"Mirandolina" lavastaja Giorgio Bongiovanni: eesti näitlejad on väga tundlikud   ({{commentsTotal}})

2. veebruaril esietendub KUMU Auditooriumis VAT Teatri „Mirandolina” (La locandiera) , 250 aasta eest kirjutatud klassikaline itaalia komöödia.

Näitemängu lavastaja on Giorgio Bongiovanni Milanost. Intervjuus kultuuriportaalile räägib itaalia teatrimees tüki autorist Carlo Goldonist, eesti näitlejatest ja sellest, kuivõrd võimas on mäng. 

 

Giorgio, kuidas tuleb lavastada Goldonit? Milline on Goldoni positsioon itaalia näitekirjanduses?

Goldoni on itaalia teatri üks olulisemaid autoreid, tõeline klassik Pirandello, Filippo ja teiste kõrval. Ma olen alati üllatunud, kui Ida-Euroopas, Venemaal ja isegi Eestis näen, et Goldoni pole siin sugugi nii populaarne kui Gozzi (Gozzi üks tuntuim näidend on „Armastus kolme apelsini vastu“ - T.L.). Muidugi on Gozzi hea autor, kuid Itaalias pole ta nii populaarne kui siin, seal on aga just Goldoni üks esitatumaid autoreid.

Pikka aega peeti Goldonit kerge komöödia autoriks, mitte rohkemat. Tema näidendeid mängiti peamiselt suurepäraste tegelaskujude tõttu, kuid eriti sõnateatris oli Goldoni justkui teise valiku autor. Kuid 20. sajandi keskel muutus arvamus tema loomingust tänu paarile suurepärasele lavastajale nagu Giorgio Strehler ja Luchino Visconti, Goldoni loomingut hakati pidama modernseks ja sügavaks ning tema näidendid lavastati täielikult ümber. Strehleri ja Visconti revolutsioonilised lavastused näitasid vana Goldoni uut nägu. Pärast seda ja tänu nendele ja teistele lavastajatele hakati Goldonist teisiti mõtlema ning praegu peetakse teda suureks, sügavaks ja oluliseks kirjanikuks, kelle näidendid on mitmekülgsed ja kaasaegsed.

Kuidas eesti näitlejatel on proovides õnnestunud tabada sellist itaallaslikkust ja commedia dell` arte`likkust?

Kõigepealt pean selgitama: „Mirandolina“ ei ole commedia dell’ arte stiilis komöödia. Selles osas on vahel natuke valestimõistmist: Goldoni ei ole commedia dell’ arte autor, otse vastupidi. Goldoni tegi itaalia teatris revolutsiooni ja omal moel hävitas commedia dell’ arte. Tema juured on commedia dell’ arte-s ning omal ajal püüdis ta selle tegelaskujusid ja stiili modernsemaks muuta, mistõttu Goldoni hilisemas loomingus esineb palju kaasaegsemaid, psühholoogilisemaid tegelasi. Need pärinevad vanadest commedia dell’ arte  tegelastest, kuid on uuendatud, totaalselt erinevad.

 „Mirandolina“ on komöödia, mis pärineb Goldoni loomingulise tee keskelt, kui ta alles hakkas vana stiili ja tegelasi muutma — need ei ole enam commedia dell’ arte-le tüüpilised maskid, fikseeritud karakterid nagu Pantalone, Brighella, Arlecchino ja teised, vaid modernsed, psühholoogilisemad tegelased. Mirandolina tegelaskuju on samuti välja kasvanud commedia dell’ arte-st, konkreetselt Corallina, Smeraldina, Columbina või muu nimevariatsiooniga noorest toatüdrukust, kes oli eelkõige mask. Nüüd ei ole Mirandolina enam mask — ta on naine, sügava ja keerulise psühholoogiaga kaasaegne tegelane.

Seega ei tööta me eesti näitlejatega otseselt commedia dell’ arte stiiliga, vaid modernsete tegelastega. Mul oli ka võimalus töötada koos Lavakunstikooli tudengitega, kui eelmisel kevadel neile commedia dell’ arte meistriklassi andsin ning ma väga hindan noorte näitlejate entusiasmi, uudishimu ja janu selle stiili järele, kuid ometi pole see asi, millega tegeleme praegu „Mirandolina“ lavastuse puhul.

Mida võite öelda eesti näitlejate mängustiili kohta?

