Arvustus: Kolm põhjust lakke hüpata ({{commentsTotal}})

Karin Rask ja Anti Kobin
Karin Rask ja Anti Kobin "Väävelmagnooliad" Autor/allikas: Polygon teater

Martin Algus

Polygon Teater

"Väävelmagnooliad"

Lavastaja: Tamur Tohver

Näitlejad: Karin Rask, Anti Kobin ja Eero Spriit

Lava ja kostüüm: Kalju Kivi.

Valgus: Harri Ausmaa ja Aleksander Erstu

Produtsendid: Kristel Treier ja Tamur Tohver

Just sain siis sellise meili: ”Tõnu, siin on kolm põhjust, miks rõõmust lakke hüpata!” Noh, nägin juba, kellelt see meil on, aga mõtlesin, et why not, lõbustan end veidi...so here we go...

“Kujutlege end Rooma tähistaeva all maasikaid söömas, Pariisis šampanjaklaase kõlistamas või Londonis sisseoste sooritamas. Kõlab ahvatlevalt? Sel juhul lubage meil teie järgmiseks puhkuseks mõningaid soovitusi jagada....” Oh jah, lakke just kohe ei hüppa ehk, aga väikse muige toob suunurka küll. Mõtle vaid, unistuste hetked mõne kliki kaugusel... aga enne veel, kui saab selle dolce vita peale mõelda, tuleb siin tegelikult ühe teatritüki retsi ära kirjutada.

Noh, kui mõelda, sealgi oli see teema, et elu võib su tõsta kuhugi ihaldusväärsesse tippu ja siis korraga kui ühe klikiga su sealt alla kukutada. Räägime Martin Alguse kirjutatud ja näidendivõistlusel pärjatud “Väävelmagnooliaist”, mille on Polygon teatris lavastanud Tamur Tohver.

Kuna sisu ära jutustada pole ilus, siis siin on see, mida tegijad ise on välja öelnud:
Lavastus põhineb tõestisündinud loo ainetel. Karjäärinaine kandideerib veel paremale töökohale, kuid samal ajal veereb naise ellu invaliidist isa, kellest ta vaid lapsepõlvevägivalda mäletab. Elukaaslane toetab naise püüdlusi – nii veel paremat töökohta saada kui isa hooldamisest pääseda. Ja siis mees kaob, jättes naise üksi kaotatud karjäärivõimalusega ning vastamisi oma hädise isa ja lapsepõlvetraumadega. Tekst on napp, luuleline ja kujundlik – pigem poeesia kui olmerealism. Kuid tegevustik lavastaja pilgu läbi psühholoogiline triller – ja seda Polygonis juba osatakse! Oodata on taas mittetavapäraseid lahendusi ja ansambli muudab värvikirevaks juba kõnevõime kaotanud isa…

Nojah, teema ju väga tänapäevane ja eluline, aga nagu raamatukaane ja annotatsioonide ning treileritegi puhul pahatihti tõdeda tuleb, ei anna ega saagi anda tegelikult edasi sisu mitmekesisust ja kvaliteeti. Aga seda tõdedki tagantjärele.

Mis oleks siis kolm põhjust, kui mitte rõõmust lakke hüpata, siis näituseks seda tükki vaatama minna?

Kõigepealt – seesama teema aktuaalsus, praktiliselt igaühe meie jaoks miskitpidi misiganes – ootamatult kaelasadavana või juba varem vägagi reaalselt kujutletavana. Muidugi, ausalt öeldes leiab sealt erinevaid alateemasid, mis kõik mõistagi seotud – kui palju meid määrab lapsepõlv, eriti traumaatiliste mälestuste taak, vägivalla, laiemalt vastutuse teemad... mingid asjad sundseovad meid juba seaduse jõul, mingid asjad moraalselt, valikuna... Andestuse teema jne.

