Autahvel: kultuur.err.ee valis aasta plaadid 2014: kogu tabel 1.-50. ({{commentsTotal}})

{{1418056542000 | amCalendar}}
Vaiko Eplik TMW
Vaiko Eplik TMW Autor/allikas: Arne Holm, Raadio 2

ERR kultuuriportaal valis 2014. aasta parimad albumid. Avaldame kogu nimekirja koos lühitutvustustega, videote ja muusikaga, linkidega ERR kultuuriportaalis ilmunud arvustustele edetabelisse jõudnud plaatidest ning viidetega artistide kodu- või infolehtedele. Kuula ka laupäeval kell 13 Raadio 2-st Kristo Rajasaare saadet "Elu edetabelid", mis seekord on pühendatud kultuur.err.ee plaaditabelile.

Parim plaat aastal 2014 on Vaiko Epliku "Nõgesed". "Nõgesed" võitis ülekaalukalt parima välismaise albumi ees. Siiras plaat otse hingesügavustest muusikaga, kus iga mikrosekund on läbi tunnetatud. Elagu!

Aasta plaaditabel sündis 35liikmelise žürii liikmete isiklike edetabelite kokkuvõttena. Esmaspäeval alustasime kohtadega 50.-41. Iga päev sel nädalal avaldasime järgmised kümme nime. Täna ilmub täistabel tipp-50 ning seejärel ka koostajate isiklikud edetabelid.

Žürii koosseisus on kultuuriportaali kriitikud ja muud ERRiga seotud inimesed: töötajad ja kaastöötajad, igal juhul melomaanid (toodud tähestiku järjekorras): Asko Astmäe, Siim Boikov, Toomas "Don" Erikson, Anne Erm, Eeva Esse, Rein Fuks, Karlo Funk, Margus Haav, Ivo Heinloo, Oliver Kahu, Tõnu Karjatse, Siim Kera, Risto Kozer, Tiit Kusnets, Priit "Wend" Kuusk, Maria Helen Känd, Tiiu Laks, Merit Maarits, Maarja Merivoo-Parro, Johanna Mängel, Tõnu Pedaru, Erki Pruul, Kristo Rajasaare, Koit Raudsepp, Märten Rattasepp, Laura Teder, Tiia Teder, Sten Teppan, Erkki Tero, Mihkel Truman, Silvia Urgas, Maris Uusna, Valner Valme, Margus Voolpriit, Florian Wahl.

50. Lee Gamble "KOCH" (Pan)

Vana jungle- ja techno-produtsent Lee Gamble tegi pärast 20aastast karjääri elu albumi, mida ei saa enam üheselt defineerida, samuti kujutab see endast rohkem mõtterändu kui tantsusüütajat.

49. Janek Murd "Triiviv" (Eesti Pops)

Oi kui pika bändimehekarjääri jooksul Boraxist 3Peani on Janek Murd seni soolomuusikat teinud Rubik 3000 nime all. See on tema esimene plaat päris oma nimega ja põgeneda pole kuhugi, kui, siis 70ndate Kreeka soojade sündisaundide rüppe Vangelisest Iasoseni, aga esimene sooloalbum triivib sealt siiski 2014. aasta Eestisse, kandes meie ühist aja- ja kohavaimu.

Loe Tõnu Karjatse arvustust.

Kuula tema intervjuud Ingrid Peegile.

48. The Bug "Angels And Devils" (Ninja Tune)

Londoni produtsendi Kevin Martini neljas album The Bugina eemaldub jamaica dancehall-esteetikast ning kostab senisest veel industriaalsemalt ja nokturnsemalt. Düstoopiline suurlinnaöö helipildis, ent ülimalt mõnus kuulata. Loe Valner Valme arvustust.

47. Basement Jaxx "Junto" (Atlantic Jaxx)

See plaat ei üllata, aga kristallseerib Brixtoni house-legendide Basement Jaxxi firmasaundi karnevalihausi: brasiilia biidid kõlksuvad kokku Londoni andergraundi helidega, ent olles aastal 2014 teadlikud ka EDM-ist ja massitantsumuusika funktsionaalsusest. Disain on hiilgav.

Loe Margus Haava arvustust.

46. Elephants From Neptune "Pressure & Pleasure" (Birdeye Entertainment)

Klassikalise rocki kohalikud suurmeistrid Elephants From Neptune kõlavad oma teisel albumil võimsamalt, kompaktsemalt ja enesekindlamalt kui debüüdil. Loe Wenna arvustust.

