Martin Algus: mu praegune töö on hobi ja kirg ({{commentsTotal}})

Martin Algus, teleseriaali
Martin Algus, teleseriaali "Ment" stsenarist, osatäitja ja kaasprodutsent. Autor/allikas: PM/Scanpix

Tunnustatud näitekirjanik ja telesarjade tegija Martin Algus räägib näidendikuul kultuuriportaalile, kuidas kohaneda läheneva kaamoseajaga ning mispärast peaksid kõik ära vaatama tema kirjutatud teatritüki "Väävelmagnooliad."

Martin Algus on Eesti üks premeeritumaid näitekirjanikke, olles võitnud kaks Eesti Teatri Agentuuri korraldatud näidendivõistluse esikohta. 24. oktoobril jõuab Polygon Teatris lavale näidend "Väävelmagnooliad", lavastajaks Tamur Tohver. "Väävelmagnooliad" pälvis 2013. aasta näidendivõistluse teise preemia.
 
Martin, paar sõna soojenduseks. Sügiskaamose eel, mis sinu ellujäämisretsept on - ikka töö, töö, töö või proovid vahel ja soovitad teistelegi midagi muud vahelduseks?
 
Kaamos on lummav, salapärane tumeenergia, mis laotub äkki üle kirju sügisese pillerkaari, hämarus neelab petliku garneeringu ja toob esile kõige olulisema. Me kõnnime poekottidega porisel asfaldil, aga kukume samal ajal avali silmi kosmosesse ja tunnetame mõne hetke veidi selgemalt olemise lihtsat tuuma. Kui see ära ei ehmata, siis on seda võimalik nautida. Aga kui nüüd töö ja vahelduse vahekordadele mõelda, siis minu jaoks on töö ja vaba aja piirid hägusad, sest mu praegune töö on ühtlasi ka mu hobi ja kirg.
 

Härjal sarvist - Polygonis tuleb välja “Väävelmagnooliad”. Näidend tõestisundinud loo ainetel - karjäärinaise ellu ilmub ta invaliidist isa, kes vajab hoolitsust, aga naisele see asi ei meeldi. Tüüpiline olukord tänapäeval tõesti, teema, mida aegajalt meediaski käiatakse. Saan aru, et ootuspärast sotsiaalset olmerealismi ei tulegi, lavastaja Tamur Tohver rääkis, et on pigem poeetiline psühholoogilne triller või isegi krimka?

“Väävelmagnooliad” tegeleb mäluga, ühe vana haava parandamisega ja läbi selle ka leppimisega. Sain inspiratsiooni päriselust, aga lugu ja tegelased on selle lähtekoha peale välja mõeldud. “Väävelmagnooliate” peategelane seisab silmitsi raske ja tema suhtes ebaõiglase sammuga – teda sunnitakse hooldama oma kunagist piinajat. Lihtsam oleks vihata või unustada, aga ta jäetakse valikust ilma, ta peab valima keerulisema tee ja see viib ta lõpuks ootamatusse kohta. Lugu tegeleb ühe paradoksaalse sotsiaalse nähtusega, aga see pole kirjutatud olmerealismina, tahtsin seda  kirjutada pigem nagu trillerit, oma äreva atmosfääri ja pööretega, saladustega, mis järjest välja kooruvad, kogu see olukord mõjutab tugevalt tegelasi, kes teevad tegevuse arenedes läbi suure muutuse. 

Oled ise jälginud ka proove, on Tamur sinuga selle lavastamiseasja läbi rääkinud või oled selline “annan vabad käed” - tüüp?

Ma tavaliselt ei sekku proovidesse, lasen inimestel rahus oma tööd teha. Aga korraks on kavas külla minna.

Mis veel töös - kas siis teatris-kinos-teleekraanil? Kas astud ka näitlejana avalikkkuse ette?

Momendil tegelen telehooaja lõpetamisega, kirjutan viimast osa sarjale “Keskea rõõmud”, selle projektiga on olnud suur rõõm tegelda. Töös on ka mõned filmiprojektid. Teatritööga seoses ootab ees uus väljakutse, lähen järgmisel aastal Ugalasse lavastama oma komöödiat “Kaheksajalg”. 

Oled kogunud juba tublisti kuulsust draamakirjanikuna, kas tunned juba avalikkuse ootust ja teatud vastutust ka, et peab aina vingemalt tulistama?
 
Ma ei tunne vastutust avalikkuse ootuste ees, mis sunniks justkui rohkem tööle pühenduma, olen ka ilma selleta enda töödele küllaltki karm hindaja olnud ja pigem vast see seesmine surve sunnib rohkem viimistlema ja pühenduma. Üritan ennast oma töödega üllatada. 
 

Käisid suvel ka Soomes draamafestivalil - seal oli nagu juttu, et võiksid ka põhjanaabritele midagi kirjutada - on seal mingeid arenguid olnud?

Põhjanaabritega olen soojades suhetes, sellised projektd võtavad aga kauem aega.

40 aastat elatud, verinoor tegija sa vahest enam pole - oled juba aru saanud, mida sa elult, tööst ja inimestelt saada tahad, ja mida ise anda, mida tegelikult teha?

Vanuse kogunedes muutub inimene reeglina küll rahulikumaks, tunnen seda ka ise, aga samas ei tohiks kaotada võimet imestada ja ka hasartseks muutuda. Üritan tegeleda sellega, mis mind tõesti huvitab ja katsun selleks võimalikult palju aega leida. Kõige üldisem missioon kõige taustal on pidev uudishimule järele andmine, uudishimu ehk siis õpihimu kultiveerimine, õppimine. Samas muidugi tuleb õppimisega seoses meeles pidada, et inimeste panust ei saa hinnata selle infohulga järgi, mida keegi on suuteline endasse talletama, vaid oskuse järgi mistahes infohulgaga midagi mõistlikku sünteesida.

