Autahvel: kaks tagurlikku pilguheitu Tallinna ja Tartu suunalt kunstiaastale 2014 ({{commentsTotal}})

Jass Kaselaan
Jass Kaselaan Autor/allikas: PM/Scanpix Baltics

Miks tagurlikku? Vestlesin hiljuti ühe mõjuka Eesti kunstitöötajaga sellest, mis on kunstis oluline. Mina arvasin, et olulised on need nähtused, mis on head. Tema arvas, et need, kuhu voolab kapital. Hea on subjektiivne. Kas kapital on objektiivne?

Kui keegi pissib põrandale, näiteks väike laps või koduloom, siis piss voolab kergema vastupanu teed, ikka kõige madalamasse toanurka. See on gravitatsioon. Kas kunst peaks tingimusteta alluma gravitatsioonile või hoopis püüdma seda ületada?

Markus Toompere, Tartu Kunstnike Liidu juhatuse esimees

KOLM OLULIST NÄITUST (siin ja edaspidi: ei ole tähtsuse järjekorras)

Tallinna Kunstihoones toimunud näitus „Väljasõit rohelisse. Tartu 1860-2014“. Tegu oli esimese suurema tartlaste näitusega peale 1980. aastate keskpaika Tallinnas. Seda saatis Vahram Muradyani kujundatud omanäoline trükis. Tartu Kunstnike Liidu palvel Tartu kunstnikest valiku koostanud Peeter Talvistu seab kaasaegse kõrval algusdaatumiteks hoopis baltisaksa ülikoolilinna ja Pallase, sest just nendes mõistetes peituvad praeguse enesekehtestamise ja omapära alged. Samas ei eita antud näitus sedagi, et seal sisalduvad ka peamised põhjused, miks aegade jooksul on tekkinud mütoloogiline lõhe kahe kultuurikeskuse, Tartu ja Tallinna vahele. Kuigi väga mitmeid osalevaid kunstnikke saab otseselt Tartuga seostada, on paljude puhul selline ühendamine siiski ülimalt meelevaldne – erinevalt varasematest suurkujudest on praeguseks väga keeruline väita, kas keegi on tegelikult iseloomustatav selle koha järgi, kus ta on sündinud, elanud või õppinud.

Stencibility“. Ühtelugu otsitakse Eestis meeleheitlikult taga seda kunstifestivali, mis oleks rahvusvaheliselt mõjukas ja lõpuks viiks meid kaardile - seda kõike tulutult. Tegelikult on meil see festival olemas, 2010. aastast toimuv „Stencibility“! Antud festival pole mõjukust, rahvusvahelisust ja kõiki neid teisi prestiiž-sõnavarasse kuuluvaid tunnussõnu endale eesmärgiks seadnud, nad on sihikindla tööga järk-järgult selle lihtsalt saavutanud. Oma žanris ennustan ma neile suurt tulevikku, kui just ära ei väsita.

Artishoki biennaal Riias. Riia on Tartust 30 min kaugemal kui Tallinn. See linn on ilusam, suurem, võimalusterohkem, elust pulbitsevam ja rikkam. Artishoki Riias korraldamine oli igati loogiline ja omas seal väga suurt uudsuse efekti, seda just eelkõige formaadi eripära tõttu: 10 kunstnikku (viis Eestist ja viis Lätist), kümme kriitikut (viis Eestist ja viis Lätis), kümme uudisteost, 110 teksti. Toimus see kõik kohas nimega Mūkusalas Mākslas salons. Tere tulemast Riiga!

KAKS OLULIST TRÜKIST

Kadri Asmeri poolt koostatud Ilmar Malini raamat "Kunsti pärast". See raamat kõnetas mind ennast väga isiklikult ning lõpus olin sunnitud nentima: mitte midagi pole muutunud!

„Tartu kunsti aabits“. Aastalõpunäitusel esitletav trükis, mis on endale seadnud ambitsioonika eesmärgi kirjeldada Tartu kunsti. Tartu kunsti aabits on ülevaatlik trükis Tartu kunstiajaloost alates 1803. a avatud Tartu Ülikooli kunstikabinetist lõpetades tänavakunstiga. Läbi erinevate autorite pilgu annab aabits lugejale esmase sissevaate Tartu kunstilukku kogu selle mitmekesisuses. Tekstide autorid: Marika Agu, Kadri Asmer, Indrek Grigor, Reet Mark, Mary-Ann Talvistu, Tiiu Talvistu, Kristina Tamm, Triin Tulgiste.

KOLM OLULIST TENDENTSI

Tartu Kunstnike Liidu loomeliiduks mitte tunnistamine. TKL sai õiguse nii halduskohtus kui ringkonna kohtus ja ministeerium muutis seaduse ära moel, mis tõkestas TKL registreerimist loomeliiduks. Ma olen kõikvõimalikel ministeeriumi koosolekutel käinud, kus ametnikud peidavad end väite taha, et ühte või teist asja ei saa teha, kuna seadus ei luba ja seaduse muutmine on hirmus keeruline. Tuleb välja, et kui ministeerium on piisavalt motiveeritud, siis seaduse muutmine on sama lihtne kui lasta sõrmenipsu. Ohtlik, kurb ja ebaõiglane tendents, kus ministeerium ei tegele probleemide lahendamisega, vaid kartelli kaitsmisega, mille taustal toimub loomeliitude toetuse najal vari-kulka, mida sisuliselt keegi ei kontrolli.

Kunstihangete seadus. Seda on vaja ja see on hea. Lõpuks on see tööle saadud ja on märkimisväärselt elavdanud avalikku ruumi ja ka kunstnikkonda. Ehk hakkavad kunstiõppeasutused mingist hetkest uuesti monumentaalkunsti aluseid õpetama. Omal ajal jäeti kohalikud omavalitsused seadusest välja naiivses lootuses, et nad seda vabatahtlikult rakendavad, aga üksi KOV pole seda teinud. Ehk võiks sellest järeldusi teha.

Segaduses Tartu kunstiinstutsioonidega. Iga natukese aja tagant on kuulda järjekordseid uudised, kuidas Ülikoolis maaliosakonda suletakse või Kultuuriministeerium on Tartu Kunstimuuseumi kohta järjekordse plaani (suusõnalise loomulikult) üllitanud. Mul on ettepanek: teeme 2015. aastal nii, et ärme surgi, torgi, sepitse nende asutustega mitte midagi. Jätame nad lihtsalt rahule ja las inimesed teevad oma tööd ilma hirmuta hommikul lehte lugedes teada saada, et keegi kuskil ilma neile ütlemata on jälle midagi välja haudunud.

 

Mari Kartau, kultuur.err.ee kunstitoimetaja

KAKS HEAD TEOST

Jaanus Samma “Filter” (kuraatorinäitusel "Kas me sellist muuseumi tahtsimegi?" Tartu Kunstimuuseum, 24. jaanuar - 9. märts 2014. Kuraator: Rael Artel, Kaaskuraatorid: Marika Agu, Mare Joonsalu, Hanna-Liis Kont). See polnud küll antud töö esmaesitlus, kuid mõjus just sellel näitusel, Tartu Kunstimuuseumi võimuvahetusega kaasnenud konfliktide kontekstis nagu rusikas silmaauku. Maavärin kujundina on adekvaatne kirjeldamaks kunsti ebastabiilset positsiooni ühiskonnas. Jaanus Samma on selle oma installatsioonis „Filter“ väga mõjuvalt välja mänginud. Põrand kõmiseb, kroonlühter väriseb, ja kui veel mõelda, et see kõik toimub viltuse maja ülakorrusel, siis hakkab päris kõhe.

Toomas Thetloff “Raamitud” (näitusel „Väljasõit rohelisse. Tartu 1860–2014“ Tallinna Kunstihoones 1. aug - 4. sept 2014). Toomas Thetloffi minimalistlikul pildil „Raamitud” näeme peene joonena kulgemas Eesti satelliidifotost välja lõigatud raami, mitte seda Eesti-kujulist, mis meil kõigil pealuusse on graveeritud, vaid kandilist, nagu ekraanitõmmisest crop'itut. See on eestlase identiteedi alateadlik piir ja stardipakk korraga.

