulptuur, video, performants, tekst, poeesia, urbanistika, kokandus ja kindlasti oli veelgi midagi, mis kohe ei meenu. Huvitaval kombel ei teki sellest meediumide paljususest eklektilist kaost, vastupidi – need täiendavad teineteist. Seal, kus otseütlemine oleks liiast, tuleb mängu mõni abstraktsem kujund ja vastupidi – kui asi liiga segaseks läheb, aidatakse sõnaga kaasa.
Veel üks põhjus, miks Polymeri tehasest väljakolimise üle rõõmu võib tunda, on see, et valminud teosed on tänu sellele sattunud korrastatud galeriikeskkonda. Polymeris neidsamu ja sarnaseid installatsioone vaadates ei mõjunud nad sugugi nii võimsatena, kuna eksponeerimiskeskkond ise oli tähendustest liiga tulvil ehk maakeeli öeldes igasugust soga täis. Esteetilises galeriis tekib installatsioonide ja ümbruse vahel kontrast, millest võidavad mõlemad.

Vaata videoid:

"The Bathers" (Sauna installation) Art Container 2010, Tallinn, Riga, Miami

"Kinemaatiline müsteerium" Erik Alalooga, Andreas W, Taavet Jansen, Kultuuritehas Polymer, Tallinn

"Sphere 12/16" Kilian Ochs 2010, Karlsruhe, ZKM, Germany



Rein Raud

ERR.ee video: Rein Raud esitles romaani "Kell ja haamer"

21. septembril esitles Rein Raud Rahva Raamatu poes Tallinnas Viru keskuses oma uut romaani. "Kella ja haamri" on kirjastanud Mustvalge ning kujundanud Asko Künnap, toimetanud Pärle Raud ja korrektuuri lugenud Katrin Kern. ERR kultuuriportaal kandis esitluse üle.

FILM
TEATER
"NO34. Revolutsioon"

Mulje. Üksainus vesi on

NO34 "Revolutsioon"

Lavastajad Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo
Muusika Jakob Juhkam
Laval Marika Vaarik, Eva Koldits, Rea Lest, Jörgen Liik, Ragnar Uustal ja külalisena Mart Kangro

Esietendus 18. augustil 2017 Naissaarel ja 16. septembril Teater NO99 suures saalis.

KIRJANDUS
Tiina Kirss

Oma haldjariiki kaitstes. Vestlus Tiina Kirsiga

Tiina Kirss (snd 1957) on väliseesti päritolu kirjandusteadlane. Sündinud USA-s ja töötanud vahepeal ka Kanadas, Toronto ülikoolis, elab ta püsivalt Eestis alates 2006. aastast, mil tuli Tartu Ülikooli eesti kirjanduse professoriks. Praegusel semestril jagab ta oma tööaega Eesti Kirjandusmuuseumi ja Tartu Ülikooli vahel. Tiina Kirsi uurimistegevuses kerkivad esile kolm valdkonda: mälu- ja eluloouurimus, feministlik või soouurimus ning „puhas kirjandus” ennekõike ajalooromaani vormis. Viimasest on tema keskne uurimisobjekt olnud Jaan Kross. 60. sünnipäeva puhul vestles Tiina Kirsiga Johanna Ross.

KUNST
"Rändurid"

"OP" tegi ringkäigu näitusel "Rändurid"

Kumus on avatud näitus pealkirjaga "Rändurid. Reisimine ja migratsioon Kesk- ja Ida-Euroopa uues kunstis", mis toob Poola kuraatori Magdalena Moskalewiczi käe all kokku 24 kunstnikku 15 riigist.

Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Piparmünt

Sõnasäuts. Vehverments või vihvervänts

Murdekeelest kirjakeelde tulnud sõnad on üks sõnavara rikastamise viise. Igal murdel on oma erijooned, tänapäeval on murdekeel säilinud kõige paremini Eesti äärealadel (nt saarte murre, Lõuna-Eestis Võru murre).

Mikko Lagerspetz

Mikko Lagerspetz: ilma vastuoludeta ühiskonda ei saa olla

Mikko Lagerspetzi juulis ilmunud teose „Sotsiaalteaduste uurimise meetodid – sissejuhatus ja väljajuhatus“ näol on tegemist esimese eestikeelse sotsiaalteaduste meetodite üldõpikuga. Mikko Lagerspetz on olnud Eesti Sotsioloogide Liidu president ja sotsioloogiaprofessor EHI-s ja TLÜ-s. Aastast 2006 on ta sotsioloogiaprofessor Åbo Akadeemias. Raamat ilmus TLÜ kirjastuse sarjas “Gigantum Humeris” ja on valminud Haridus- ja Teadusministeeriumi programmi „Eestikeelsed kõrgkooliõpikud 2013-2017“ raames.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: