Arvustus: Pärnits otsib Alephit ({{commentsTotal}})

Mikk Pärnits
Mikk Pärnits Autor/allikas: Pärnu Postimees/Scanpix

Artikkel viimatisest Vikerkaarest (nr. 9).

Mikk Pärnits, "Symboolne Eesti pimedus". Peatamatu OÜ, Tallinn, 2014. 102 lk. 16.90 €.

Pärnitsa uus raamat koosneb suurest hulgast miniatuuridest ja laastudest. Esimesed neist on muinas- või mõistujutud, mida mõista ei saa. Need jutud on sündinud unenägude seletamatust maailmast ja maailma seletamatusest. Neis sehkendavad ringi loomapeadega inimesed, kõndiv käsi, seestunud lapsed, Linnutee linnud, draakonid, Egiptimaa vanad jumalad, vanatühi ise ning igat masti muud veidrikku rahvast. Esimesel lugemisel tundub see kõik segane ja segamini ja ilma suurema sisemise mõtteta. Aga kui lugeda niimoodi teadlikult, tähele pannes ja hoolikalt uurides, siis lisandub esmasele kummalisele ja kõhedale tundele üksjagu selgeid märke.

Väga paljudes juttudes on lisaks äraspidisele loogikale, sürrealistlikele seostele ja irratsionaalsetele mõttekäikudele mõningaid ühendavaid jooni. Nimelt miskit-sorti sudu, udu või hämu, mis igal pool vaatevälja segab. Loos “Peale elektrit” on udu paks ja aeglane nagu piibust ja sõõrmeist kerkiv toss. Jutus “Elumärgid sügavikust” peab batüskaaf läbi hägu ja ülespaisatud settemuda teed leidma. Mustkunstnik Maksim Mahri loos katab paks keerlev suitsupilv tervet juttu. “Katkendis detektiiviromaanist” on lause: “Kuid too probleem tundus ebatähtis ja ähmane nagu suitsetav inimene paksus udus”, “Unetuses” – “tundsin, kuidas hämarik mu mõistuse peal lamab nagu siidist rätik”. Jne jne, neid kirjakohti võiks välja noppima jäädagi.

Võti hämaruse, udu ja segatud nähtavuse juurde asub pildis “Hämarik/pimedus”, mis kirjeldab hämarikku kui olemuslikku kohta, mis võib asuda kus tahes, ükskõik milliste kulisside najal, kuid on alati ükssama – hämaruse koht. “Maastik oli mannekeen ja hämarik too kangas, mida maastik pidi esile tõstma,” kirjeldab autor. Seega võiks üldistatult öelda, et Pärnitsa lühipalades pole oluline mitte see, millest räägitakse, vaid see hämar tunne, mis neid lugedes tekib. Loomapeaga inimesed, purkidesse maetud naine, nahkaõgivad skeletid, need ei tähenda suurt midagi. Loeb ainult see vaistlik aimdus, mida need su hämaras mõistuses äratavad.

Teine omapära, mis esile kerkib, on kirjaniku nägev meel. Nagu oleks tegu kirjutava maalikunstnikuga. Kõigist lugudest saaks head sürrealistlikud maalid või filmistsenaariumid. Kuna tegu on tõepoolest sümboolsete tekstidega, siis oleks need sümbolid visuaalina nähtult kindlasti tugevamad meelemõjutajad. Võtame näiteks pildikese “Uue päeva sünd” – see on valmis sürrealistlik maal, mille värvid on sinine, kollane ja must, esineb kõrbeliiva ja liivakella allusioon, voolavate kujundite visioon, praguneva munakoore muster, Chirico tühjade tänavate ja üksildaste majade kurblik ja lõpmatusse ulatuv vaikus.

Kohe järgmine pala “Viimane pasunahüüd veritsevale autole” on loomult filmistsenaarium. Lihtsalt võta kaamera ja filmi see üles. Isegi suur ja väike plaan on selgesti näha. “Jõehobudest” saaks kindlasti päris toreda filmi, kuid ka loona on see raamatu üks säravamaid hetki.

Ja kolmas, olulisim nähtus on igikestev püüe näha kogu maailma korraga ühes punktis. Nimetame selle Borgese järgi Alephiks. Pärnitsa juttudes on kohe päris mitu Alephit, see on ta kirjutamise meetod, püüd ühe, kontsentreeritud pildi abil hõlmata kõiki asju, mis mingis hetkes korraga on. Mõneti sellest tuleneb ka lineaarse aja puudumine tema juttudes. Aeg võib olla küll paralleelne või ristuv või ringikujuline, mingid ajad on kõrvuti või üksteise peal ühessamas kohas, korraga, enamasti aga nähakse ühes (aja)hetkes mingi ühe maailma lõpmatut mitmepalgelisust. Püüdke korra lugemine katkestada ja istuda lihtsalt tajudes. Te kuulete korraga erinevaid hääli, aga täpselt ei saa aru, kas õuest või toast, näete nii parema kui vasaku silmaga silmanurgast maailma asju, võite muidugi vaadata ka ainult ühte asja, näiteks arvuti klaviatuuri või selle tähte H, samal ajal te tunnete oma kehas mingeid aistinguid, selg on kange, pea valutab, pissihäda, ja kõige selle juures rändab teie mõte sinna ja tänna. Umbes niimoodi töötab Pärnitsa juttude tegelikkus – kõik ja korraga:

“Kui ma ärkasin, lamasin põrandal. Kõik oli nagu ikka, ainult et kõik oli muutunud… Astusin välja, nägin maailma. Inimesed, loomad, Kuu ja Päike. Korraga olid kõik aastad. Mu ümber muutus maastik, ajastud, tuult polnud üldse ja korraga oli valge ja hämar. Mul hakkas paha. Ei, hea”; “Mis see oli, ei osanud keegi veel täpselt öelda, aga see oli justkui üks märk, triipkood, sümbol, mis tähistas kõike erinevat. Selles peitus kõik, aga see oli üks.”

Ning “Eneseõigustuses” räägib üks tegelane lugudest kui maailma kildudest, kui terviku osadest, kuid ärgu küsitagu temalt, mis see tervik on. Ja eks ole see tõepoolest nii, iga lugu on kild maailmast, ka väljamõeldud lugu, sest mis kord välja mõeldud, saab seeläbi olevaks. Mingitpidi meenutab Pärnitsa raamat mulle ka kaleidoskoopi, värvilised killud, mis raputades moodustavad alati kordumatuid mustreid, väikesi suletud harmoonilisi maailmu, aga ometi on kuidagi tunne, et peeglite taga on veel teine maailm. See ajabki jubeda lõhkumise himu peale. Tahaks kas üles ärgata või magama jääda, ja seda teispool papist toru.

Raamatu tagumine pool – abstraktsioonid, fragmendid ja momendid – on kirjanduslikult veidi teiselaadne, kuna viibib rohkem n-ö päris reaalsuses, meie oma Eesti pimeduses, ja seda kummastavam on sellest tegelikkusest väljaastumine. Lugedes saab peaaegu iga laastu juures väikese vaimse kirgastumise osaliseks. Nad on täpsed, halastamatud ja samas nukrad ning ausad. Mingi teistsuguse vormistuse kaudu muutuksid nad puhtaks poeesiaks:

“Ei julge kellelegi ütelda, et mulle meeldib bussis sõita. Filosoofia ning töötamine ja ihuvajadused taanduvad bussisõidu ootuse hägusesse hämarusse. Sõidad tlnast pärnusse ja mõtled, et täitsa metsik lääs. Võsa ja mobiilimastid, bussis oled rahvusvahelistes vetes. Ka kaasreisijad tekitavad sõbraliku tunde, tahaks nendega veini juua. Isegi lastega!”

Pärnitsal on kunstnikusilm ühenduses hea, täpse, lühikese lausega. Sellele lisandub suur töötahe ja tekste tuleb nagu Vändrast saelaudu. Tugeval toimetajal oleks ruumi ja materjali ehitada tema asjadest väga stiilne kogu. “Symboolsel eesti pimedusel” on ainult mõned hädad küljes ja need ma loen siin ka ausalt üles. Küljendus on kohutav. Nelja või viie erineva tähesuuruse kasutamine raamatus pole kohe millegagi õigustatud ja näeb kole välja, samuti joonduseta tekstiservad. Ega ma nendest vinjettidest ülaservas ka hästi ei arva ja silmadest tekstijagajatena. Nii mõnedki jutud oleks tugevama terviku huvides võinud kogust välja jätta, seda eeskätt raamatu esimeses pooles. Siin-seal oleks vaja olnud veidi silumist, sõnastuse täpsustamist ja muud vähemat toimetajapoolset abikätt. Lühijuttudest kogu komponeerimine on niikuinii üks väga raske töö ja oodata

autorilt, et ta ise oma tekstidesse erapooletult ja eemaltpilguga suhtuda suudaks, on ülekohtune. Ühelt või teiselt loolt oleks oodanud konkreetsemat, selgemat lõppu, praegu jääb nii mõnigi lihtsalt nagu lohisema ja kaotab sellega osa oma särast. Võiks proovida edaspidi võib-olla oma maailma natuke pikemalt lahti kirjutada, tundus, et tihtilugu oleks jutt selgem ja vägevam võinud saada, kui oleks püütud täpsemaks minna, rohkem lahti kirjutada, see ei oleks tekste veel lobasuisteks või ilutsevateks teinud.

Arvata võib, et Pärnitsa omapärane maailmatajumisviis alles otsib vormi, milles kõige kujukamalt avalduda. Aga juba see raamat nihutab lugejat ka päris korralikult.