KOLM HEAD NÄITUST

Näitus ART CONTAINER (Pärnu Linnagalerii, Raekoda, 7. veebruar - 08. märts 2014). Järelhüüe laialijooksnud Polymeri kultuuritehase kunstikommuunile. Nii vägevat installatsiooninäitust pole Eestis ammu olnud, sest installatsioonikunst on kallis. Artcontaineri kunstnikud ei ole eriliselt rikkad, küll aga on nad oma töödesse kõvasti aega ja energiat investeerinud.

Andres Tali isiknäitus "Van Eyck´i talleke" (Hobusepea galerii, 6. - 24. märts 2014). Pessimistlik ja esteetiline, nagu Tali ikka. Lambakari kui kujund pole muidugi uus, kuid oli sel näitusel väga mõjusalt välja mängitud. Väga hea oli ka Tali jumala-teemaline tekstipõhine töö Graafikatriennaalil.

Silja Saarepuu ja Villu Plingi näitused "Vetel" (Haapsalu Linnagalerii, 10. mai - 1. juuni 2014) ja “MAAL” (Kunstihoone Galerii, 15.05 – 7.06.2014). Plink ja Saarepuu tegelevad rahvusliku identiteedi elementaarosakestega. Nad oskavad luua mõjusaid kujundeid, mis panevad vaataja nägema tavalisi asju teise nurga alt. Nad ei lajata üheplaanilise sõnumiga, vaid liiguvad erinevatel tähendustasanditel ja annavad ka vaatajale võimaluse avastada jõujooni kõrge ja madala vastasmõjudes.

ÜKS HEA ARTIKKEL

Maarin Mürgi artikkel “EKA aastal 100. Neoliberalistlikud mõjud (kunsti)kõrgharidusele” (raamatus “Kunsttööstuskoolist Kunstiakadeemiaks. 100 aastat kunstiharidust Tallinnas”, koostanud Mart Kalm, Tallinn 2014). Üleüldise hurraa-optimismi ja särasilmsuse taustal kainestav lugu sellest, kuidas valitsev ideoloogia asjadele tegelikult mõjub. Maarin on asjad ilusti kokku võtnud, ta on seda ka varem teinud, ja mitte ainul tema. Seega otsustajad kunstihariduses peaks seda kõike ju teadma. Aga nii hea ja ohutu on lugeda ühiskonnakriitikat näitusekontseptsioonist galerii seinal. Kui on vaja tegelikke poliitilisi otsuseid vastu võtta, siis unustame kriitika ja jätkame silmakirjalikku jauramist loomemajanduse õitsengust.

KOLM OLULIST TENDENTSI

Dekoratiivkunsti pealetung. Juba eelmise aasta kokkuvõtetes rõõmustati selle üle, et Eesti kunst on lõpuks ometi saavutanud midagi välisturgudel (siseturg on nii väike, et sellest pole üldse mõtet rääkida). Turumajandusel on aga oma hind. Kes see ikka tahab osta midagi sügavmõttelist, kriitilist, süvenemistnõudvat jne. Kunst kui kaup peab jätkuvalt olema ilus ja sisendama positiivsust. Säravamad näited siinkohal on „Merike Estna ja mina kui maal“ (KUMU, 27.06.–02.11.2014) ja "Can't go on, must go on" / "Võimatu minna, kindlasti minna" (Tallinna kunstihoone, 25.10.-30.11.2014). Isegi sotsiaalkriitilise kunsti eest võitlev EKKM-i kamp on alla andnud: Köler Prize 2014 näitusel oli disain ja meelelahutus juba päris kunstiga peaaegu pooleks.

Hea noor skulptuur. Kui maalikunst on publiku soovidele vastu tulles lahjaks jäänud, siis skulptuurile on praegune aeg üllatavalt hästi mõjunud. Miks, ei tea. Igatahes autorid nagu Jass Kaselaan, Kris Lemsalu, Edith Karlson, Jevgeni Zolotko ja mõnigi teine panevad täie rauaga ja ei tee sisulisi järeleandmisi.

Veel nähtamatu indigolaste põlvkond. Neid olen kõige lähemalt näinud koolinoorte triennaalil Eksperimenta!, vilksamisi ka mujal. Midagi ei ole öelda, alla kahekümnesed on kõvad tegijad. Need, kes on otsustanud kunsti teha, seda ka teevad, hoolimata hariduse katsetest kõike ilusat ära rikkuda. Nad on professionaalse suhtumisega, visad, intellektuaalsed, enesekindlad, aga samas ka empaatiavõimelised, tundlikud ja mõistlikkuse piires kohanevad. Loodame, et nad päästavad varsti mitte ainult kunsti, vaid kogu maailma!

Toimetaja: Mari Kartau



Algas 21. PIMEDATE ÖÖDE FILMIFESTIVAL
juhised pöffil orienteerumiseks
Vaid vapratele

Arvustus. Sihikindel tõsieluline draama

Uus film: "Vaid vapratele"

Režissöör: Joseph Kosinski

Osades: Josh Brolin, Jennifer Connelly, Taylor Kitsch, Miles Teller, Jeff Bridges, Andie MacDowell, Ben Hardy, James Badge Dale, Alex Russell

7/10

Tallinn

Tallinn ei tohi olla suvaline linn

Siiri Vallneri ja Indrek Peili meelest määrab kunagi mõneti põnevagi aukliku ja kaootilise Tallinna linnaehituse visiooni asemel kollektiivne lollus.

Igor Uibo

Igor Uibo: ma tunnen end eestlasena

Igor Uibo peab end nii eestlaseks kui ka prantslaseks — elanud suure osa oma elust Prantsusmaal, on ta viimase viieteistkümne aasta jooksul veetnud igal aastal neli-viis kuud Eestis, jagades siin oma mitmekülgseid kogemusi teatri, tantsukunsti ja muusika vallas. Ta on pidanud loenguid prantsuse teatrist ning tantsu, eriti nüüdis- ja moderntantsu ajaloost TÜ Viljandi kultuuriakadeemia, Tartu Ülikooli prantsuse keele osakonna ja Tallinna Ülikooli koreograafia eriala üliõpilastele. Igor Uibo lavastab ka ise ning on vahendanud teatri- ja muusikategevust Eesti ja Prantsusmaa vahel

FILM
TEATER
"Kaks vaest rumeenlast"

Arvustus. "Trainspotting" Poola kastmes

Uuslavastus

Dorota Masłowska

“Kaks vaest rumeenlast”

Linnateater

Lavastaja Hendrik Toompere jr

Dramaturg Triin Sinissaar

Tõlkinud Margus Alver

Osades Hele Kõrve, Argo Aadli, Kalju Orro, Anne Reemann, Margus Tabor ja Epp Eespäev

Esietendus 11. novembril

KIRJANDUS
Žürii esimees Peeter Olesk

Peeter Olesk. Jaak Põldmäe võrdlevalt vaatekohalt

Ühel varakevadisel päeval aastal 1976 pidi Jaak Põldmäe (1942–1979) viima kirjastusse Eesti Raamat oma raamatu „Eesti värsiõpetus” (1978) käsikirja. Eellepingu põhjal oli talle makstud välja 60 %, kuid kirjastus küsis, kuhu jääb käsikiri.

KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Mikk Pärnits

Mikk Pärnits: #HeToo ehk naistevastane vägivald võitluseta ei lõpe

Naistevastane vägivald on inimestevastane vägivald ja seda saab lõpetada vaid nähtust tunnistades ning ohvritel karistust kartmata kõneleda lastes. Ja nagu Nõukogude Liidu alt vabanemisegagi, ei tule vabadus ülalt, isandate kingitusena, vaid pika võitluse, teavitustöö ja organiseerimise kaudu, kirjutab Mikk Pärnits.

Hasartmängusõltlased eitavad kaotust ja mängivad maha suurema summa raha, kui algselt plaanitud.

Urmas Vadi. Elu mõttetusest

Pettunud inimeste hääled. Linna kõige vanem inimene võtab oma kodus vastu külalisi, lapsed on laua katnud, on kohvi, küpsiseid, vaasis on lilled. Hommikul käis koguduse õpetaja, siis astus linnapea isiklikult läbi, nüüd teeb kohalik ajalehereporter intervjuud ja ütleb alustuseks tunnustavalt, et te olete ikka väga pika elu ära elanud!

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: