Sirp: Positi(i)v(s)us ja Eesti muusikafestivalid ehk Ei saa me läbi Lätita ({{commentsTotal}})

Positivus festival
Positivus festival Autor/allikas: Pressimaterjalid

Marje Ingel kirjutab Sirbis, et viimased kolm nädalavahetust on ta veetnud kahel Eesti ja ühel Läti muusika­festivalil. Pärast "Positivuse", Viljandi pärimusmuusika festivali ja "Augustibluusi" külastamist on saadud muusikaelamuste stilistiline spekter peaaegu täielik ja nahk päikesepruun – tundub, et elu ei saa enam ilusam olla.

Keset seda mõnusat muusikamöllu ja imelist ilmaga vedamist hakkasin mõtlema, mis just need festivalid nii eriliseks teeb, ja kas peaksime oma rokifestivalist puudust tundma või piisab meile "Positivusestki".

Nii Viljandi kui ka Haapsalu festival on sündinud 1990ndate algul äsja taasiseseisvunud Eestis ning eluõiguse välja võidelnud peamiselt tänu korraldajate fanatismile. Sama võib öelda tänavu 25. korda toimunud "Jazzkaare" kohta. Asjaolu, et stiilid, mida need festivalid esindavad, katavad muusika täisspektrist üsna kitsa riba, on andnud korraldajaile võimaluse voolida välja vastav nišš suuresti oma näo ja maitse järgi. Peavoolu levimuusika pidu "Rock Summer" alustas küll samal ajal, aga sedavõrd võimsalt, et edasi ei olnud enam kuhugi kasvada. Nii jäigi üle järkjärguline hääbumine.

Pikemalt kestma jäänud suurt rokifestivali pole meil siiani. "Rabarock" on seni jõudnud toimuda vähem kordi kui kunagine "Summer" ja pole teada, kas Järvakandist veel kunagi rokimüdinat kostma hakkab. Võistleva festivali taandumine on ehk aidanud püsima jääda "Hard Rock Laagril", mis jätkab nii kalendris kui geograafiliselt tegutsemist "Rabarocki" lähedal Vana-Vigalas.

"Rabarocki" eakaaslane "Positivus" Põhja-Lätis aga kasvab jõudsalt. Tänavuse festivali teisel õhtul olevat inimesi väravast lausa tagasi saadetud: festival oli välja müüdud. Kolmel päeval kokku umbes 70 000 külastajast peaaegu kümnendiku moodustasid eestlased, ja see tundub loogiline, kui vaadata kaardile ja tõdeda, et Pärnu, Viljandi, Valga ja Võru elanikele jääb Salacgrīva lähemale kui Tallinn. Tartustki on Salacgrīvasse enam-vähem sama palju maad kui Tallinna.

"Positivuse" võõrustajad lätlased on seega ära teeninud integratsiooniauhinna isegi sel juhul, kui festivalil Eesti artistid ei esineks: nad on aidanud meie riigi äärealade elanikele maailma koju kätte tuua. Kui tervishoiu- ja haridusteenust ei saa ühe riigi perifeeria elanik paraku tarbida teisele poole piiri jäävast lähimast linnast, sest takistuseks on nii teine keel kui ka riikliku alluvusega süsteemid, siis kultuuri tarbimist riigipiir ei takista. Muusika universaalse keele puhul ei ole laulusõnadest peensusteni arusaamine nii tähtis, hoopis olulisem on festivalilkäija tunne, et kuuldud ja nähtud sai midagi argimuredest lahtirebivat ja korraks kõrgemale tõstvat. Ka Läti piiriäärsete alade elanikele on küllap plussiks, et festival toob maailmakultuuri otse nende õuele ja selles osalemiseks ei pea kaugele pealinna sõitma. Peale lähedase asukoha on oluline odav hind: kolmepäevase festivali pass maksis tänavu sama palju kui Tallinnas mõne üksikkontserdi pilet. Selle raha eest võis nautida muusikat, filme, lätikeelset improteatrit ning lastele mõeldud meelelahutust kokku kaheksal laval, sealhulgas pakkus eesti artistide akustilisi esinemisi Tallinn Music Week’i telk.

Lavad olid mahutatud üsna kompaktsele alale, nii et külastaja ei pidanud kõigi lavadeni jõudmiseks läbima mitut kilomeetrit. Lähestikku paiknevatelt lavadelt kostvat heli aitas isoleerida loodus, mis Salacgrīva rannale kuhjatud liiva­luidetega andis ühtlasi festivalipaigale mõnusa atmosfääri.

Eesti artiste esines "Positivusel" mõniteist, enamasti Palladiumi / Tallinn Music Week’i ning Red Bull Music Academy lavadel, mis suuruse poolest olid vastavalt kolmas ja neljas. Paraku oli neid kahe pealava artistide vahel raske tabada, sest Palladiumil esinejate kavad olid kärbitud vaid pooletunnisteks. Nii jäin ilma mitme eesti esitaja etteastest, sest selleks ajaks, kui festivaliala teisest otsast pealava eest kohale tormasin, olid pillid juba kotti pandud. Mõned eesti muusikud ei vaevunudki publikuga suheldes inglise keelt kasutama, sest saalis olid suuremalt jaolt eestlased. Näiteks Marten Kuningat kuulsin rääkivat ainult eesti keelt ning publiku tormilised reaktsioonid ei jätnud ruumi kahtluseks, kas temast aru saadakse.

Argo Valsi julgustaksin edaspidi publikuga rohkem suhtlema. Kuulsin tema kavast küll väikest osa, kuid jäi mulje, et ta eelistas lasta oma instrumentaalmuusikal enda eest kõnelda. Muusika mõjus tõesti võimsalt, kuid arvestades "Positivuse" virvarris esinejate paljusust, tuleks tutvustada end kuulajaile ka verbaalselt ega häbeneda sagedamini oma nime välja hõigata. Lõppude lõpuks on ju eesmärk mitte ainult tähelepanu võita, vaid ka meelde jääda. Usun, et see õnnestus mitmelgi eesti koosseisul, kelle seast Trad. Attack! oli vahest kõige omanäolisem. Varane esinemiskellaaeg ei lasknud neil paraku nii palju publikut kohale meelitada, kui nad väärinuks, see-eest kodusel Viljandi pärimusmuusika festivalil, kus neid samuti nägin, olid nad tõelised staarid. Kõige paremini läks Salacgrīvas Junk Riotil, kes pääses ainsa Eesti bändina suuruselt teisele Nordea lavale. Palladiumi laval pakkus ühe meeldivamaist elamusist Wilhelm, kelle kaunihäälne laulja tundus samuti publikuga suheldes häbelikuvõitu. Rohkem positiivset pealetükkivust, kallid kaasmaalased! I Love You Recordsi tillukesel laval näitas sedasama mõnusat nahaalsust üles Frankie Animal, kes hetk varem kõrval asuval suurimal Lattelekomi laval esinemise lõpetanud Bastille publikust telgitäie rahvast end kuulama võlus.

Eestis ei ole nüüd enam ühtki mastaapset roki- ja popfestivali. "Rock Summer" mõjus kunagi kui elueliksiir aastakümneid festivalide põuas veetnud rokijanustele. Laulupidude toimumiskohana teadvusse kinnistunud poolpühas paigas said nood festivalid rokklaulupidudeks. Seevastu möödunud aastal korraks taaselustatud "Rock Summer" ei mõjunud erilisena, sest nüüdseks on lauluväljakul suviti palju muidki üritusi ning asukoha maagia hajunud. Pealinlasele võrdus korraks juubelifestivalile tulek mõnel teisel kontserdil käimisega, kust võis ööseks oma koju tagasi minna.
Veel hiljuti laineid löönud "Rabarocki" miinusteks võisid osalt samuti olla pealinna lähedus ja fakt, et maastiku poolest ei ole Järvakandi mällusööbivalt eriline, siin pole eksootikat ega suuri kontraste, mis soodustaksid erilise õhustiku teket. Eesti kagu- või kirdenurgast tulles jääb festivalipaik peaaegu sama kaugele kui Tallinn ning tuleku muutis vaevalisemaks tõsiasi, et Järvakandi ei asu peatee ääres ning sinna jõudmiseks tuleb seigelda mööda väiksemaid teid. Ühissõidukiga jõuab paraku sageli kohale ainult tsentraliseeritult pealinna kaudu.

Eelnevat arvestades võtsin Eesti kaardi ette ja hakkasin mängima mõttemängu. Kuhu paigutada Eesti oma rokifestival, mis pakuks suurematest linnadest pääsemise vabastavat tunnet ja liidaks ääremaade elanikke omamaise kultuurivõrgustikuga – täidaks lõimimise olulist eesmärki? Miks mitte valida toimumiskohaks Peipsi põhja- või idakallas, kuhu oleks lühem maa tulla nii Virumaa suurematest linnadest kui Tartust; Tartust Jõhvi või Narva suundudes jääks festival aga lausa tee peale. Üksnes kaardi põhjal Peipsi-äärsete linnade Kallaste ja Mustvee vahel valides tundub festivalipaigaks paslikum viimane, sest jääb liiklusmagistraali äärde. Mustveesse saab üllatavalt paljudest Eesti linnadest sõita üsna otse ja tiirutamata. Pikk ja sirge tee toob Mustveesse isegi Riiast, kusjuures Mustvee on sealt umbes sama kaugel kui Tallinn. Ja veel üks pluss: Mustvee linna nimest saaks kerge vaevaga lööva ja rahvusvahelisele külastajate seltskonnale meelde jääva festivali nime "MustSee"!

Sarnaselt "Positivusega" on Mustveeski riigipiir suhteliselt lähedal ning festival meelitaks ehk kohale ka Venemaa rokihuvilisi. Kui nüüd mõni pelgab, et see võib tekitada pingeid riigi propagandat uskuma jäänud venemaalaste ja kohalike festivalikülastajate vahel, siis mine tea, võib-olla õnnestub Vene turiste hoopis veenda, et pole me siin mingid fašistid. Ehk teeniksime info­sõjas mõned plusspunktid.

Peale kaardilt sobiliku paiga otsimise ja leidmise on festivali puhul muidugi eelkõige vaja korraldajaid, tahet ja ressursse. Ehk julgustab mu mõttemäng neid leidma – kui mitte Mustveest, siis kusagilt mujalt.

 

Loe artiklit Sirbist.

Toimetaja: Tiiu Laks

Allikas: Sirp



Rein Raud

ERR.ee video: Rein Raud esitles romaani "Kell ja haamer"

21. septembril esitles Rein Raud Rahva Raamatu poes Tallinnas Viru keskuses oma uut romaani. "Kella ja haamri" on kirjastanud Mustvalge ning kujundanud Asko Künnap, toimetanud Pärle Raud ja korrektuuri lugenud Katrin Kern. ERR kultuuriportaal kandis esitluse üle.

Eestlased kasutavad tesitest rahvustest rohkem retoorilisi küsimusi, mis väljendavad hinnangut ja tunnet.

Peeter Helme: identiteet kui eitus

Mihkel Mutt avaldas nädala eest Postimehes arvamusloo „Hämaruse kaks kämmalt“, kus ta arutles Eesti avalikus arvamusvahetuses valitseva kahe konkureeriva mõttesuuna või maailmanägemuse üle. Teiste seas ütleb Mutt enda loos, et „Pikemas perspektiivis ei saa identiteeti rajada negatiivsele hoiakule – juhul kui on tegemist normaalse avatud ühiskonnaga.“

FILM
TEATER
Alexandre Zeff

"Big Data" lavastaja: lähenen digitaalsusele läbi orgaanika

Millliseks muutub maailm, kus inimene üha enam toimetab virtuaalses keskkonnas, võttes pidevalt vastu ja jättes endast maha lõpututes kogustes informatsiooni? Kuidas eristada olulist ebaolulisest? Neid küsimusi esitab prantsuse lavastaja Alexandre Zeff visuaalpoeetilises teatriinstallatsioonis "Big Data".

KIRJANDUS
Leelo Tungal "Plekktrummis"

Leelo Tungal: uusabitute kasvatamine ei ole arukas

"Plekktrummi" hooaja esimese saate külaliseks oli kirjanik Leelo Tungal, kelle eluloolise lasteraamatu „Seltsimees laps” põhjal valmib peagi mängufilm. Saates räägiti nii raamatu sünniloost kui arutleti selle üle, millised on tänapäeva lapsed ja nende lugemus.

KUNST
"Rändurid"

"OP" tegi ringkäigu näitusel "Rändurid"

Kumus on avatud näitus pealkirjaga "Rändurid. Reisimine ja migratsioon Kesk- ja Ida-Euroopa uues kunstis", mis toob Poola kuraatori Magdalena Moskalewiczi käe all kokku 24 kunstnikku 15 riigist.

Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
nohu

Sõnasäuts. Nohuvabohu

Vaevlen hetkel nohu käes ja võtsin nõuks uurida sõna "nohu" tekkimist eesti keelde. Ega suurt midagi targemaks saanudki.

Rein Veidemann: Eesti mõttelugu inglise keeles?

Mõnikord on tahtmine hüüda Lennart Meri kombel „Tule taevas appi!“. Üksjagu ju elatud ja üht-teist ka juba nähtud ja kogetud, et millelegi ehmatavale emotsionaalselt reageerida. Aga seekord leidis pilk kivi, millele komistamise ja kukkumise vältimiseks tahan oma ahhetamisega tähelepanu juhtida.

Meg Stuarti „Blessed”

Tantsukunsti kasutamata ja alahinnatud potentsiaal

28. — 29. aprillil 2017 toimus Viljandi tantsunädala raames TÜ Viljandi kultuuriakadeemias konverents „25 aastat tantsu kõrgharidust Viljandis”. Erinevad ettekanded ja paneelid andsid palju mõtteainet ning tekitasid filosoofilist laadi ja tänase ühiskonna mentaliteeti puudutavaid küsimusi meie tantsumaailma valikuist. Kust on saanud alguse mõte „ärme tantsi”? Kust, millal ja milliste inimeste kaudu? Kust ja millal on tulnud veendumus, et liikumine ei ole huvitav, et see on vanamoodne — milles paljud enam isegi ei kahtle? Võib ju teha nii etenduskui liikumiskunsti — miks on vaja vastandada ja silte kleepida?

Mikko Lagerspetz

Mikko Lagerspetz: ilma vastuoludeta ühiskonda ei saa olla

Mikko Lagerspetzi juulis ilmunud teose „Sotsiaalteaduste uurimise meetodid – sissejuhatus ja väljajuhatus“ näol on tegemist esimese eestikeelse sotsiaalteaduste meetodite üldõpikuga. Mikko Lagerspetz on olnud Eesti Sotsioloogide Liidu president ja sotsioloogiaprofessor EHI-s ja TLÜ-s. Aastast 2006 on ta sotsioloogiaprofessor Åbo Akadeemias. Raamat ilmus TLÜ kirjastuse sarjas “Gigantum Humeris” ja on valminud Haridus- ja Teadusministeeriumi programmi „Eestikeelsed kõrgkooliõpikud 2013-2017“ raames.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: