Arvustus: U2, maailma vihatuim kingitus
Uus plaat
U2
„Songs Of Innocence” (Universal)
5 /10
Iiri bändi U2 ja eriti tema liidrit Bonot on viimastel päevadel nii hullult tümitatud, et ma täitsa imestan, miks erakordse empaatiavõimega eestlased pole Facebookis algatanud kommuuni "Usun Bonosse".
U2 uus album „Songs Of Innocence” patsatas virtuaalselt enam kui poole miljardi Apple'i ja iTunesi kliendi nutiseadmetesse üle maailma. Apple praalib kodulehel, et "see on esimene album ajaloos, mis on olemas nii paljudel inimestel ja seda juba väljaandmispäeval". Põhimõtteliselt võis Apple'i turundusosakondade hoogsa ajurünnaku käigus tekkinud idee tunduda sama lahe kui sama firma uudistoodang uus nutikell. Nutikell on paraku odava välimusega kandiline ilmetu latakas ja U2 uus album... Kampaania nõrgim koht oli see, et album laaditi Apple'i seadmetesse automaatselt, kasutaja nõusolekut keegi küsima ei hakanud. Kes see ikka oleks nii naiivne, et ootaks sellelt bändilt midagi põhimõtteliselt uut pärast aastat 1997? Enamikku poolest miljardist potentsiaalsetest tänulikest klientidest ajas tasuta kingitus lihtsalt vihale ja kõigest 5 protsenti nendest soovis albumit endale. Ülejäänute jaoks oli firma sunnitud koostama eraldi spetsiaalse rakenduse, mis kutsumata külalise jälle minema saadaks.
Liiguvad sahinad, et Apple kulutas ettevõtmisele 100 miljonit dollarit ning seega on tegemist konkurentsitult maailma kõige kallima tasuta albumiga. Alates ilmumisest pole möödunud päevagi, mil keegi selle kallal hambaid ei teritaks. Samas on ka viis protsenti poolest miljardist kõva number ja teisalt - kui paljud usuvad, et miljardär Bonole lihtinimeste mured mõistetavad on? Üks eilse päeva arvukatest naljadest oli see, et U2 jagas oma albumit tasuta sellepärast, et keegi seda osta ei tahtnud.
Küllap oldi edus nii kindlad, et „Songs Of Innocence” ilmus igasuguse eelreklaamita, täieliku üllatusena. Tõsi, bändi esimene singel üle aastate "Invisible" avaldati kevadel koos videoga (vaata alt), mille autoriks oli Mark Romanek, üks muusikavideomaailma absoluutsetest tippudest. Video on hea, lugu samuti, kuid albumile millegipärast ei jõudnud.
„Songs Of Innocence” sai megabändi õnnetut kolmeteistkümnendat numbrit kandvaks albumiks, kuid vaatamata lauskriitika turmtulele ei ole see bändi viimaste kümnendite kehvim plaat. Muidugi see ei ole "Joshua Tree" või "War", aga nii kehv nagu näiteks "Pop" (1997) või eriti "How To Dismantle An Atomic Bomb" (2004) ta nüüd ka ei ole.
U2-d usuti, kui see Dublini nelik lajatas 1983. aastal letti oma tulise poliitilise manifesti "War". Bono vokaal kõlas siis enam-vähem samamoodi nagu täna, kuid usalduskrediiti oli tonnide jagu rohkem ja isegi üleelusuurune eepika mõjus oluliselt realistlikumalt.
„Songs Of Innocence” kestab 48 minutit ja sisaldab 11 pala. Albumi peaprodutsent on Danger Mouse, kes pole mingi papist poiss, isegi kui teeb midagi eriti raske raha pärast. Danger Mouse on keeranud nuppe artistidele nagu Beck, The Black Keys, Broken Bells, Gorillaz, Frank Ocean, Jack White ja Norah Jones, kui ainult mõned üles lugeda.
Album algab täiesti korralikult. "The Miracle (Of Joey Ramone)" proovib kõlada nagu "The Joshua Tree" avaldamata jäänud singel ja see isegi õnnestub kohati. Nojah, staadionide rõkatamiseks mõeldud "oo-ooo-oo" käib muidugi närvidele. "Every Breaking Wave" on ka nagu «The Joshua Treelt pärit», "With Or Without You'd" kloonida püüdev, lihtne ja ilus pala, vana kooli ballaad. "California (There Is No End To Love)" algab kirikukelladega ja on taas klassikaline (heas mõttes) U2, kus The Edge'i iseloomulik kitarr kipub rohkem kui korra Bonot varjutama. Bono varalahkunud emale pühendatud "Iris (Hold Me Close)" on harjumatult siiras ning bändi staarisära tagune pala, peaaegu nagu võõrkeha sel plaadil.
Ülejäänud materjal ilmselgelt nende kõrgusele ei küüni, kuid päris leidlikke hetki leidub sellegipoolest. Vaevalt ma seda ostma hakkaks, kui see oktoobri hakul füüsilisel kujul ilmub, kuid kuulamiseks kulutatud aeg ei ole siiski päris raisatud.
Kus tehti aga sajamiljonilise kampaania juures see saatuslik viga, et albumile kleepusid külge sildid "soovimatu" ja "odav" ning miks Apple' i rakendusest "Kuidas kustutada U2 albumit" sai tõeline superhitt, on juba teine teema.
"Invisible":
Toimetaja: Valner Valme