45. Viljandi Guitar Trio "10-56" (ise välja antud)

Kolm akustilist kitarri ja ei mingeid ilustusi, küll aga ohtralt mängu ilu ja pühendumust. Intensiivne ja iseloomuga muusika Viljandi Guitar Trio teisel albumil, millel pole ohtu jääda pelgalt taustaheliks. Loe Hedvig Hansoni arvustust.

44. Estonian Voices "Ole hea" (Sheikid)

Mikk Dede, Mirjam Dede, Kadri Voorand, Arno Tamm, Aare Külama ja Maria Väli ehk Estonian Voices pakuvad a capella võtmes kokteili jazzist, folgist ja popist. Peamiselt on nad lood ise kirjutanud, aga CD-l on ka paar üle ilma hitti.

43. Robert Plant "lullaby and... The Ceaseless Roar" (East West)

Ei saa öelda, et mees, kes ei taha midagi kuulda Led Zeppelini kokkutulekust, oleks leidnud oma tee, sest seda otsib Robert Plant kindlasti surmani. Tema uuel sooloplaadil on erinevaid kõlamaailmu triphopist Põhja-Aafrika folgini, aga kõigest kumab läbi vana isepäise mehe jonn ja omalaadne nukralt elurõõmus maailmavaade, mida on päris kena kuulata.

Loe Märt Milteri arvustust.

42. FaltyDL "In The Wild" (Ninja Tune)

New Yorki elektroonilise muusika looja FaltyDL-i süda on Inglismaal, või mis vahet seal kiire interneti ajastul enam on. Ütleme siis nii, et tema juured on UK Garage'is, ent see plaat meeliskleb juba muudel maastikel: hüpnootiline sugereeriv tukslev transs-ambient. Loe Valner Valme arvustust.

41. Bill Frisell "Guitar In The Space Age" (Sony)

Jazzist klassikani, mürast folgini - Bill Frisell ei jää hõlpsalt defineeritavaks ka sel plaadil, mis on olemuselt vanakooli kitarrifanaatiku album, ent kuna tegemist on ühe plahvatuslikumalt loomingulisema kidramehega planeedil, siis ei ole mõtet kasutada sõnu "vana" või "uus" - need ei tähenda tegelikult midagi, särav looming ühendab endas alati kõik ajad.

Loe Erkki Tero arvustust.

40. Maria Minerva "Histrionic" (Not Not Fun)

Ingelliku, et mitte öelda hüpnagoogilise (see ei ole ju eesmärk omaette) popi Eesti printsess Maria Minerva kogub maailmas tuntust tasapisi ja tema kolmas täispikk sooloalbum väljendab tundlikult ja voogavalt, ebakonventsionaalset, aga tänu vahetule helikeelele senisest universaalsemalt muusiku omanäolist nägemust ideaalmaailmadest.

Loe Tõnu Pedaru intervjuud Maria Minervaga.

39. Taylor Swift "1989" (Virgin)

Iga aeg vajab suurt poppi, mida poleks piinlik kuulata ka neil, kes üldiselt standardeid järgiva ja klišeesid kandva edetabelimuusika asemel valivad midagi pea, südame ja hingega tehtut. Keegi ei saa väita, et Taylor Swifti "1989" tegemisel poleks kasutatud nimetatud kehapiirkondi: moodsa produktsiooni tippteosel on ka mõned sööbivad meloodiad.

Loe Märt Milteri arvustust.

 

38. Scott Walker + Sunn o))) "Soused" (4AD)

71aastase avangardisti, endise trubaduuri Scott Walkeri koostöö Seattle'i drone-metal'i grupiga Sunn o))) tekitas ENNE kuulmist eelarvamusi, et tegemist ülepingutatud kooslusega a la Lou Reed (R.I.P.) ja Metallica. Tarvitses aga plaat peale panna, kui oli selge, et Scott o))) on match made in parallel universe, ehk perfektne kooslus.

Loe Risto Kozeri arvustust.

37. Lone "Reality Testing" (R&S)

Ambientne house ja reiviunelmad olid teemad, millest Nottinghami muusik Lone ehk Matt Cutler eelmise kümnendi teisel poolel alustas, nüüd on ta jõudnud aga isikupärase käekirjani, kus on vaatamata ohtralt sillerdavatele värvidele ja särale konkreetne struktuur ja sügav sisemine korrastatus.