Usun, et soovitad inimstele julgesti "Väävelmagnooliaid" 'vaatama tulla. Paluks kultuurportaali lugejaile veel mõned soovitused  mida lugeda, mida vaadata, mida kogeda?

Käige looduses, see on tohutu energiaallikas. Raske on soovitada midagi konkreetset nii teatris kui kinos, naudin ise väga erinevat laadi teoseid. Aga soovitan ilukirjanduse kõrval lugeda teadusse puutuvaid raamatuid ja mõelda vahel ka sellele, kus me tegelikult asume: mitte ainult Eestis ja Euroopas, mitte ka ainult planeedil Maa, vaid käsitamatult suures Universumis. Uskuge, selle mõõtkava teadvustamine on hea nipp viha ja hirmu vastu, mille alla me siin oma kosmilises millimeetris aeg-ajalt mattume.

 
“Väävelmagnooliad”

“Väävelmagnooliad” põhineb tõestisündinud lool. Ühel päeval saabub karjäärinaise ellu tema invaliidist isa, kes äkitselt oma tütre hoolitsust vajab. Naine teeb kõik, et isa hooldamisest pääseda, sest isa on lapsepõlves olnud tema suhtes vägivaldne. Ka alguses väga toetavana tundunud elukaaslane jätab naise raskel hetkel üksi - kaotatud karjäärivõimaluste, hädise isa ja lapsepõlvetraumadega. Elul on aga üllatusi varuks ning pealtnäha lootusetud olukorrad panevad meid elu ja inimesi enda ümber nägema teistmoodi. Näidendi tekst on napp ja kujundlik, rõhudes pigem poeetilisusele kui psühholoogilisele realismile.
Polygon teatri lavastuses mängivad Karin Rask, Anti Kobin ja Eero Spriit. Lavastuse kunstnik on Kalju Kivi.




Rein Raud

ERR.ee video: Rein Raud esitles romaani "Kell ja haamer"

21. septembril esitles Rein Raud Rahva Raamatu poes Tallinnas Viru keskuses oma uut romaani. "Kella ja haamri" on kirjastanud Mustvalge ning kujundanud Asko Künnap, toimetanud Pärle Raud ja korrektuuri lugenud Katrin Kern. ERR kultuuriportaal kandis esitluse üle.

Vanainimene Moskva metroos kerjamas

Peeter Helme raamatusoovitus. Dmitri Gluhhovski, "Metro 2035"

Räägin üle pika aja ühest ulmeromaanist. Viimati sai seda siin tehtud mais, mil tutvustasin Kaido Tiigisoone mahukat raamatut „Kus pingviinid ei laula“. Tänase teosega on Tiigisoone romaanil vaid nii palju pistmist, et ka Dmitri Gluhhovski „Metro 2035“ on erakordselt mahukas köide, pea 500 lehekülje paksune, ning ka selle raamatu tegevus toimub mitte eriti kauges tulevikus, täpsemalt aastas 2035, nagu juba pealkiri aimata laseb.

TEATER
KIRJANDUS
Tiina Kirss

Oma haldjariiki kaitstes. Vestlus Tiina Kirsiga

Tiina Kirss (snd 1957) on väliseesti päritolu kirjandusteadlane. Sündinud USA-s ja töötanud vahepeal ka Kanadas, Toronto ülikoolis, elab ta püsivalt Eestis alates 2006. aastast, mil tuli Tartu Ülikooli eesti kirjanduse professoriks. Praegusel semestril jagab ta oma tööaega Eesti Kirjandusmuuseumi ja Tartu Ülikooli vahel. Tiina Kirsi uurimistegevuses kerkivad esile kolm valdkonda: mälu- ja eluloouurimus, feministlik või soouurimus ning „puhas kirjandus” ennekõike ajalooromaani vormis. Viimasest on tema keskne uurimisobjekt olnud Jaan Kross. 60. sünnipäeva puhul vestles Tiina Kirsiga Johanna Ross.

KUNST
"Rändurid"

"OP" tegi ringkäigu näitusel "Rändurid"

Kumus on avatud näitus pealkirjaga "Rändurid. Reisimine ja migratsioon Kesk- ja Ida-Euroopa uues kunstis", mis toob Poola kuraatori Magdalena Moskalewiczi käe all kokku 24 kunstnikku 15 riigist.

Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Piparmünt

Sõnasäuts. Vehverments või vihvervänts

Murdekeelest kirjakeelde tulnud sõnad on üks sõnavara rikastamise viise. Igal murdel on oma erijooned, tänapäeval on murdekeel säilinud kõige paremini Eesti äärealadel (nt saarte murre, Lõuna-Eestis Võru murre).

Mikko Lagerspetz

Mikko Lagerspetz: ilma vastuoludeta ühiskonda ei saa olla

Mikko Lagerspetzi juulis ilmunud teose „Sotsiaalteaduste uurimise meetodid – sissejuhatus ja väljajuhatus“ näol on tegemist esimese eestikeelse sotsiaalteaduste meetodite üldõpikuga. Mikko Lagerspetz on olnud Eesti Sotsioloogide Liidu president ja sotsioloogiaprofessor EHI-s ja TLÜ-s. Aastast 2006 on ta sotsioloogiaprofessor Åbo Akadeemias. Raamat ilmus TLÜ kirjastuse sarjas “Gigantum Humeris” ja on valminud Haridus- ja Teadusministeeriumi programmi „Eestikeelsed kõrgkooliõpikud 2013-2017“ raames.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: