Tagasivaade: Natalie Mets võrdleb festivale Primavera Sound ja Sónar
Primavera Sound (29.- 30. mai 2014) ja Sónar (12.-14. juuni 2014) on Barcelonas, Hispaanias toimuvad, rohkem kui 100 000 inimese poolt väisatud muusikafestivalid. Olgugi, et kahte festivali lahutas 11 päeva, võidutsesid mõlemad suure hulga publiku ja muljet avaldavate esinejate nimekirjadega.
Ürituste sihtgrupiks on lisaks melomaanidele ka muusikavaldkonna professionaalid, kelle jaoks koostatud “Pro” programmi raames toimuvad konverentsid ja ettekanded.
Festivalidel on nii sarnasusi kui erinevusi. Seega võiks alljärgneva võrdluse eesmärk olla esiteks mõlema tutvustamine ning teiseks sissevaate jagamine neile, kes otsivad viimast tõuget otsustamaks, millisel festivalil tulevikus osaleda.
Primavera Sound toimus sel aastal 13. korda ning on loodud samanimelise põhiorganisatsiooni poolt, mis kevadise tippsündmuse kõrval korraldab aastaringselt väiksemaid festivale, rahvusvaheliste artistide tuure Hispaaniasse ning tegutseb ka plaadifirma ja artistivahendajana (Headbirds, Standstill ja Joana Serret).
Festival koosneb omakorda mitmetest väikestest alasündmustest nagu Primavera als Bars, klubiprogramm Primavera als Clubs, filmiprogramm In-Edit ning tasuta kontsertidega avaõhtu festivali alal Parc del Forum. “Pro” passi omanikule algas festival igapäevaselt juba kell 10 hommikul. Ajaloolises, 1349. aastal esmajoones Kuningliku Sõjaväe Matemaatika Akadeemiaks ehitatud Convent de Sant Agustis, kestsid konverentsid ja kokteilipeod pärastlõunani.
Kuigi tööstusele suunatud loengute pealkirjad olid intrigeerivad (“Kas muusikatööstuses valitseb momendil rohkem õiglust kui 2003 aastal?”, “Kuidas artistina Euroopa turul läbi lüüa?") ning esinesid mainekad delegaadid (plaadifirmad: 4AD, Domino Recordings; meediaväljaanded: NME, Pichfork, The Guardian ja festivalid SXSW, Sónar), jäi arutelu ümarlaul üksluiseks. Teemasid korrati ning jõuti juba teadatuntud järeldusteni.
Põnevad olid spetsiifilistele turgudele orienteeruvad paneelid. Huvilistel oli võimalik teada saada olulisimatest teguritest ja tegijatest piirkondades nagu Ladina-Ameerika, Kataloonia, Kesk-Euroopa, Vahemere piirkond, Inglismaa ja Hiina.
Ka Baltikum sai sel aastal paneeliga “Tulles külmast : miks on Baltikum põnev uus muusika turg” kõrgendatud tähelepanu, mida mul oli au modereerida, vesteldes Tallinn Music Weeki peakorraldajaga Helen Sildna, Leedu elektroonilise muusika ristiisaga Vidis ning kuulsa Läti radio DJ-ga Toms Grevins.
Festivali muusikaline põhiprogramm toimus Parc del Forumis - 1952. aastani vangilaarina tegutsenud mereäärses kompleksis, mis on avatud publikule alates 2004. aastast. Siinkohal saab paralleeli tõmmata Tallinnas asuva Patarei vanglaga, sest mõlemad paigad sobivad positiivseks muudetud atmosfääri poolest festivali aladeks ideaalselt.
"Primaveral" oli kokku pea kümme erinimelist lava, mis asetsesid teineteisest mugava jalutuskäigu kaugusel, sealjuures naaberlavadel toimuvat häirimata.
Oma artistivalikuga järgib Primavera kõrge kunstilise väärtusega pop-, rokk ning põrandaaluse tantsumuusika trende, kaasates programmi comeback artiste, viimaste kümnendite muusikaelu tähtsamaid nimesid ning alles esimesi suuuremaid live- kontserte andavaid muusikuid. Viimaste seas esinesid sel aastal esimeste Baltikumi artistidena Sander Mölder, Firejosé ja Tenfold Rabbit Eestist ning NiklāvZ Lätist.
Festivali esinejatenimekiri on profiilide ja žanrite varieerumise tõttu mitmekesine. Seda tõdeb ka festivali meeskond, öeldes, et esmapilgul võib "Primavera" line-up näida eklektiline, kuid tegelikult on selle taga loogiline struktuur, mis peegeldab festivali identiteeti.
Suuremad ja tuntumad festivalil üles astunud koosseisud olid diskoteegi sarnasel, sillerdava ja glamuurse lavakujundusega Arcade Fire, hüpnotiseeriva valgusshowga Darkside, laisa poosiga FKA Twigs, karm ja sügav Nine Inch Nails. Lisaks sellised nimed nagu Mogway, Julio Bashmore, Jagwar Ma, Godspeed You! Black Emperor, Foals, Future Islands, Jamie XX, Earl Sweatshirt, The National, Neutral Milk Hotel, Pixies, Queens Of The Stone Age, St. Vincent, Temples ja teised.
Sel aastal kasutas Primavera esinejate nimekirja avaldamiseks filmiformaati. 26- minutilisse filmi oli peidetud üle 300 festivalil üles astuvate artistide nimed. Vaata kogu nimekirja siit:
Suurimaid elamusi pakkus Andy Stott, kes suutis inimeste südamed ja kehad kiiresti oma dubi - ja techno- rütmidega endaga samasse meeleollu viia. Jaapani päritolu, mõjusa lavakarismaga, kergelt hullumeelne ja kaasahaarav acid-punk nelik Bo Ningen. Enim läks hinge südantlõhestavalt soe ja siiras Charles Bradley. Samas ka alati meeleolukas ja peomagnetina toimiv Disclosure ning igikestev Sun Ra Arekstra.
Ometi oli ka vastupidiseid momente. Kõrgetest ootustest hoolimata tehti keskpärased või nõutuks jätvaid etteasted. Nii mõjus Holy Ghost! kui mõne 60. diskokollektiivi tribüütbänd, Haim kui keskkooli sõbrannade ajaviite projekt ja Sky Ferreira nipsakas poseerimine. Taaskord osutus pettumuseks Kendrik Lamar, kes elas kaasa oma enda backtrackil kõlavale häälele.
Publiku video Chici ja Nile Rodgersi loost Good Times
Sónar toimus esimest korda 1994. aastal. Defineerib end muusika-, uuemeedia- ja kunstifestivalina, kuid keskendub siiski elektroonilisele muusikale. Sónari programm jaguneb kaheks, koosnedes päevasest ja õhtusest kavast. Päevased üritused toimuvad Fira Montjuïcis. Lisaks kontsertidele on päevase kava osa ka filmiprogramm Sónar +D, mille eesmärgiks on luua sidet loovuse, tehnoloogia, mobiilsuse, innovaatilisuse ja äri vahel. Sónar +D programmi kuuluvad samuti esitlused, töötoad, seminarid ning 24-tunnine innovatsioonimaraton, et leiutada uusi tehnilisi lahendusi.
Sarnaselt Primaverale toimuvad Sónariga seotud sündmused aastaringselt. Kuid Sónar läheb nendega ka Hispaaniast välja, levitades oma mentaliteeti üle maailma. Korraldatakse mini-festivale linnades nagu Reykjavik, Buenos Aires, New York, Seoul, Lyon, Hamburg, Los Ángeles, Tokyo ja Osaka.
Sónari huvi tehnoloogia vastu väljendub ka valitud artistides. Mitmete showde puhul oli nende muusika kõrval võrdse olulisusega visuaalsed lahendused. Näiteks projekt "Imposium" oli elektroonilise muusika produtsentide Edisonnoside ja Daniel Schwarzi loodud audiovisuaalne insallatsioon:
“Imposiumit” esitati festivali jooksul üheksa korda. Selle võis tingida osaliselt festivali partnerlus residentuurikeskusega Fabrica, mille raames antud projekti on loodud. Vaatamata sellele juhtis “Imposium” tähelepanu tõigale, et laval vaid läp-topiga figureerivate produtsentide aeg võib hakata ümber saama. Artistid on arenemas pigem audio-visuaal kunstnikeks või etteaste muudetakse huvitavaks, kui liidetakse oma live-esinemistesse bänd. Spetsiaalseid Sónari jaoks välja töötatud lahendusi presenteerisid veel Matmos, Audion, Daito Manabe, Tarek Atoi, Woodkid, Plastikman/Objekt, Massive Attack ja veel mõned.
Lisaks ülalkirjeldatud “Imposium” projektile oli oma eraldi ruum James Murphy, 2manydjs ning audioettevõte McIntosh koostöös valminud projektil Descpacio – ainulaadse helisüsteemiga pop-up klubi, kus spetsiaalselt välja töötatud kõlarite ning DJ-sid peitva lavakujunduse kaudu tõuseb tähelepanu keskmesse pidutseja elamus mitte rambivalguses muusikat valiv DJ.
Vaata inseneride tutvustust Despacio´le
Sonar by Day vältel oli avatud MarketLab, kus sai näha silmapaistvamaid muusikaga seotud interaktiivseid tehnoloogiaprojekte. Samuti AppCafe, mis presenteeris möödunud aasta eksperimentaalsemaid nutitelefoni aplikatsioone. SonarCinema oli hommikust õhtuni kestev suurepärase valikuga filmikava. Programmis oli näiteks elektroonilise muusika veebiplatvormi Resident Advisori lühifilmid klubimuusika pealinnadest, nišipublikule suunatud kunstfilmid ning melomaanidele hästi tuntud dokumentaalfilm “Our Vinyl Weighs a Ton”.
Sónari seminariprogramm oli võrreldes Primaveraga kindlasti fokusseeritum, professionaalsem ning põhjalikum, keskendudes peamiselt tehnoloogiale, publiku- ja artistivahelisele suhtlusele ning tulevikuteemadele nagu interneti ja uuemeedia mõjust muusikale.
Kui "Primavera" puhul algas festivali muusikaline põhiprogramm hilisõhtul, siis Sónari peaartistid jagunesid võrdselt päevase ja öise programmi vahel. Ilmselgelt isikele maitseeelistuste tõttu oli kogu esinejatenimekiri nii ahvatlev, et vajalikud olid kompromissid. "Sonari" tuntumate nimedena figureerisid Kaytranada, Bonobo, Trenemoller, Jon Hopkins, Dam-Funk, Machinedrum, Forest Swords, Simian Mobile Disco, Ryan Hemsworth, Ben Frost, Mö ja FM Belfast.
Red Bull Music Academy esitas mainekate ja pika ajalooga artistide nagu Dam-Funk ning Chris & Cosey kõrval ka viimaste aastate akadeemia vilistlasi ning elektroonilise muusikavälja tulevikutegijaid (nt Harald Bjrök, Koreless, Rudy Zygadlo).
Andeksandmatu äpradus festivali poolt oli SonarHalli nimeline lava, mille heli oli nii talumatu, et kaua oodatud artistide Forest Swords, Matmos, James Holden, Neneh Cherry ja Trentemolleri esinemistel viibisin keskmiselt pool kuni poolteist lugu. Õnneks ei ilmnenud sarnast probleemi ühegi teisi lava juures ning võrdselt nauditavad olid nii Machinedrum kui Bonobo, kes esinesid SonarVillages, mille kunstumuruga kaetud lavaesine ja ümbritsevad toiduputkad tekitasid Schillingut meenutava õdususe.
Sonar by Day kõige liigutavamad elamused pärinevad Austraalia/Islandi päritolu noise- ja postklassikalise muusika kitarristilt ja autorilt Ben Frost ning Vene päritolu, kuid Ameerikas elava eksperimentaalselt elektrooniliselt muusikult Oneohtrix Point Never. Mõlemad esinesid nõukogudeaegset Kultuurimaja meenutavas teatrisaalis. Intiimne ruum võimendas kindlasti kogu elamust.