Ma arvan, et eesti näitlejatel pole üht konkreetset mängustiili. Võin vaid öelda, et Eestis on üldiselt väga andekad näitlejad, kes on ettevalmistunud, kogenud ja tunnevad lava spetsiifikat ning mul on õnn praegu töötada väga tugeva trupiga. Üldiselt on eesti näitlejad väga tundlikud, kes on rohkem harjunud Stanislavski stiiliga, mida nad tõesti hästi oskavad. Ja seepärast suudavad nad ka tabada ja väljendada kõiki Goldoni teksti nüansse selle kaasaegsemas vormis.

Ugala mängib praegu Goldoni teist näidendit "Kahe isanda teener", kas teil on olnud mahti seda vaadata?

Ei, nägin sellest lavastusest vaid pilte, kuid kahjuks ei ole õnnestunud seda laval näha, kuigi oleksin tahtnud.

Kuidas teile tundub, millest „Mirandolina” võiks jutustada tänasele eesti vaatajale? Millist ideed selles näitemängus peate lavastajana kõige olulisemaks?

See on kirjutatud 18. sajandi keskel, kuid selles käsitletavad teemad on üldinimlikud. Kui me räägime vabadusest, armastusest ja inimsuhetest üldiselt, siis need teemad ei aegu. Aga kõige olulisem teema, mida see komöödia käsitleb, on meie alapealkirjaks: „elu on komöödia“. See pole näidend armastusest, vaid fiktsioonist, teatri ja näitlemise võimust. Mirandolina on suurepärane tegelane, kes suudab oma mänguga mõjutada kõiki inimesi enda ümber. Ta on andekas näitlejanna, kes oma elu mängib ja muudab läbi mitmete rollide maailma enda ümber.

Kui jälgida teisi tegelasi selles tükis, siis näeme, et nemadki teesklevad, mängivad kedagi teist. Markii mängib rikast, krahv mängib aadlikku, Fabrizio teeskleb, et ta pole armukade. Ja tegelikult on kahe näitlejanna (neis osades lavaka tudengid Liisa Saaremäel ja Lauli Otsar – T. L.)  tegelaskujud veel kõige suuremad mängu metafoorid - näitlejannad, kes ei oska mängida.

Kuid Mirandolina karakter näitab, kuidas ühe mehe elu on võimalik muuta, viies ta armumise kaudu meeleheite ja hullumiseni, sest see on Mirandolina plaan, see on tema suhtumine. Mirandolina võõrastemaja on nagu maailm, milles inimesed kohtuvad ja suhtlevad, ja me näeme, kuidas kõiki inimsuhteid juhib näitemäng. Me kõik mängime oma elus mingit rolli. Me kõik näitame teineteisele vaid maske, mitte oma tegelikku palet. Ja Mirandolina demonstreerib oma väljakutsega võitmatut südant võita, kui võimas ja ohtlik on mäng.

Toimetaja: Tõnu Pedaru



Prima Vista 2017 külaline: Hans Platzgumer

Tänavu on kirjandusfestivali Prima Vista külaliste seas austria kirjanik, muusik ja helilooja Hans Platzgumer, kelle viimase romaani "Serval" ("Am Rand", Zsolnay/Hanser, 2016) annab Piret Pääsukese tõlkes välja Tartu kirjastus Toledo. Platzgumer esineb Prima Vista raames 9. mail. Tutvustame kõnealust kirjanikku.

Kristjan Järvi: TMW-l on fantastiline valik

Täna õhtul toimub Kultuurikatlas Tallinn Music Weeki ametlik avakontsert pealkirjaga "Radio Head Rewritten". AK kultuuriuudised olid otse-eetris sündmuspiagal ja sõna sai avakontserdi juht Kristjan Järvi.

Otseülekanne kell 17: TMW jutt "Who killed genre?"

Linnafestivali Tallinn Music Week (TMW) vestlussarjas "Jutud" räägitakse sellest, mis on tänaseks saanud muusikažanridest. Kultuuriportaal teeb kell 17.00 algavast vestlusest ka otseülekande.

Marko Matvere: see seltskond otsustas surra pigem meres kui Siberis

"Kirjandusministeeriumis" soovitas näitleja ja meremees Marko Matvere raamatut "Purjetamine vabadusse", mille autoriteks Voldemar Veedam ja Carl B Wall ning mis on üks eestlaste kuulsamaid mereseiklusi.

Mari Niitra: Kangur ja Liiv, illusioonideta idealistid

Liivi muuseumi juhataja Mari Niitra analüüsis "Kirjandusministeeriumis" Mart Kanguri värsket luulekogu "Liivini lahti".

FILM
Tõnu Karjatse filmikomm. "Kao ära" toimib omamoodi peeglina

Kui Forum Cinemas saalis tuled kustuvad, ilmub ekraanile kiri "Believe your Eyes" ehk "usu oma silmi", mis on Dolby Digital Cinema reklaamlause. Jordan Peele'i debüüdis "Kao ära" ("Get Out") peab vaataja lähtuma vastupidisest – ära usu seda, mida sa näed, vaid looda oma vaistu, sest tegelikkus võib osutuda hoopis teistsuguseks.

TEATER
Teatripäeva kohtumisõhtul tutvustatakse valgustajate tööd

Täna toimub Eesti teatri- ja muusikamuuseumis teatripäeva kohtumisõhtu valgustajate ja valguskunstnikega. Avatud vestlusringis tuleb juttu teatrivalguse teemadel. 

KIRJANDUS
Mart Juur soovitab ja lasteaiakasvataja kirjutab

Mart Juur soovitas "Kirjandusministeeriumis" taas oma viimase kuu lemmikraamatuid.

KUNST
Renoveeriti Evald Okase suurteos "Rahvaste sõprus"

Eesti maalikunsti klassikasse kuuluv Evald Okase suurteos "Rahvaste sõprus" on restaureeritud. Näha saab seda aga alles tuleva aasta kevadel, kui ajaloomuuseumi alla kuuluva Maarjamäe lossi renoveerimistööd lõppevad.

Arhitektuur
Arhitektuuriprofessor räägib, kuidas hooneid loodusega ühendada

30. märtsil kell 18 esineb Kanuti Gildi SAALis EKA arhitektuuriteaduskonna kutsel avatud loengute sarja raames Newcastle’i ülikooli eksperimentaalse arhitektuuri professor Rachel Armstrong.

Arvo Pärdi keskuse arenduseks eraldatakse täiendavalt 2,2 miljonit eurot

Valitsus otsustas eraldada täiendavalt kuni 2,2 miljonit eurot Laulasmaal asuva Arvo Pärdi keskuse uue hoone ehitamiseks. Ehitusleping sõlmitakse riigihankel soodsaima pakkumise teinud aktsiaseltsiga Ehitustrust, keskus peaks valmima Eesti 100. sünnipäevaks, mil helilooja tähistab 83. sünnipäeva.

MUUSIKA
Otseülekanne neljapäeval: TMW avaõhtu

Tallinn Music Weeki (TMW) avaõhtult Kultuurikatlast 30. märtsil jõuavad otseülekandes kultuuriportaali jälgijateni Maarja Nuudi ja Hendrik Kaljujärve, Mart Avi etteasted ning Kristjan Järvi kureeritud elektrooniline kava BellaTrixi ja Di. J. NoizePunki osalusel.

Arvamus
Linda Kaljundi, Ulrike Plath. Eesti ajalookirjutus põimitud perspektiivist

Veel Vabadussõja ajal, 1919. aastal ilmus trükist algkoolidele mõeldud õpik „Eesti ajalugu“, mille oli „piltide kujul kokku seadnud“ Mihkel Kampmann (Kampmaa), kes oli ajaloolasena küll asjaarmastaja, ent omas ajas mõjukas ja menukas õpperaamatute autor.[1]

Rein Raud. Teeme Tõe jälle suureks?

Kuidas iganes Donald Trumpi lugu ka ei lõpeks – ja arvata on, et meid ootab järgnevate aastate jooksul ees veel terve rida skandaale ja paljastusi, kui mitte midagi veel hullemat – võib 10. jaanuari 2017 pidada oluliseks teetähiseks meedia ajaloos.

Vestlusring. Muidu kena inimene, aga kriitik

Mõnigi kriitik viskab pärast debüüti sule igaveseks nurka, sest isegi mõõtmatu au ja kuulsus ning tohutu honorar ei kaalu üles sildistamist ja pimedat viha.

Janeck Uibo: ülekaalulisus, tarbimishullus ja klikimeedia

Globaliseerumine ja võimaluste paljusus on teinud inimeste elutempo kiireks ja ühiskonna üsna närviliseks. Selle nähtuse ilminguks on ülekaalulisus, tarbimishullus ja nn klikimeedia. Seda nii maailmas kui Eestis. Mida teha?