Loe Maria Helen Kännu arvustust.

36. Opeth "Pale Communion" (Roadrunner)

Rootsi progressiivse metalli ässad said tänavu valmis meloodilise, raju ja kauni albumi, mis kihiseb kirgastest ideedest. See on neil kõigest üheteistkümnes stuudioplaat, nii et ammendutud veel kaugeltki pole. Loe Märten Rattaseppa arvustust.

Kuula siit.

35. Aphex Twin "Syro" (Warp)

2001. aastal ilmus Richard D. Jamesi Aphexi album "Druqks". Pärast seda on teinud EP-sid ja albumeid muude nimede all (The Tuss, AFX). Keegi ei osanud enam Aphex Twini albumit oodata. Siis see aga tuli ja täpselt selline nagu fännid lootsid: eksperimentaalne ja lapsemeelne, ilus ja komplitseeritud. Pole oluline, keda ja kuidas ta mõjutanud on, matkida pole teda mõtet ja ei saagi, ta tuli tagasi ja täitis endakujulise augu elektroonikamaastikul.

Loe Märt Milteri arvustust.

 

34. Future Islands "Singles" (4AD)

Seda Baltimore'i bändi nimetatakse süntpopiks, nad ise vaidlevad vastu ja õigesti teevad: kõik ei ole süntpopp, kus sünt sees. Mis see on siis, mh? Ekstaatiline kompleksivaba, siiras ja natuke napakas, tõsine ja kaunis popp, mis ideaalses maailmas valitseks edetabeleid, aga võib-olla ongi ideaalne, et Future Islands jääb (seni) pigem melomaanide ja romantikute päralt.

Loe Margus Haava arvustust.

 

33. Metronomy "Love Letters" (Because)

Joseph Mount alustas 2006. aastal Metronomy nime all kriuksuva electropop'iga, hipsterid ja kriitikud tulid taha. (Tänased hipsterid, uskuge või mitte, hipsterid olid juba siis olemas.) Neljandaks albumiks mängib tema produtsendikepi all viieliikmeline bänd koos taustalauljatega ja kõik eksperimentaalsed kalduvused on muditud universaalpopi teenistusse, kuulaja haaramiseks rudisevate süntide, meloodiliste kitarride, funky'de basside ja põntsuvate trummide mahedasse keerisesse.

Loe Risto Kozeri arvustust.

32. Trad.Attack! "Trad.Attack! EP" (ise välja antud)

Trad.Attack! tõi meie rahvalikku muusikasse tagasi just selle, mida sinna vaja oli, isegi kui seda seal sel kujul kunagi olnud pole: gruuvi, särtsu ja moodsa helikeele. Samas on nende nakatavates lugudes ürgsust rohkem kui arvata võiks, rütmilised kordused on ju lõppude lõpuks inimkonna muusikalised lätted ja vanad sämplid loovad lausa heas mõttes jabura peomeeleolu.

Loe Margus Haava arvustust.

31. Maria Faust "Sacrum Facere" (Barefoot)

Kopenhaagenis elav Eesti jazzmuusik Maria Faust võitis Taani muusikaauhindade jagamisel tänavu kaks preemiat: parim eriline plaat ja parim jazzhelilooja. "Sacrum Facere" on ere nägemus eesti folkloorist eksperimentaalse instrumentaariumi kaudu: koos mängivad täitsa vabalt kannel ja brass-sektsioon.

Loe Maria Fausti intervjuud Valner Valmele.

Kuula siit.

30. Winny Puhh "Kes küsib?" (Clockwork)

Parima albumi pealkirja sümboolse preemia saab Winny Puhh ja keegi teine võib ju muid preemiaid välja mõelda, aga ma isiklikult jätangi selle neile. Puhh suutis pärast 20 aastat kestnud ränka ja tõsist ja julma tööd oma hulluse neljandale albumile valada ja kui nad seni olid jäänud ikka hiti- ja live-bändiks, siis nüüdne album on kobe ja ühtlane nagu kodumaa muld. "Kärbseseen" on nii totter lugu, et lausa nutt tuleb peale, ikka heas mõttes, ikka heas.

Loe Margus Haava arvustust.

Kuula siit.

29. Angel Olsen "Burn Your Fire For No Witness" (Jagjaguwar)

Kantriplaat, mida ülistavad Fact, Pitchfork jm. Ilusad ja moodsad, see neiu laulab teile! Teinud koostööd Bonnie "Prince" Billyga, kütkestab Angel Olsen oma teisel sooloalbumil tänu kepsakale esitusele ja nakatavatele lauludele ka neid, kes muidu traditsioonidest kantud ameerika levimuuusikat ei kaifi.

28. Jack White "Lazaretto (XL)

 

Jack White'i teine soolokas sarnaneb ehk tema senisest loomingust enim 21. sajandi popmuusikale. Nagu ta ise on öelnud, et kui mõne loo selt albumilt oleks produtseerinud Pharrell Williams, siis räägitaks kihtidest ja kajadest ja vapustavatest ideedest, aga produtseeris kõigest White ise. See on plaat, kus leidub nii kavalaid nurgataguseid kui keset teed pandud lõkse, kuhu me meeleldi komistame. Loe Siim Kera arvustust.

27. Morrissey "World Peace Is None Of Your Business" (Harvest)

 

Morrissey tegi sel aastal Twitteri ja alustas seda sissekandega "Twitter on täiuslik metafoor millelegi." Kuu pärast oli Twitter kinni ja Moz endiselt sotsiaalmeedia põlgur. Esmasäuts oli ülimalt tema lause, aga eks tema turundussõdurid oskavad tema keeles rääkida. A kena, et plaat tänu sellele tähelepanu juurde sai. Sest "World Peace" on parim, mis Mozzy sel sajandil teinud.

Loe Valner Valme arvustust.

Kuula siit.

26. Pink Floyd "Endless River" (Parlophone)

 

Pink Floydi uus album, loogiline, sest järgmisena ilmub The Smithsi uus album ja Led Zeppelin kohe sabas. Ja ega Elviski enam kaugel ole. Muide, ta on elus seejuures. Michael Jackson pidi vanas Sakala keskuses esinema 2017?

Ei noh, toredat ambient-rocki varamust, mille klahvipartiid tõepoolest mängis 20 aastat tagasi sisse Rick Wright (RIP) - aga uute trummi- ja kidralisandustega ja Roxy Musicu mehe Phil Manzanera produktsioonis.

Loe Märt Milteri arvustust.

25. Super Hot Cosmos Blues Band "Countdown To Jesus" (ise välja antud)

Bluusrock on Eestis jälle moes, olnud vahepeal spetsklubides ja andergraundis ja kus iganes, nüüd noored bändid käivad indi ja Epliku ja Padari asemel Super Hot Cosmos Blues Bandi jälgedes. Ja ehk võiks ka öelda, et Eestis on nüüd oma The Black Keys olemas. Eniveis, edelweiss, gruuvi ja naksakate refräänide vastu ei saa.

Loe Wenna arvustust.

24. Marten Kuningas "Praktiline mees" (ise välja antud)

Marten Kuninga teine sooloplaat "Praktiline mees" räägib oma nimele vastu: see ei ole tehtud kindla peale (müügiks, kriitikutele, fännidele, enesetõestuseks), vaid on üpris otsiv ja eklektiline, aga näitab ühtlasi, et Marteni trumbid nagu huumorimeel ja eneseiroonia saadavad teda eluteel ikka, ja eks see on ka tegelikult praktiline, oma häid külgi ära kasutada. Laululoojana samm edasi, kui mitte kõrvale.

Loe Florian Wahli kontserdiarvustust.

23. Curly Strings "Üle ilma" (ise välja antud)

Curly Strings tekkis Viljandis, kus mujal - tegemist on ikkagi folkbändiga. Aga neil oma agenda: pidu ja rõõm. Nagu ütles Mihkel Truman, kaasakiskuvaid ja heatasemelisi simmanibände pole kunagi liiga palju. 

Loe Mihkel Trumani arvustust.

22. Mac DeMarco "Salad Days" (Captured Tracks)

 

Mac DeMarco on natuke tobe, pisut agro, veidi toores ja seda kõike hea meelega ning kaunite meloodiatega. Põgusalt psühhedeelne indie - või mis tähtsust on muusika stiilil, kui see on muretu ja lopsakas ning ei ürita vägisi raamesse mahtuda.

Loe Silvia Urgase arvustust.

Kuula siit.