Ööprogramm toimus samuti hiiglaslikus näitustekeskuses Gran Via. Tänu sobiva suurusega alale ei tekkinud kummalgi sündmusel klaustrofoobilist ruumipuuduse tunnet.
Öise programmi suurimad nimed olid unelev, kuid tehniliselt täpne Laurel Halo ning valgus – ja helisünkroniseerimisega publikut peos hoidev teknoprints Gesaffelstein. Festivali suurimaks pettumuseks osutus liveshowd teesklev Todd Terje ja oma armsusest hoolimata veidi toores Lykke Li.
Saabumise hetkel esinesid õhtuse programmi pealaval Norra duo Röyksopp koos Rootsi lauljanna Robyniga. Olgugi, et Robyni ekstsentrilised liigutused mõjusid kohatult, toimis lava oma suuruses ja heli- ja valgustehnilises võimsuses aukartust tekitavana. Alles siis tekkis ka tõeline suurfestivali tunne. Samal laval peaesinejana Massive Attack, kes näitas Sónaril oma uhiuut kava, kombineerides muusikat visuaaliga.
Sonaril astus üles ka copeland - Eesti päritolu artist, kes kuulus varasemalt Hype Williamsi alla. Nõustusime festivalikaaslastega, et märksa uhkem tunne oleks Copelandi nime taga lühendi UK asemel näha viidet Eestile.
Kõige eriilmelisemat programmi pakkus SonarPub lava, kus tegi äramärkimist vääriva ülesastumise Woodkid.
Kokkuvõtteks võib öelda, et kõige mõjuvõimsama kontserdi tegid kahe festivali peale Nile Rodgers ning Chic. Fantastiline oli iga element. Ümberringi vaadates tundus, et kellegi elu ei jäänud pärast seda kontserti päris endiseks.
Muidugi jättis endast jälje ka Barcelona ise, mida tasub külastada. Eks igaüks valib sobiva taustamuusika ise.
Nii "Primaveral" kui "Sónaril" oli kohal arvestatav hulk eestlasi. Mõnel palusin oma festivali kõrghetki jagada:
Paul Piik: “Vahel harva juhtub seda, et kontsert muudab kogu senist kuulajakogemust. Primaveral juhtus see minu jaoks Majical Cloudzi kontserdil. Keset rahva- ja mürarohket festivali tekkis tolle kontserdi ajal täielik ebakõla laval toimuva ja lava ümber toimuvaga. Ekstsentriline intiimsus võitles festivalimeluga ja jäi peale. Kohati oli piinlik, sest sa ei räägiks ju oma kõige isiklikumaid saladusi valjult ühistranspordis? Aga kui ühel hetkel kõik sind härdalt kuulavad ja on sinuga ühel meelel? Vaikus laval muutus vaikuseks publikus ning edasised kuulamised kõrvaklappidest taasloovad seda veidrat elamust.”
Brett Astrid Võmma: "Primavera Soundil otsustasin minna oma tavalistest eelistustest pisut kõrvale ning kuulata artiste, keda mulle kohalikud sõbrad olid soovitanud. Jättes kuulamata mõne artisti, kes oli mu listi eesotsas. Sain suurepärase elamuse Ameerika soulilaulja Charles Bradley kontserdilt. Esitus oli väga liigutav ning tegi "Primavera" minu jaoks omamoodi eriliseks teiste festivalide seas.”
Marko Uuk: “ Sonaril veendusin taaskord, et visuaalid mängivad lisaks muusikale kontsertidel väga olulist rolli. Gesaffelsteini etteaste koos meeletu valguspargiga oli väga võimas ning Woodkidi valgusega must-valgeks värvitud show juhatas täiesti teise maailma. Festivali kirss oli Chic koos Nile Rodgersiga. Võimalik, et üks paremaid kontserte, mida kogenud olen! Kindel soovitus kõigile!”
Toimetaja: Maria Helen Känd