Maksim Štšura: tark valik on jääda Londonisse
Eesti noor pianist Maksim Štšura võitis Inglismaal Beethoveni konkursi, mis toob talle lisaks rahalisele auhinnale võimaluse anda Londonis St Martin In the Fieldi kirikus 5. septembril soolokontsert. Täna, homme ja ülehomme esineb Maksim aga Eestis. Meie tõusev täht kavatseb aga jääda Londonisse, muusikaelu keskusesse.
Maksim Štšura on võitnud VII Eesti pianistide konkursi (2008) ning on olnud edukas mitmel rahvusvahelisel konkursil, nagu Steinway Klavierspiel-Wettbewerb (2004). Käesoleval aastal lõpetas ta Londonis Royal College of Music’us Artist Diploma programmi ning sellele eelnesid samas koolis magistriõpingud. Maksim Štšural õnnestus ühena kahest Artist Diploma programmis osalenutest pälvida võimalus võtta osa Mills Williams Junior Fellowshipi programmist ning selle eduka läbimise tulemusena anti talle MillsWilliams’i fondi medal. Sel aastal õnnestus tal võita inglise muusikakolledžite vaheline Beethoveni konkurss.
„Royal College of Musicus toimub iga aasta koolisisene konkurss ning möödunud aastal õnnestus mul see võita ning ma esindasin oma kooli Inglismaa kolledžite vahelisel konkursil,“ selgitab Štšura oma võidu tagamaid. „Konkursil tuleb esitada Beethoveni üks sonaat, valiku osas on küll teatavad ajalised piirangud ning mina valisin Beethoveni Sonaadi nr. 28 A-duur Op. 101 ning lisaks esitasin veel kohustusliku loona Beethoveni Bagatelli G-duur, Op. 126. Beethoveni hiliste sonaatide ettevalmistuseks kulub kaunis palju aega, enne kui mõistad sisemiselt rikast muusikat, seal on niivõrd palju motiivilisi seoseid ja ka tehniliselt on tegemist nõudliku teosega. Sonaati ette valmistades kuulasin mitmeid salvestusi, kuid põhiline töö toimus koos siinse õppejõu pianist Gordon Fergus-Thompsoniga, kes muide omal ajal neljakümne aasta eest debüteeris selle teosega Wigmore Hallis."
"Mina mängisin sama teost magistrikraadi lõppkontsert-eksamil.Beethoveni Sonaat op. 101 on üks tema hilisemaid klaverisonaate ja oma olemuselt küllaltki uuenduslik ning ebatavaline," ütleb Maksim. "Teosel on huvitav struktuur, sonaadi kõik neli osa on omavahel tihedalt seotud. See teos kuulub perioodi, mil Beethoven kirjutas mitmeid fuugasid ja me leiame neid nii kvartettidest kui sümfooniatest ning ka selle sonaadi finaali töötlus on fuugana kujundatud.“ Maksim Štšura selgitab, et Beethoveni konkurssi korraldavad kaks institutsiooni – Beethoven Piano Society of Europe ja TheWorshipful Company of Musicians, viimane on Inglismaa üks vanemaid heategevusorganisatsioone, mis korraldab kontserte ja annab muusikutele õppestipendiume."
Konkursil osales lisaks Štšurale veel üks eesti päritolu pianist - Guildhall Music And Dramat esindanud Kristiina Rokasevitš, kes pälvis konkursil kolmanda koha.
Štšura on oma koolile (Royal College of Music) äärmiselt tänulik, sest ta tõdeb, et kool on teda kolme aasta jooksul väga palju toetanud, st võimaldanud erinevaid õppestipendiumeid, ilma milleta ei oleks õpingud Londonis majanduslikult võimalikud. Štšura täiendas end peale magistrikraadi Artist Diploma lisa-aasta programmis ning sealjuures valiti ta paarikümne tudengi seast välja osalema Mills Williams Junior Fellowship projektis.
„Tegemist on omamoodi praktikaga, üliõpilane asub tööle klaveriosakonna assistendina ning peab ise välja mõtlema projekte ning neid ka ellu viima, kooli poolt on sealjuures toetus olemas," märgib Maksim. "Minu ideeks oli korraldada kaks projekti – „Sümfooniline Klaver“ ning Background Music Matters - improviseerimise meistriklass. Seminaris „Sümfooniline Klaver“ tegime koostööd dirigeerimise osakonnaga ning töötasime läbi 19. sajandi orkestrimuusika olulisemaid partituure. Eesmärk oli lisaks teostega tutvumisele teha koostööd dirigendiga, mis annab pianistile orkestrimängu kogemuse, ms neil tavaliselt puudub. Seminari käigus oli pianistidel võimalus arendada rütmitunnet ja ansamblimängu, tunnetada muusikalise materjali toimimist ja kontakti pianisti ja dirigendi vahel. Tegime koostöös RCMi õppejõudude - dirigentidega nagu Peter Stark, Howard Williams või Robin O’Neill. Minu meelest oli tegemist loomingulise seminariga, kus tekkisid põnevad arutelud ning inimestel oli võimalus saada uusi kogemusi. Kevadsemestri lõpetasime ulatusliku kontserdiga, mis leidis meeldivat tagasisidet."
Kas pöördud pärast kolme aastat tagasi Eestisse?
See on väga raske küsimus. Mulle tundub, et tark valik on jääda Londonisse, sest mul õnnestub siin nii kontserte anda kui ka õpetada. Olen kolme aasta jooksul suutnud luua endale kontaktide võrgustiku, mul on olnud õnne ja ma olen selle nimel muidugi palju töötanud, et saaksin ka edaspidi kontserte anda. Mul onhuvitav koostöö viiuldaja Michael Foyle’ga, kellega tulen ka Eestisse esinema. Me uurime koos muusikat, osaleme konkurssidel ja anname kontserte.
Muidugi pean ma olema aktiivne ja paindlik ja võimeline kiiresti muusikalist materjali omandama – näiteks paari päevaga viiulisonaadi selgeks õppima. Lisaks on mul võimalus tegutseda kõrvuti maailma tippmuusikutega ja see on äärmiselt inspireeriv keskkond. Peale esinemisvõimaluste ma õpetan päris palju - mul on mitmeid muusikast süvitsi huvitatud eraõpilasi ja alates jaanuarist alustasin laupäeviti tööd klaverikoolis, mida juhib üks Royal College of Music professoreid, kes kutsus mind oma assistendiks. Puhtpraktilises mõttes on mul piisavalt tööd, et maksta arveid ja teenida elatist erialaoskustega. Ma olen selle üle väga õnnelik.
Kas Eestil võiks olla Inglismaa õppesüsteemist ning koostööst mitmete institutsioonidega midagi õppida?
London on muusikaelu keskus. Siin on sajandeid kestev traditsioon, et pankurid ja ärimehed annetavad raha muusikakolledžitele ja muusikutele, konkurssidele, kontserdisarjadele, seda võib ilmselt nimetada inglise süsteemiks – Inglismaal on suurem osa muusikainstitutsioone erafinantseerimisel, õppimine on suhteliselt kulukas, aga selle võimaldamiseks on välja töötatud erastipendiumite süsteem.
Royal College of Music’us tegutseb terve osakond, kes tegeleb sponsorite leidmisega, inimestele tutvustatakse kooli ja ettevõtmisi, kontserte, andekaid muusikuid ja sponsoritele meeldib mõte olla kolledži sõber ning külastada näiteks tasuta kontserte. Lisaks saavad sponsorid oma sõpradega kokku ning siis võrreldakse ja arutatakse, kes on kellele sponsor ja kuidas sponsoreeritavatel läheb – siin avaldub teatav mentaliteedi erinevus, sest Inglismaal on sponsoritel omavahel konkurents. Muidugi oleks tore, kui Eestis keegi toetaks näiteks kontsertklaverite ostmist või kõigile noortele aktiivsetele noortele muusikutele mõeldud kammermuusikasarja, et oleks rohkem esinemisvõimalusi.
Michael Foyle, kellega Eestis kontserte annad, on võitnud mitmeid konkursse, nende seas on Tabori preemia BBC aasta noore muusiku konkursil 2008 ja kaalukas Royal Overseas League’i I auhind 2013.
Me oleme kaks aastat duos mänginud ning andnud kontserte erinevates saalides – St. Martin-In-The-Fields, Queen Elisabeth Hall, lisaks oleme koostööd teinud Inglismaa ühe suurima ning rahvusvahelise haarde omandanud Yehudi Menuhini poolt algatatud institutsiooniga „Live Music Now“, mis organiseerib kontserte vanadekodudes, koolides ja haiglates, et kõigil oleks muusikale juurdepääs.
Michael Foyle’i ja sinu Eesti kontserdid on XX Jevgeni Mravinski festivali pidulikuks lõppakordiks.
Üks 20. sajandi olulisemaid dirigente Jevgeni Mravinski, kes tegutses St Peterbrui Teenelise Filharmoonia peadirigendina, armastas Narva-Jõesuus suvekuid veeta ning rannas jalutada. Seetõttu tekkiski minu isal Anatoli Štšural idee algatada Mravinski mälestuseks Ida-Virumaa keskne muusikafestival.
Festivali algus on tihedalt seotud Narva linna sümfooniaorkestri loomisega. Sümfooniaorkester andis oma esimese kontserdi 1994 aasta novembris ning 1995 aasta mais toimus esimene Jevgeni Mravinski festival. Minu isal õnnestus luua kontakt Mravinski lese Aleksandra Vavilina-Mravinskajaga, kes oli Peterburi konservatooriumi professor ning tegutses Filharmoonia orkestris omal ajal flöödirühma kontsertmeistrina. Vavilina-Mravinskaja oli festivali esimestel aastatel väga tihedalt sellega seotud, ta kutsus kontserte andma oma flöödiklassi õpilasi, sõpru ja kolleege ning ma mäletan Mravisnki majas toimunud loenguid ja kohtumisi, mil arutleti tema loominguliste saavutuste üle. Mravinski oli niivõrd suur muusik, et tema energiat jagub ka siis, kui ta ise on juba siitilmast lahkunud.
Minu meelest on see festival olnud meie regiooni, sümfooniaorkestri ja meie pere jaoks väga oluline ettevõtmine – tegemist on rahvusvahelise festivaliga, mille raames toimuvad sümfooniaorkestri kontserdid ning kammerkontserdid Narvas, Jõhvis, Kohtla-Järvel, Sillamäel, Tallinnas jne. Mul endal õnnestus festivalil esmakordselt esineda 2008. aastal. Sel aastal avas festivali Narva linna sümfooniaorkestri kontsert, mida dirigeeris St Peterburi Mihhailovski teatri dirigent Valentin Bogdanov ning soleeris bariton Vadim Tšeldijev, lisaks esines festivalil Aleksandra Vavilina-Mravinskaja flöödiklass, sealjuures üks õpilastest Maria Fedotova on Maria teatri sümfooniaorkestri kontsertmeister.
Foyle-Štšura Eestis ettekandele tulevas kavas kõlab Witold Lutoslawski - Partiita viiulile ja klaverile, mida duo on esitanud Londonis Philharmonic Orchestra ja Royal College of Music koostöös toimunud Lutoslawskile pühendatud kontserdisarjas. „Veel on kavas Ludwig van Beethoveni nooruslik ja energiline Sonaat viiulile ja klaverile nr 1 D-duur op. 12 ja õhtu teises pooles Claude Debussy - Sonaat viiulile ja klaverile g-moll, tegemist on Debussy ühe kõige viimase teosega enne surma, mis on sellest hoolimata, et valmis peale Esimest Maailmasõda küllaltki positiivse meeleoluga ning kujundirikas ja Johannes Brahmsi dramaatiline ja ekspressiivne Sonaat viiulile ja klaverile nr 3 d-moll op. 108,“ tutvustab kava Štšura. Viiuldaja Michael Foyle mängib Guadagnini viiulil (1753).
Kontserdid toimuvad
3. juuni, kell 19:00 - Jõhvi Kontserdimaja
4. juuni, kell 19:00 - Geneva Keskus, Narva
5. juuni, kell 19:00- Estonia Kontserdisaal, Tallinn
Vaata ka kuula duot esinemas:
Toimetaja: Valner Valme