21. Temples “Sun Structures” (Heavenly)

 

Templesi puhul pole tegu pelgalt tegemist psühhedeelsete kümnendite tippbändide jäljendamisega, kirjutab Mihkel Truman. "On tunda, et psühhedeelse rocki teetähised on läbi käidud ja läbi seeditud, ning tulemuseks ongi täiesti oma ja omanäoline psühhedeelia." Loe Mihkel Trumani arvustust. 

20. Flying Lotus "You're Dead" (Warp)

Flying Lotus arendab viiendal albumil edasi helikeelt, mida ta on loonud oma muusikas ja levitanud oma plaadifirma Brainfeeder kaudu: ühendatud on jazz ja elektroonika, kontrasti tekitavad suured, kosmosesse sukelduvad visioonid ja nendesamade visioonide äärmine hakitus, eklektika. Uue plaadi lood on keskmiselt napilt kaks minutit pikad.

Loe Märt Milteri arvustust.

19. Beck "Morning Phase" (Capitol)

Üks tänavusi suuri tagasitulijaid: Beckilt polnud albumit ilmunud kuus aastat, kui selleks mitte pidada noodivihikut. Eksperimenteerijana tuntud mees üllatas tavalise toreda albumiga, milles tasase americana vaimus popi vormis loksuvad aga meistriteosed laulukirjutuses, seetõttu võib plaati pidada järjeks 2002. aasta nukrate kaunite ballaadide albumile "Sea Change'".

Loe Siim Boikovi arvustust.

18. Run The Jewels "2" (Sony)

Teine tabamus superduolt Killer Mike ja El-P. Hiphopi ühe erilisima ja andekaima produtsendi El-P kohta kirjutas Märt Milter: Tal on kogu aeg olnud üks sämpler ja paar süntesaatorit, aga nende grime’ilikud ulmebiidid kõmisevad ja maniakaalsed sündikäigud looklevad rottidena läbi klaustrofoobilise Orwelli maailma kanalisatsiooni, mille maapealsetel, usuvastastel tänavatel võitlevad paranoiliste rokikitarride saatel pätid ja kaabakad ning ehk ka juba robotid. El-P trummimasinat kuuldes närib Diplo küüsi."

Loe tervet Märt Milteri arvustust.

17. Fatima Al Qadiri "Asiatisch" (Hyperdub)

Senegali-Kuveidi päritolu Fatima Al Qadiri paigutab UK basside ja hyperdub-tekstuuride vundamendile sillerdavad sündimustrid ja sireenlikud vokaalid, kõik on seejuures kokku produtseeritud tagasihoidlikult, isegi kammerlikult, ent sisemine sütik hoiab pinge ülal. Mõnes ringkonnas Aasta Naine 2014.

Loe Florian Wahli arvustust.

Kuula siit.

16. Caribou "Our Love" (City Slang)

Dan Snaithi ehk Caribou seitsmes album jätkab kindlal kursil plastilisemaks, voolujoonelisemaks ja seejuures meeltesse sööbivamaks muutumise teel. "Pehmed paksud biidid, vulisevad analoogsündid, luupiv elektriklaver, hingestatud ja unistav vokaal. Otseseid ja kaudseid viiteid psühhedeeliale seekord ei kohta, piirid on selgemad ning konkreetsemad, kuid samas sugugi mitte vähem koloriitsed ja pigem isegi oluliselt avaramad," kirjutas Margus Haav.

Loe Margus Haava arvustust.

15. Badass Yuki "OPEN YOUR EYES TO THE LANDMASS" (Pudru Kuul)

Badass Yuki on tunnetusega bänd ja just see sisemine jõud paneb nad ainuomaselt kõlama. Nagu kirjutas Tõnu Karjatse: "Ei saaks väita, et siin pole midagi sellist, mida varem kuulnud pole, pigem kuuleb sel albumil kõike seda ja veel midagi. Just see ridade vahele kirjutatud „veel midagi“ viib BY edasi välja loetavatest eeskujudest või kindla positsiooniga stiilidest, olgu see laialivalguv postpunk, electro, house või määratlematu indie."

Loe Tõnu Karjatse arvustust.