Teiseks teostus – nii lavastuse lahenduse (Tamur Tohver) kui lavalahendusega (Kalju Kivi) – toetevad teineteist, töötavad teineteises ja on oma tinglikkuses allutatud sõnumi edastamisele. Samal ajal see poeetilisus ei vähenda oluliselt elulähedust, sest sisuplokid ning tegelasi kehastavad eelkõige näitlejad - täiesti elus ja elulised, hoiavad üldiselt hästi rütmi ja seega - publiku peos. No, olegm ausad, Alguse tükki annaks lahendada väga mitmel setmel eri moel, pikkida pikalt sisse situatsioonikoomikat jne, mis võiks rahvale ka täitsa meeldida. Aga antud minimalistlik variant on sümpaatne. Muusikaline lahendus ilmselt toimib kah, aga isiklikult, puhtsubjektiivselt ilmselt, oleks pakkunud muidki variante...

Ja siis, last but not least - needsamad näitlejad: Karin Rask, Eero Spriit, Anti Kobin...

Mingil määral on presenteeritud naise ja mehe karakterid stereotüpiseeritavad tänapäeva eesti elust. Naine kui - mis need käibefraasid olidki - ”Eesti Nokia”, ok, ei tule hetkel rohkem meelde, aga traditsiooniliselt – tsüklilisuse kandja, kohahoidja, suhetehoidja jne. Ja mees kui lineaarne edasiliikuja, jahimees või seikleja kuni selle nipernaadilikkuseni välja. Kuulsin oma jopet võttes järjekorras, et “Eero Spriit invaliidustunud vanamehena oli ikka äss.” Nii ta oli, aga mulle meeldis kõige enam Karin Rask. Hoolimata sellest, et ma tükiti vahepeal ei kuulnud, mis ta rääkis, eriti n-ö poeetrilistes interluudiumides, oli ta lavaline kohalolek väga veenev. Karakteri ümber toimuvad elu kannapöörded on usutavad. Ta on näiteks ka lihtsalt piisavalt kaunis ja külgetõmbav, et uskuda seda, et mees (Anti Kobin) tema juurde tagasi tahab tulla, ka muutused suhetes isaga tunduvad toimivat usutavalt.

Noh, tegelikult muidugi on alati küsimusi ja küsitavusi, aga see käibki asja juurde. Ilmselt annab selle elulise loo ouhul inimestel arutada a la mida mina selles olukorras teeks jne,

Aga see on vaid boonuseks. Kusjuures, jällegi ei tahaks nagu midagi ära öelda, aga mulle tundub, et lõpp on lootusandev, mitte masendav. Kui ma õigesti aru sain.

PS mu meelest on see amfiteatri saal ka täitsa lahe, vahelduseks. Otseses mõttes. Aga ülalt alla vaadates tekib ka täiesti omamoodi perspektiiv. Aga sellest teinekord.

 

Vaata veel fotosid siit



Kadri VoorandKadri Voorand
Kadri Voorand kirjutas noorte laulupeoks kooridele kaks uudisteost

2. juulil kõlavad noorte laulu- ja tantsupeol esmakordselt Kadri Voorandi lood "Elu on lootus ja loomine" (sõnad Doris Kareva) segakooride ning "Aga tule" (sõnad Liisa Lotta Tomp neidudekooride esituses.

ThundercatThundercat
Valner Valme plaadisoovitused: 2017 esimene poolaasta

Mis jääb sõelale? Mis jääb meelde? Mis jääb füüsilisse riiulisse? Mis võiks poole aasta pärast traditsioonilisse aastalõpuküsitlusse mahtuda? Aeg on sirvida läbi ligi kuus kuud plaadisaaki. Järgnev pole pingerida, aga 15 väljapaistvat albumit käesolevast aastast koos kommentaaride ja kuulamisvõimalusega.

FILM
"Lõputu poeesia" ("Poesia sin fin")
Tristan Priimägi andis suveks kolm filmisoovitust

"Terevisioonis" oli külas filmiajakirjanik Tristan Priimägi, kes soovitaks algavaks suveks filme "Petetud", "Lõputu poeesia" ja "Wind River".

TEATER
Klaudia Tiitsmaa
Ugala publik valis lemmikud

Ugala teatris etendus eile, 21. juunil viimast korda suvelavastus „Gogoli disko“. Lõpuaplausi järel kuulutati Ugala suurel laval välja publikupreemia Kuldõun 2017 laureaadid.

KIRJANDUS
Arvustus. Ärakrutitud ajalugu väändes füüsikaga vaheldumisi

Uus raamat

Ilmar Tomusk
"Seiklused paralleelmaaailmas"
Hillar Metsa pildid
Tammerraamat
224 lk.

KUNST
"Ajavahe".
Arvustus. Kuidas käsitööst sai kunst

7. Tallinna Rakenduskunsti Triennaal

Peanäitus: "Ajavahe"
21.04-23.07.2017

Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum

Arhitektuur
Arhitektuurikeskuse välkloengArhitektuurikeskuse välkloeng
Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsiooni konkursi võitis töö "Nõrk monument"

2018. aasta Veneetsia arhitektuuribiennaalil esindab Eestit rahvusvahelise noorte kuraatorite meeskonna intrigeeriva nimega konkursitöö "Nõrk monument" (Weak Monument). Žürii hääletusest täna hommikul võitjana väljunud töö kuraatormeeskonda kuuluvad EKAs ja Hollandi Delfti Tehnikaülikoolis õppinud Laura Linsi (praktiseerib hetkel Londonis arhitektina) ja Roland Reemaa (arhitekt, hetkel külalisõppejõud Delfti Tehnikaülikoolis) ning Londonis praktiseeriv, lisaks Delftile ka Prahas õppinud arhitekt Tadeas Riha.

Veneetsia arhitektuuribiennaalVeneetsia arhitektuuribiennaal
ERR.ee video: välkloengul selgitati Eesti esindaja Veneetsia arhitektuuribiennaalil

15. juunil toimus Vaba Lava suures saalis Eesti Arhitektuurikeskuse välkloeng, kus astusid lavale 16. Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsiooni kuraatorivõistluse finalistid. Rahvusvahelisele võistlusele esitatud tööde seast pääses finaalvooru viis.

MUUSIKA
Arvo Pärt kuulsa vannitoariiuli juures oma teose partituuri uurimas
Maria Mölder. Sissevaade Arvo Pärdi ülikooli argipäeva

19. juunil asetatakse Arvo Pärdi keskusele pidulikult nurgakivi. Uus hoone avatakse juba vähem kui pooleteise aasta pärast, 2018. aasta hilissügisel. Millised ettevalmistustööd keskuses praegu käsil on, selgus vestluses, kus osalesid Arvo Pärdi Keskuse nõukogu liige Nora Pärt, tegevjuht Anu Kivilo, toimetaja ja muusikateadlane Kristina Kõrver ning arhivaar Anneli Kivisiv.

Arvamus
Liiklusummik.Liiklusummik.
Tamur Tohver. Davai davai davai!

Oma arvamuslugude sarjaga jätkab Polygon Teatri juht. Ja mida me näeme?

Räpilahing.Räpilahing.
Anders Härm. Rappimislahing

Agonistliku teotamisrituaali mänguline algupära, kultuuriline funktsioon ning poliitiline potentsiaal.

Uue maailma tänavafestivalUue maailma tänavafestival
Keelesäuts. Millal eestlased, millal eestlaste kogukond?

Kogukonnamõiste on ajaga ja arenguga muutunud, laienenud ja mitmekesistunud. Täna keskendun ma keelekasutuses ainult ühele aspektile, mille kohta olen kuulnud küsimusi. Millal on õige kasutada eestlaste kohta kogukond ja millal on see vale?

12EEK Monkey12EEK Monkey
Eesti räpp: nišimuusikast noorte häälekandjaks

Eesti räpp kipub kohati mainstream’ile vastanduma, kuid teatud artistid viivad selle samal ajal peavoolupüünele.