Ott Karulin: Müüdikoormast saaks lihtsalt vabaneda ({{commentsTotal}})

Juhan Liivi muuseum Autor: NAK

Näidendi „Kus sa oled, Juhan Liiv?” kaks vaatust on kui eri lavastustest,
kus „viimne esimesel surmasängike”.

Liivi muuseumi „Kus sa oled, Juhan Liiv?”, autor ja lavastaja Urmas Vadi, kunstnik Liisi Eelmaa ja muusikaline kujundaja Jaan Pehk. Mängivad Raivo E. Tamm, Aarne Soro, Klaudia Tiitsmaa ja Jaan Pehk.

Esietendus 31. VII Liivi muuseumis.

Rupsil ootab vaatajat pääsulaululine rehetuba. Vaid laud siin ja klaver nurgas. Põrandal „kehva, vaene liiv”. Etendus algab rahuliku kogukondliku rituaaliga: esimeses reas istujail palutakse olla lavastuse kaasautorid; neil palutakse ohverdada kübeke oma vaatajamugavusest, et ülejäänud saaksid nägijaiks. „Sa tulid tuppa ja valgust / ja selgust sai tuba täis.”

Eks sõltu etendusest ja vaatajaist, kuivõrd tõsiselt esimene rida oma ülesannet võtab: palju on neid, kes ei viitsi, või neid, kes süsteemi vastu mässama hakkavad, või neid, kes lihtsalt pulli tahavad saada. Enamik siiski näitas, „mida võib lamp nii väike”. Nagu elus, nõnda ka Rupsil.

Seega on lavastuse algus poliitiliselt laetud – mitte otsesõnaline ja ühiskonnakriitiline poliitiline teater, vaid rohujuure tasandil, kogukonna liikmete südametunnistusele koputav poliitakt. „Algus nii täielik.”

Küllap mõtlesin siiski üle ning lavastuse valguslahenduse valikukriteeriumiks oli poliitika asemel vaid pragmaatika, tuleb tagantjärele tunnistada. „Vaat, kuidas ilm, ta valgeks läeb, / kui öödevari maha jääb!” Sama tuleb etenduse järel tunnistada muuski.

„Kus sa oled, Juhan Liiv?” dramaturgiliseks käivitajaks on Juhan kui jumala poeg, kes maale kipub. „Ja tõotatud messias / on tulemisel alati” – ka siis, kui isa soovitab tal Eesti asemel pigem Poola minna. Nii lihtsalt saab müüdikoormast vabaneda, näitab Vadi, ja „mõte läheb nendega”: kui teame koolitunnist, et Liiv end vaimuhaiguse tõttu Poola kuningaks pidas, siis kuidas muutub meie arusaam tema elust ja loomingust, kui Vadi väitel oli Liivi Poola minek leppimine jumaliku õigusega, läbikukkunud isatapp.

Vastust ei tule, sest see mõte jääb vaid näidendi autori Vadi nutikaks vinjetiks ning ununeb lavastaja Vadil teises vaatuses sootuks ja nii „pool omapead luusib see vetel”. Näidendi ja lavastuse suurimaks nõrkuseks ongi liigne keskendumine Liivi eluloole, mida „just nagu kuuldud ka”, selmet otsida Liivi müüdist midagi uut, nagu lubab loota lavastuse pealkiri, või siis mõnuga seda müüti lammutada nagu kirjeldatud avastseenides. Nii olidki teises vaatuses laval vaid infokandjad näitlejate kehastuses ning „seal nad ära väsisivad / isekeskis kõneledes”.

Ei hakka siinkohal arutama, kas Vadi on lavastav kirjanik või lavastaja ja kirjanik, kuigi, debütandiga pole enam ammu tegemist. Igal juhul ilmneb tema lavastajaanne pigem reaalse ja fiktsionaalse, teatraalse ja olmelise pingutamata ühendamises kui detailideni läbi mõeldud misanstseenides või näitejuhitöös, mis vaatajale nähtav näitlejate kaasahaaravates rollikaartes.

Vadi lavastustes mängivatel näitlejatel, „[k]eda kasinalt / veel ta soojendand”, on seega keskmisest enam vabadust oma rolle kujundada ja tulemus sõltub suuresti konkreetse näitleja isiklikust ampluaast ja maitsest. „Te näete, mu lootus on vähem”, kuigi Aarne Soro on nimitegelasena tõepoolest justkui Liivi luuleridadest välja astunud: „Vaid sinu pilk, nii lapseline, vaga – / su tark ja süütu, puhas lapsemeel”, „Ja mõtteis nägu, / nii aus ta”, „kui ärahelisend hääl, / ja mure tume vari”, „siis kohisesid ise / nii rahul, armsasti”. Olla seda kõike pateetikasse kukkumata nõuab näitlejalt detailitäpset huumoritaju, mis Sorol vaieldamatult olemas.

Soro „vaikse sooviga” huumor lummab seda enam, et vastandub jõuliselt Raivo E. Tamme mitmikrollide füüsilisele koomikale. Kui Soro öeldu ja tehtu „tasa, tasa / liugleb aknale”, siis Tamme tüübid – välja arvatud Juhani maapealne isa, kes mängitud küll tammsaareliku tõsidusega, kuid siiski inimlikult, mitte müütiliselt – astuvad lavaliivale „[m]üts, müts!”.

Pole kahtlustki, et vaadates, kuis Tamme tegelased „lõivad uhkest’ uperpalli, / karu kombel kukerkuuti”, on „rahvas rahu sees”. Tegelaste esmailmumisel on Tamme rollitõlgendustes muidu hillitsetud lavailma tasakaalustavat värskust, kuid teiseks vaatuseks pole Tammel nende tüüpidega enam kuhugi edasi minna ja järele jäävad vaid rutiinsed taaskohtumised. „Ma vaatan, kuni väsib silm, / mu mõtte’ tuleb vaimuilm: / tuisk jookseb võidu tuisuga, / ei teine teisest mööda saa.”

Ülejäänud kahe näitleja – Jaan Pehki ja Kaludia Tiitsmaa osaks jääb Soro ja Tamme partnerluse toetamine. Pehki jumal on mõnusalt argine: ta isegi väga ei püüa oma poja maa peale minekut takistada, sest teab ilmselt niigi, mis juhtuma hakkab. Sellest vaatenurgast ei tohikski ehk Vadile selle süžeeliini hülgamist teises vaatuses ette heita, kuid et Pehki kanda on ka lavastuse muusikaline pool, kommenteeriv hääl, on siiski kahju, et need kaks rolli tervikuks ei saanud.

Tiitsmaa rollid on küll selgelt eristatavad, aga kuna lavastuse alguses tekitatakse vaataja vastuvõtus ebakõla – lubatakse abstraktsemat, müüdiloolist mängu, aga esitatakse hoopis harjumuspärane elulugu –, ei osanud ma ilmselt õigeaegselt naistegelastele piisavalt tähendust omistada, näitlejale vajalikku tähelepanu osutada.

Nii tulebki nentida, et „Kus sa oled, Juhan Liiv?” kaks vaatust on kui eri lavastustest, kus „viimne esimesel surmasängike”. Õnneks on Vadi endiselt meister tekstitüüpide põimijana ning uute kontekstide loojana.

Argirepliiki pikitud riimid pakuvad Liivi loomingu tundjale äratundmisrõõmu, ilma et see kurnaks tekstivoogu või pärsiks luulekaugel inimesel lavategevuse jälgimist. Seda polegi nii lihtne saavutada. Muidugi võinuks ammutada inspiratsiooni Liivi vähem tuntud riimidest, et lavastus poleks vaid ladus tuletatud teos teemal „Liiv ei anna taimel toitu, / üksi ta ja murelik”, mida parmuhammustuste vahele lihtne vaadata.

Olnuks ju aus, kui tegijad endagi südametunnistusele kõvemini koputaksid ja püüaksid valgustada Liivi nagu ei kunagi varem, olles sama poliitiliselt laetud, kui nad etendustel paluvad olla esimeses reas istujail? Jah, „[e]i ole rõõm, ei valu, / mis minu rinnassa: / nad võtnud üksteist hõlma”.

Toimetaja: Tõnu Pedaru

Allikas: Sirp



Vestlusring. Muidu kena inimene, aga kriitik

Mõnigi kriitik viskab pärast debüüti sule igaveseks nurka, sest isegi mõõtmatu au ja kuulsus ning tohutu honorar ei kaalu üles sildistamist ja pimedat viha.

Kadri Lepp: Viljandis läks aega, et kohaneda väikelinna naljakate asjadega

Juba esmaspäeval toimub äsja taasavatud Ugala teatrimajas suur teatriauhindade gala. Nominatsiooni eriti magusas kategoorias - parim naispeaosatäitja -, sai Ugala näitleja Kadri Lepp Anna rolli eest suvelavastuses "Kõrboja perenaine", mida mängitakse ka tänavu suvel.

Aare Pilv Kenderi protsessist: üks pool on kurt teise poole suhtes

Kirjandusteadlane Aare Pilv märkis, et Kaur Kenderi kohtuprotsessis põrkuvad kaks erinevat maailma mõistmise viisi.

HEAD TEED, LEMBIT ULFSAK!
Ametlik nekroloog Lembit Ulfsakile

LEMBIT ULFSAK

4. juuli 1947–22. märts 2017

Peeter Helme soovitab: raamat leiutamisest

Piret Mäeniit, Arko Olesk, "Head Eesti asjad. Leidused ja leiutajad"
Kirjastus Tänapäev

Rakvere Teatri uueks loominguliseks juhiks saab Peeter Raudsepp

Eelmise aasta lõpus kuulutas SA Rakvere Teatrimaja välja konkursi loomingulise juhi ametikohale. Sügisel, uue hooaja algusest, asub ametisse Peeter Raudsepp.

FILM
Tristan Priimägi HÕFFi konfliktist: teen vastuettepaneku valge daami ärakeelamiseks

Filmikriitik Tristan Priimägi tutvustas täna hommikul "Terevisioonis" uusi mängufilme.

TEATER
Rein Oja Lembit Ulfsakist: ta ei määrinud mett moka peale

Täna suri 69-aastasena armastatud Eesti näitleja ja lavastaja Lembit Ulfsak. Draamateatri juht Rein Oja meenutas lahkunut.

KIRJANDUS
Arvustus. Elu ooterežiimil

Uus raamat
Urmas Vadi
"Neverland"
Kolm Tarka
347 lk

KUNST
Tartu kunstimuuseumis uuritakse keha muutuvaid kujutus- ja vaatamisviise

Tartu kunstimuuseumis avati muuseumi rikkalikke kogusid tutvustav näitus "Kehakeeles", mis uurib keha kui väljendusvahendi kujutamist läbi kunstiajaloo.

Arhitektuur
Arvo Pärdi keskuse arenduseks eraldatakse täiendavalt 2,2 miljonit eurot

Valitsus otsustas eraldada täiendavalt kuni 2,2 miljonit eurot Laulasmaal asuva Arvo Pärdi keskuse uue hoone ehitamiseks. Ehitusleping sõlmitakse riigihankel soodsaima pakkumise teinud aktsiaseltsiga Ehitustrust, keskus peaks valmima Eesti 100. sünnipäevaks, mil helilooja tähistab 83. sünnipäeva.

Arvustus. Hästi ruumipärane helikunstiteos

Helikunstiteos
"Lugulaul"
Rahvusarhiiv uus hoone Noora
Autorid: Martin Kikas ja Kiwa

MUUSIKA
"MI" otsib muusikat autovaruosadest ja elektroonikast

Veebruari lõpul andis ERSO kontserdi "Alternatiivne energia", kus põimiti orkestrimuusikaga kokku elektroonika ja live-videolahendused. Märtsis esitles alternatiivseid musitseerimisviise Tallinnas saksa DJ Henrik Schwartz. Noppeid nendest nägi neljapäevases muusikasaates "MI", toimetaja Hele-Maria Taimla kirjutas kohtumisest Schwartziga ka artikli.

Arvamus
Linda Kaljundi, Ulrike Plath. Eesti ajalookirjutus põimitud perspektiivist

Veel Vabadussõja ajal, 1919. aastal ilmus trükist algkoolidele mõeldud õpik „Eesti ajalugu“, mille oli „piltide kujul kokku seadnud“ Mihkel Kampmann (Kampmaa), kes oli ajaloolasena küll asjaarmastaja, ent omas ajas mõjukas ja menukas õpperaamatute autor.[1]

Rein Raud. Teeme Tõe jälle suureks?

Kuidas iganes Donald Trumpi lugu ka ei lõpeks – ja arvata on, et meid ootab järgnevate aastate jooksul ees veel terve rida skandaale ja paljastusi, kui mitte midagi veel hullemat – võib 10. jaanuari 2017 pidada oluliseks teetähiseks meedia ajaloos.

Mari-Liis Lill: teater võib kasvatada empaatiavõimet

"Plekktrummi" saatekülaliseks oli lavastaja Mari-Liis Lill, kellega räägiti äsja Endla teatris esietendunud dokumentaalsest lavastusest "Väljast väiksem kui seest".

Joel Sang. Usalduse küsimus

Maitsest ja kriitikast.