“Iga kord, kui näed möödumas pilve – viska seda kivi või tühja pudeliga. Praegu arvad, et see on tobe või loll tegu, aga kui ühel päeval pilvele pihta saad, arvad teisiti.”

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Vikerkaar



Tiina Kirss

Oma haldjariiki kaitstes. Vestlus Tiina Kirsiga

Tiina Kirss (snd 1957) on väliseesti päritolu kirjandusteadlane. Sündinud USA-s ja töötanud vahepeal ka Kanadas, Toronto ülikoolis, elab ta püsivalt Eestis alates 2006. aastast, mil tuli Tartu Ülikooli eesti kirjanduse professoriks. Praegusel semestril jagab ta oma tööaega Eesti Kirjandusmuuseumi ja Tartu Ülikooli vahel. Tiina Kirsi uurimistegevuses kerkivad esile kolm valdkonda: mälu- ja eluloouurimus, feministlik või soouurimus ning „puhas kirjandus” ennekõike ajalooromaani vormis. Viimasest on tema keskne uurimisobjekt olnud Jaan Kross. 60. sünnipäeva puhul vestles Tiina Kirsiga Johanna Ross.

FILM
TEATER
Alexandre Zeff

"Big Data" lavastaja: lähenen digitaalsusele läbi orgaanika

Millliseks muutub maailm, kus inimene üha enam toimetab virtuaalses keskkonnas, võttes pidevalt vastu ja jättes endast maha lõpututes kogustes informatsiooni? Kuidas eristada olulist ebaolulisest? Neid küsimusi esitab prantsuse lavastaja Alexandre Zeff visuaalpoeetilises teatriinstallatsioonis "Big Data".

KIRJANDUS
Leelo Tungal "Plekktrummis"

Leelo Tungal: uusabitute kasvatamine ei ole arukas

"Plekktrummi" hooaja esimese saate külaliseks oli kirjanik Leelo Tungal, kelle eluloolise lasteraamatu „Seltsimees laps” põhjal valmib peagi mängufilm. Saates räägiti nii raamatu sünniloost kui arutleti selle üle, millised on tänapäeva lapsed ja nende lugemus.

KUNST
"Rändurid"

"OP" tegi ringkäigu näitusel "Rändurid"

Kumus on avatud näitus pealkirjaga "Rändurid. Reisimine ja migratsioon Kesk- ja Ida-Euroopa uues kunstis", mis toob Poola kuraatori Magdalena Moskalewiczi käe all kokku 24 kunstnikku 15 riigist.

Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
nohu

Sõnasäuts. Nohuvabohu

Vaevlen hetkel nohu käes ja võtsin nõuks uurida sõna "nohu" tekkimist eesti keelde. Ega suurt midagi targemaks saanudki.

Rein Veidemann: Eesti mõttelugu inglise keeles?

Mõnikord on tahtmine hüüda Lennart Meri kombel „Tule taevas appi!“. Üksjagu ju elatud ja üht-teist ka juba nähtud ja kogetud, et millelegi ehmatavale emotsionaalselt reageerida. Aga seekord leidis pilk kivi, millele komistamise ja kukkumise vältimiseks tahan oma ahhetamisega tähelepanu juhtida.

Meg Stuarti „Blessed”

Tantsukunsti kasutamata ja alahinnatud potentsiaal

28. — 29. aprillil 2017 toimus Viljandi tantsunädala raames TÜ Viljandi kultuuriakadeemias konverents „25 aastat tantsu kõrgharidust Viljandis”. Erinevad ettekanded ja paneelid andsid palju mõtteainet ning tekitasid filosoofilist laadi ja tänase ühiskonna mentaliteeti puudutavaid küsimusi meie tantsumaailma valikuist. Kust on saanud alguse mõte „ärme tantsi”? Kust, millal ja milliste inimeste kaudu? Kust ja millal on tulnud veendumus, et liikumine ei ole huvitav, et see on vanamoodne — milles paljud enam isegi ei kahtle? Võib ju teha nii etenduskui liikumiskunsti — miks on vaja vastandada ja silte kleepida?

Mikko Lagerspetz

Mikko Lagerspetz: ilma vastuoludeta ühiskonda ei saa olla

Mikko Lagerspetzi juulis ilmunud teose „Sotsiaalteaduste uurimise meetodid – sissejuhatus ja väljajuhatus“ näol on tegemist esimese eestikeelse sotsiaalteaduste meetodite üldõpikuga. Mikko Lagerspetz on olnud Eesti Sotsioloogide Liidu president ja sotsioloogiaprofessor EHI-s ja TLÜ-s. Aastast 2006 on ta sotsioloogiaprofessor Åbo Akadeemias. Raamat ilmus TLÜ kirjastuse sarjas “Gigantum Humeris” ja on valminud Haridus- ja Teadusministeeriumi programmi „Eestikeelsed kõrgkooliõpikud 2013-2017“ raames.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: