Arvustus: Kasabian teeb piinliku maiguga briti altrocki ({{commentsTotal}})

{{1404109393000 | amCalendar}}
Ansambel Kasabian
Ansambel Kasabian Autor/allikas: Scanpix Sweden
Uus plaat: Kasabian „48:13“ (Columbia). Hinne 6/10



Inglise tantsulise rockansambli Kasabian viies ja in your face-mentaliteediga (ättitüüdiga!) kauamängiv „48:13“ jättis esimestel kuulamistel täiesti külmaks, kuid edasistel ettevõtmistel hakkas mõningaid põnevaid nüansse kõrvu küll. Kasabian sai alguse Leicesteris aastal 1997, mängivad kergelt hübriidset elektrooniliste mõjutustega britilikku alternatiivrocki, nö figureerides kusagil post-Oasise nišis, kuid veidi laiema ampluaaga kui keskmine britpop. Selle aasta Glastonbury üheks peaesinejaks olemise ning ägeda edetabeli-edu taustal on tegemist ehk ühe Inglismaa hetke kõige populaarsema meelelahutusliku-rütmika rockbändiga.

Konkreetse pealkirja ja visuaalse muljega „48:13“ koondab enamjaolt tavakohast festivali-hümnilikku stiili, kus kaasahaaravus ja tantsulisus on asjakohane. Ülepakutud ja meeleolukas on üldkõla, ent vahele pikitakse ka paar sündirikast mängulist instrumentaalpala/ üleminekut ja ka paar ballaadi, üks neist küll Oasise-laadne üllitis, mis jääb pigem mannetuks, olles albumi kõlatuim osa. Piiride kompimise ja ajutise žanrimängulisuse (vahelduva eduga, kuigi mitmekesistavat potentsiaali helikeelde lisades) kõrval jälgib album laias laastus siiski etteantud vormeleid.

Muusikaline loomeoskus on küllaltki kõrge, komponeeritakse ju hästi, leidub seda peanõksu, meeldejäävat meloodilisust, head pillikäsitlusoskust, ent üldpilt hakkab plaadi kõlades vaikselt ja aegamisi logisema. Kõnetatud teemade osas on album häirivalt triviaalne ja banaalne, üritades aegajalt justkui tabada mõnd sotsiaalselt relevantset kommentaari, aga see ei tule märkimisväärselt edukalt välja. Läbivad temaatilised keskpunktid ei suuda kestvast pealiskaudsusest ja klišeelisusest kohe kuidagi pääseda.

Vahest on pikaaegne kasvav populaarsus loometehnikat mõjutama hakanud, sellest ka kogu ärahekseldatud konkreetsus (albumi kaane lakoonilisuse või liikmete intervjuude-kommentaaride valguses), küll „muusika kõneleb enda eest“. What you see is what you get, laulab vokaal… no võib-olla. Ainult et seda, mida näeme, pole eriti palju. Hoogsust ja rütmikust jah, haaravust mõnevõrra ja hetkiti – ja mingi ebamäärane eksperimentaalsus, heliloominguliste piiride ületamine/ murdmine (vähemalt nende endi arvates), aga kui ka nii, siis kõigest mahajäänud-stagneerunud britpoprocki kontekstis. Kedagi nad radikaalse uuenduslikkusega küll ei šokeeri.

Läbivalt kõige nõrgema ja piinlikuma osa moodutavad aga laulusõnad. "We are going nowhere fast / Are we made of glass?" või "The wrong men have the power / It’s turning my milk sour" või "We live, we die / We reach for the sky / We hold our heads high". No tõesti. Kes kirjutab selliseid riime aastal 2014? Samalaadseid tule-jumal-appi-kohmakaid näiteid saaks tuua enam-vähem igast loost, mõned neist pikemad lõigud, mõned lühemad riimipaarid. Kas lohutada end sellega, et vähemalt mõned lauluread on nii erakordselt totrad ja labased, et asja humoorikas külg kaalub piinlikkuse isegi üle? Et kui kogu seda Kasabiani kõikvõimsat poosetamist võtta rütmikalt tantsutava koomika võtmes, siis on ju veel suht-koht okei. Aga võib-olla tuleb hoopis tõdeda, et kõik vokaalivabad kohad ja instrumentaalsed vahepalad on selle albumi tugevaimad küljed. Öeldes küll pigem halvasti, annan suhteliselt okei punktisumma – põhimõtteliselt läheks Kasabian mul kirja huvitava nähtusena, mille sisuline panus jääb veidi küsitavaks. Rõõmsat rütmi ja naljakat meeleolu siit vähemalt omajagu leiab. Kurioosum. Guilty pleasure at best.

Vaata "Bumblebee'd" laval:

 

Toimetaja: Valner Valme



Hõimupäevade kontsert

Galerii: Hõimupäeva tähistati suure kontserdiga

Tallinnas Telliskivi loomelinnakus tähistati laupäeval hõimupäeva suure kontserdiga, ku lavale astusid Eesti koorid, soome-ugri pärimusmuusikud, saami räppar Ailu Valle ja võrukeelne folklaulja Mari Kalkun.

Janika Kronberg

Janika Kronberg: Karl Ristikivi mõtles pool sajandit ette

Kirjanike maja musta laega saalis toimus kolmapäeval mälestusõhtu, millega tähistati Karl Ristikivi 105. sünniaastapäeva. Septembri keskel jõudis Eesti Kirjanike Liitu urn kirjanik Karl Ristikivi tuhaga, mis oli seni maetud Rootsis Stockholmi metsakalmistule.

FILM
TEATER
KIRJANDUS
Ilon Wiklandi elulooraamat

Ilmus Ilon Wiklandi elulooraamat

Ajakirjanik ja kirjastaja Enno Tammer pani raamatukaante vahele kunstniku ja illustreerija Ilon Wiklandi eluloo pealkirjaga "Ilon Wikland. Elu pildid".

KUNST
Arhitektuur
Žüriiliige Mart Kalm

Mart Kalmu loeng Eesti ruumikultuurist perioodil 1918–1940

Kolmapäeval, 4. oktoobril kell 18 toimus Eesti Arhitektuurimuuseumis Rotermanni soolalaos loengusarja ELAV RUUM teine üritus, külaliseks arhitektuuriajaloolane akadeemik Mart Kalm. ERR kultuuriportaal kandis sündmuse üle, avaldame nüüd ka video.

MUUSIKA
Mikita, Jürjendal ja Kirikmäe

Mikita, Jürjendal ja Kirikmäe peksavad meelt ja petavad keelt

19. oktoobril kell 19 toimub Tartus Eesti Rahva Muuseumi teatrisaalis (B-sissepääs) esimest ja viimast korda muusikaline õhtu keelemängudest ja mängukeelest pealkirjaga "Meelepeks ja keelepete", mida viib läbi juba tuntud sõna ja heli trio: Valdur Mikita, Robert Jürjendal ja Kaido Kirikmäe.

Arvamus
ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: