Lugemissoovitus: Bolano "Metsikud detektiivid"
Roberto Bolano
"Metsikud detektiivid"
Tõlkinud Klaarika Kaldjärv
Sari "Ajavaim"
Koolibri
Tšiili kirjaniku Roberto Bolano üht tähtsamat romaani, mis Klaarika Kaldjärve täpses, tundlikus tõlkes õnneks eelmisel aastal eesti keeles ja ühes ärksaima valikuga tõlkekirjandusesarjas "Ajavaim" ilmus, on raske millegagi võrrelda. Ühest küljest on see nii ladinaameerikalik, et euroopa mittemetsik, paratamatult tsiviliseeritud, peamiselt koloniseerimata mõistus võtab seda ka 21. sajandil vastu eksoodi plahvatusena.
Teisalt ei ole siin pistmist maagilise realismiga, millega põnevamat ja julgemat ladina-ameerika kirjandust on juba harjutud seostama. Ei rõhu Bolano ka teistele võtetele, mida Ruth Sepp järelsõnas ka Ladina maailma kirjanduse klišeedena mainib: koloniaalhõnguline dekadents, perekonnasaagad, muinasjutulisus, folkloor, revolutsioon, erootika jne. Kõike seda isegi on, aga näiteks erootika on madaldatud millekski ülimalt triviaalseks ning esitatud nii ebaromantilisena, et lugejale on kohe selge: peateema kõrval on see tähtsusetu, pelk füüsiline jant vaimsete pürgimuste kõrval.
Mis siis on 20. sajandi ühe suurima Ladina maailma kirjaniku Bolano mahukas, ligi 700-leheküljelises romaanis tähtis? Kirjandus. Aga mitte kuidagi heroiseeritud tasandil, oo suur kirjasõna, kunst päästab jne, vaid pigem eksistentsialistliku ängi, kaduvuse ja tumeda paratamatuse võtmes. Kirjandus on raamatu tegelaste ja autori jaoks olemise viis, teisiti ei saa, aga selles viisis pole ka midagi ülendavat iseenesest. Nii teose peategelaste Arturo Belano ja Ulises Lima elud kui kirjaniku enda elu raamatu kirjutamise ajal olid lagunemas ja meile ei anta isegi vastust, kas kirjandus oli aine, mis üldse midagi koos hoidis, või just kirjandus see lagundaja oligi. Seda vastust ei olegi, see on lugeja enda otsustada, kui tähtsaks ta raamatut, nii seda konkreetset romaani, kui ilukirjandust üldse, peab. Bolano elas ja töötas printsiibil, et nii või naa on vastused kirjanduses - järelikult on isegi küsimuse asetus vale, paigutatud tühjale kohale.
Bolano loodud Noa laeva pääsevad need lugejad, kes järgivad autori põhimõtet "kõik või mitte midagi", ometi pole garantiid, et see laevuke kuhugi välja jõuaks või pinnale jääks, sest teose tegelased on pidevas liikumises, näiliselt kaootilises, sisimas aga minnakse ideaalide järele läbi vere ja üle laipade, sõna otseses mõttes, nii et taaskord, mitte midagi ei õilistata. Metsikud detektiivid ajavad esmalt utoopilist ja radikaalset vistseraalrealistliku luule asja, hiljem otsivad kadunud luuletajat Cesarea Tinajerot, sekka segaseid seiklusi kümnetest maadest ja eri kümnendeist, nii võib öelda peategelaste, kirjanike kohta, nagu öeldakse alkohoolikute kohta, et põhjuse leiab alati. Põhjuse fanatismiks. Samas, kui igasugune mittefanatism on veel suurem hullus, miks satub hullumajja Joaquin Font, kes üritas olla normaalne.
Kolmandaks ületab "Metsikud detektiivid" ladina-ameerika ja üldse maailma moodsa kirjanduse kõik piirid: nii geograafilised, kunstilised kui ajalised. 1998. aastal ilmunud romaan oli juba reaktsioon sellele, et postmodernism ei andnud enam vastuseid ja apokalüptiline kõigekillustatus hakkas omakorda dogmaks muutuma, Bolano kirjutab eriti postmodernistliku romaani ja lükkab selle siis rööbastele, mis valitud kunstilisest vormist ja ka omavahel lahku kisuvad: ülim iroonia ja siiras, naivistlik idealism, mis kahepeale kokku annavad just paraja tonaalsuse ja nihestatuse selles kuristiku serval kappavas romaanis.
Omaette tähenduse annab teosele veel häälte paljus: jutustavaid tegelasi on 53, nende ääretult erinevate kõneviiside ja maailmanägemuste baasil aga koorub välja Belano ja Lima meeletu, donkihhotlik odüsseia. Kuivõrd tegelased pole sageli ka kõige kainemad, jääbki lugeja otsustada, mida uskuda neist dokumentaalsetena esitatud tunnistustest, ja juba oleme jälle lõksus, kirjanduse lõksus, sest me hakkasime arutama, kas tasub väljamõeldisi uskuda, kui nende mõte on just väljamõeldistena väljendada suhtumist reaalmaailma: tõde on pigem kunstis, ütleb iga selle raamatu sõna - kui üldse kuskil.
Näitab autori meisterlikkust, kuidas selline hämara kättesaamatu eesmärgi poole plagav kõigi rännak igale poole püsib fookuses.
Kõnekas on ka fakt, et ei tooda ühtegi vistseraalrealistide loomingu näidet, raamatus ei kirjutata midagi. Kaob piir elu ja kirjanduse vahelt.