Tagasivaade festivalile: Intsikurmu võiks kasvatada identiteeti
Festivali järelkajana on ilmunud arvamusi, mis iseloomustavad Intsikurmut kui meie Positivust. Küsimus on selles, kas meil on vaja eesti Positivust, mis on võluv just selle tõttu, et selle programm rahuldab oma hektilisuses paljude maitseid või tahame, et Põlvamaa metsade vahel sünniks midagi iseseisvat ja omanäolist.
Intsikurmu on kahtlemata väike aga tubli. Looduse rüpes asetsev festivalilava pakub ideaalset keskkonda ilusa ja harmoonilise muusika nädalavahetuseks.
Millegagi pole üle pakutud, et autotäisi lastega peresid ja muid suvitajaid kohale meelitada. Lastele on hullamiseks heinapallide näol püsti pandud lihtne ja loodussõbralik atraktsioon ja täiskasvanutele pikutamiseks ripuvad puude vahel võrkkiiged. Toitlustust ei paku hiigeltelgid, vaid mõned söögikohad. Kaks mäenõlva vahel vastastikku asetsevat lava loovad hubase kompaktse ala nii, et festival üleliia ei haju.
Ometi ei tee ju koht festivali, vaid ikkagi muusikaline programm, mis võiks sellises paigas püüelda Schillingu-laadse ilusa ja rahuliku poole mitte niivõrd võtta positivuslikku mitmekesist populaar-indie ja elektroonilise muusika suunda. Intsikurmu seda kõrvupaitavat, meditatiivset ja loodusesse sobivat repertuaari suures osas pakkuski, kuid mõned esinejad mõjusid sealses atmosfääris arusaamatutena.
Enim jäi selles plaanis meelde Instrumenti. Bändi esimesed lood äratasid huvi, kuid kui umbes kolmanda loona hakkasid musta riietatud Instrumenti liikmed esitama emo- elektroonilist pala lüürikaga “Why do we have to die”, siis tõi see nii mõnelegi publikus mõttekortsud laubale.
Muidugi küttis Instrumenti suure hulga publikust üles, aga samal ajal ülejäänud osa kas lahkus või jäi pinkidele nõutult istuma. Jah, Positivusel saad sa paljude telkide ja lavade vahel joosta, kui vaheldust soovid, aga Intsikurmu ei saa juba oma lokatsiooni tõttu alternatiive lubada.
Sarnaselt Instrumentile mõjusid natuke kontekstiväliselt The Irrationals ja Sibyl Vane. Selles imelises kohas võiksid esineda tõesti need artistid, mis sealsele harmooniale täielikult võlu lisavad. Mitte ei ole kohale toodud vaid eri žanrite austajate tõmbenumbritena, nagu sel aastal kohati tundus.
Kahjuks segas ka mõne muusiku kontserti vastaslaval tehtav soundcheck. Kui festivaliala on väike, siis peaks sellega arvestama, et kõik muusikud saaksid rahulikult oma lood esitada. Näiteks sooloartisti Sten-Olle kitarrimängu vahele kostus Daniel Levi proov päris jõuliselt.
Siiski mõjus suur osa muusikast mõnusalt ja lisas festivalile seda aurat, mille pärast paljud sinna olid tulnud. Vaiko Eplik täitis reede õhtu ilusa eestikeelse muusikaga, mida saatis fantastiline Kristjan Randalu. Ka Marten Kuninga bändi live oli elav ja pakkus Kuningale omast vahva lüürikaga lustakat indie't, seejuures esitati aga ka üks rahulikum ja psühhedeelia poole kiskuv lugu “Tagurpidi vaal”, mis publiku täielikult endaga kaasa viis.
Kuigi Argo Valsi ja Odd Hugot kuulda ei õnnestunud, räägiti ka nende kohta häid sõnu. Teisest päevast jäi aga enim meelde eesti bänd Galvanic Elephants, mille elektrooniline indie-rokk lahutas suvepalavuses unelevat meelt oma ilusa muusikaga. Õhtu tippsündmuseks jäi meditatiivset instrumentaalmuusikat esitav Oleg Pissarenko Band.
Üritust aga ei sidunud tervikuks see, et mõlema päeva õhtud lõpetas viimane artist nii umbes kella ühe paiku, aga edasi ei toimunud midagi. Kahju, et ei saanud festivali melus kas või dj seti saatel edasi tiksuda, vaid meeleolu tuli kaasa võtta ja seda kas telklasse või Põlva linna peale edasi elama viia.
Festivali eelneval aastal külastanud inimesed teadsid rääkida, et mullu mängiti õhtuti ikka plaate, ka meeleolu tundus teine ja olnuks nagu rohkem inimesi. Kuuldavasti oli üks eelmise aasta korraldajatest tiimist lahkunud ja seetõttu boikoteeris ka osa Tartu külastajaid selle aasta Intsikurmut.
Intsikurmu 2014 korraldajad tõid aga kohale paljud eesti tipud ja selle eest väärivad nad kiidusõnu. Tore, et üks eesti väikelinn täitub suvel rõõmsate ja head muusikat austavate inimestega, kuid järgmiseks aastaks võiks Instikurmu arendada välja rohkem oma karakterit. Soovides jääda väikseks ja hubaseks, panustada mitte paljude vaid spetsiifilisele maitsele, et festivali ansambel ikka kokku mängiks.