14. Shabazz Palaces "Lese Majesty" (Sub Pop)

"Mina-maania on tõepoolest tänapäeval eriti hull, olukorda ei paranda ka digitaalegosid laiendav sotsiaalmeedia. "Lese Majesty" on vastus tänapäeva kuulsusehulluses ja oma egopoliitikat käiavatele räpparitele," kirjutas Florian Wahl. See on Shabazz Palacese asja filosoofia. Lisame siia pehmed sündipadjad, teravad, nõtked biidid, kosmilise harmoonia ja grammikese psühhedeeliat ja ongi aasta üks parimaid hiphop-albumeid laiast ilmast Run The Jewelsi kõrval.

Loe Florian Wahli arvustust.

13. Imandra Lake ""Avane" (Seksound)

 

"Looduse häälte jäljendamine - veevulin, puuragin, tuuleiil ja vihmalahin, samuti üldine tsükliline-maagiline kordus ei jäta kahtlust fookusest. Juba varem eesti metsapaitajate mitteametliku tiitli pälvinud folk-shoegaze duo Imandra Lake kõlab ehk tõesti varasemastki naturaalsemalt – akustiline selgus on ettepoole toodud, müra enam taamal foonil," kirjutas Tõnu Pedaru. Ilusti kirjutas ja ilus plaat kah!

Loe Tõnu Pedaru arvustust!

12. FKA Twigs "LP 1" (Young Turks)

""LP 1" on sensuaalne, natuke müstiline, elastne ja plastiline analoogsündi-rnb, mis kannab kuulaja sujuvalt nii stratosfääri kui allmaailma," kirjutas Margus Haav. Niutsuv vokaal ja lirtsuvad sündid nihestavad tõepoolest jalgealust, ja see on lahe, sest argi-rnb-d on kõik kohad täis ja pole juurde vaja. FKA Twigsil on aga lisamõõde.

Loe Margus Haava arvustust.

11. Sun Kil Moon "Benji" (Caldo Verde)

Sun Kil Mooni Mark Kozelek on viimasel paaril aastal olnud ülitootlik, koostööaldis ja katsetav, justkui valmistuks millekski: siit planeedilt minema kupatamiseks? Või selleks, et teha üks lihtne, ilus ja tõsine plaat, tulla tagasi juurte juurde? "Benji" jätab oma sügavuses mulje, et see pole lambist sündinud, vaid kujutab endast pigem autori senise elu tulemit.

Kuula siit.

10. Damon Albarn "Everyday Robots" (Parlophone)

Esimene plaat oma nimega Blurist, Gorillazest, DRC Musicust ja veel kümnest koosseisust tuntud mehelt, kus Damon Albarn on kõikjal boss. Alžeeria geto-techno või 50ndate salongijazz footwork'i taktis enam Albarni puhul ei jahmataks. Traditsiooniliste autorilauludega pop-album üllatab küll. Lood on rahulikus tempos, mõtliku loomuga, välja arvatud "Mr. Tembo", ka melanhoolses toonis, kõik nad on klaveril kirjutatud.

Loe Valner Valme arvustust.

9. Tommy Cash "„€$¥” (ise välja antud)

"Siin on aga plaat, mis on elav näide tänapäevase popkultuuri mingitpidi halastamatust essentsist ja kummalistest haarmetest, mile põhiülesanne tundub olevat meile pähekulunud sümbolite tähenduste hägustamine. On ääretult tervislik, kui kummardav meeldimiskultuur saab vahepeal selliseid mükse ribide vahele," kirjutas Erkki Tero Tommy Cashist.

Loe Erkki Tero arvustust.

8. Dean Blunt "Black Metal" (Rough Trade)

Popmuusikas peab säilima midagi seletamatut, koosseisuvälist, midagi, mida kuulaja saab tõlgendada isiklikuks emotsiooniks, äratundmiseks hinge süvakihtidest. Dean Blunt seda pakub. Temas on ohtralt ego, aga see ego ei ole pealetükkiv ja selline ego ei peagi end kehtestama tühipaugutamise ega ärplemisega.

Loe Valner Valme arvustust.

Kuula siit.

7. cirkl "Fables Of A Faraway Land" (Õunaviks)

Cirkli muusikas "on ambientlikke ja imeõrnu uue laine mõjusid, kuid samas vilksatab peenekoelisest ja kütkestavast helikangast ka proget, jazzi ja neoklassikat. Elektrooniline hingestatus imbub otse pooridesse," kirjutas Margus Haav kaunist folktroonikaplaadist.

Loe Margus Haava arvustust.

6. Todd Terje "It's Album Time" (Olsen)

Norrakas Todd Terje on singleid ja remikse paisanud ammu, aga tänavu tuli kümme aastat möllanud mehelt esimene album, ja oli, mida oodata. See on 21. sajandi easy listening ideaalse produktsiooniga ja mitte tühisillerdamine, vaid koosneb eranditult tugevatest lugudest.

Loe Mari Pihli arvustust.

5. Vaiko Eplik "Nelgid" (Mortimer Snerd)

"Album on kõlalt akustilisem kui eelmine. Kas just sellepärast, aga veel kuidagi isiklikum, vähem bändilikum küll. Trubaduurilikum, singer-songwriter'likum. Folkrock, mis meenutab esimesena mitmeid artiste 1960ndate lõpust, 1970ndate algusest, sealhulgas õige veidi ka tollasest psühhedeeliast," kirjutas Tõnu Pedaru Vaiko Epliku tänavuse teise plaadi kohta.

Loe Tõnu Pedaru arvustust.

Kuula siit.

4. Ariel Pink "pom pom" (4AD)

Ariel Pinki "pom pom" on 21. sajandi psühhedeelia. Ja kui iga Templesi või Oxygeni kohta on 124 sisutut 60ndate psühhedeelia täies ratsionaalsuses ja teadlikkuses matkijat, kelle kitarrid võtavad vanu tuttavaid kurve ja laulja teeskleb trippi, siis truu psühh on hoopis Pink, kelle lood sel plaadil kõlavad eriti korralikult ja läbistruktureeritult. Tema psühhedeelia on ta peas, ja kuigi ta üritab seda varjata ning teha üldaktsepteeritavat muusikat, ei tule välja. See on üdini sõge plaat.

Loe Valner Valme arvustust.

Ja vaata ja kuula meeletult haaravat lugu:

3. Jarek Kasar "Liiga palju viiuleid" (Superbandiit)

"Ühelt poolt on Jarek Kasari uut kauamängivat päris kerge ja helgelt kosutav kuulata. (CD-lt, nii et ühelt poolt niikuinii.) Intro imab aeglaselt ja järeleandmatult tähelepanu, pöörates (häda-)pasunaks, kohalekutseks, kust kostub ootamatu “...palun andeks” kui avalik ülestunnistus. No, ja siis läheb gruuvilt käima, diskoks, mis iganes," kirjutas Tõnu Pedaru.

Loe Tõnu Pedaru arvustust.

Kuula siit.

2. The War On Drugs „Lost In The Dream“ (Secretly Canadian)

 

Aasta üllataja. On ju ammu teada Adam Granducieli kompanii plussid, aga et ta kolmanda albumiga skoorib nii üleüldiselt ja -ilmselt, ei osanud siiski ennustada, ja see teebki need aastatopid huvitavaks. Välismaa mainekaimaid ja olulisimaid aasta albumite edetabeleid koondava lehe Album Of The Year arvutustele tuginedes on see maailma kriitikute ja muude arvajate seas number üks plaat. Ta on ka Eestis number üks välismaa plaat, tuginedes siinsele küsitlusele. Ettepoole sai vaid Vaiko Epliku "Nõgesed" ja see juba ei ole üllatus, vaid meeldiv tõdemus.

Loe Margus Haava arvustust.

1. Vaiko Eplik "Nõgesed" (Mortimer Snerd)

 

""Nõgesed" on nukker, kuid samal ajal otsast lõpuni ilus album, täis otsimisi ja leidmisi, mälestusi ja unistusi, lapselikku mängulisust ja fantaasiauperpalle nii muusikas, seadetes kui sõnades. See pole siiski mingi käegalöömisplaat, Eplik ei jää mingil juhul üksi. Tal on muusika, tema kodu ja kindlus. Ja selle jagamise kaudu pakub ta korraks võimalust saada osa oma siseilmast," kirjutas Margus Haav.

Loe Margus Haava arvustust.

Palju õnne, Vaiko Eplik!!!



Eesti keele riigieksam.

Peeter Helme. Tehtud-mõeldud keeleteema

On nelja sorti käitumisstrateegiat – mõeldud-tehtud, mõeldud-mõeldud, tehtud-tehtud ja tehtud-mõeldud. Eks peame kõik seda esimest, mõeldud-tehtud, targa inimese tunnuseks ja üldiseks ideaaliks. Paraku enamasti ideaaliks ta jääma kipubki.

FILM
TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: