"Mirandolina" lavastaja Giorgio Bongiovanni: eesti näitlejad on väga tundlikud   ({{commentsTotal}})

2. veebruaril esietendub KUMU Auditooriumis VAT Teatri „Mirandolina” (La locandiera) , 250 aasta eest kirjutatud klassikaline itaalia komöödia.

Näitemängu lavastaja on Giorgio Bongiovanni Milanost. Intervjuus kultuuriportaalile räägib itaalia teatrimees tüki autorist Carlo Goldonist, eesti näitlejatest ja sellest, kuivõrd võimas on mäng. 

 

Giorgio, kuidas tuleb lavastada Goldonit? Milline on Goldoni positsioon itaalia näitekirjanduses?

Goldoni on itaalia teatri üks olulisemaid autoreid, tõeline klassik Pirandello, Filippo ja teiste kõrval. Ma olen alati üllatunud, kui Ida-Euroopas, Venemaal ja isegi Eestis näen, et Goldoni pole siin sugugi nii populaarne kui Gozzi (Gozzi üks tuntuim näidend on „Armastus kolme apelsini vastu“ - T.L.). Muidugi on Gozzi hea autor, kuid Itaalias pole ta nii populaarne kui siin, seal on aga just Goldoni üks esitatumaid autoreid.

Pikka aega peeti Goldonit kerge komöödia autoriks, mitte rohkemat. Tema näidendeid mängiti peamiselt suurepäraste tegelaskujude tõttu, kuid eriti sõnateatris oli Goldoni justkui teise valiku autor. Kuid 20. sajandi keskel muutus arvamus tema loomingust tänu paarile suurepärasele lavastajale nagu Giorgio Strehler ja Luchino Visconti, Goldoni loomingut hakati pidama modernseks ja sügavaks ning tema näidendid lavastati täielikult ümber. Strehleri ja Visconti revolutsioonilised lavastused näitasid vana Goldoni uut nägu. Pärast seda ja tänu nendele ja teistele lavastajatele hakati Goldonist teisiti mõtlema ning praegu peetakse teda suureks, sügavaks ja oluliseks kirjanikuks, kelle näidendid on mitmekülgsed ja kaasaegsed.

Kuidas eesti näitlejatel on proovides õnnestunud tabada sellist itaallaslikkust ja commedia dell` arte`likkust?

Kõigepealt pean selgitama: „Mirandolina“ ei ole commedia dell’ arte stiilis komöödia. Selles osas on vahel natuke valestimõistmist: Goldoni ei ole commedia dell’ arte autor, otse vastupidi. Goldoni tegi itaalia teatris revolutsiooni ja omal moel hävitas commedia dell’ arte. Tema juured on commedia dell’ arte-s ning omal ajal püüdis ta selle tegelaskujusid ja stiili modernsemaks muuta, mistõttu Goldoni hilisemas loomingus esineb palju kaasaegsemaid, psühholoogilisemaid tegelasi. Need pärinevad vanadest commedia dell’ arte  tegelastest, kuid on uuendatud, totaalselt erinevad.

 „Mirandolina“ on komöödia, mis pärineb Goldoni loomingulise tee keskelt, kui ta alles hakkas vana stiili ja tegelasi muutma — need ei ole enam commedia dell’ arte-le tüüpilised maskid, fikseeritud karakterid nagu Pantalone, Brighella, Arlecchino ja teised, vaid modernsed, psühholoogilisemad tegelased. Mirandolina tegelaskuju on samuti välja kasvanud commedia dell’ arte-st, konkreetselt Corallina, Smeraldina, Columbina või muu nimevariatsiooniga noorest toatüdrukust, kes oli eelkõige mask. Nüüd ei ole Mirandolina enam mask — ta on naine, sügava ja keerulise psühholoogiaga kaasaegne tegelane.

Seega ei tööta me eesti näitlejatega otseselt commedia dell’ arte stiiliga, vaid modernsete tegelastega. Mul oli ka võimalus töötada koos Lavakunstikooli tudengitega, kui eelmisel kevadel neile commedia dell’ arte meistriklassi andsin ning ma väga hindan noorte näitlejate entusiasmi, uudishimu ja janu selle stiili järele, kuid ometi pole see asi, millega tegeleme praegu „Mirandolina“ lavastuse puhul.

Mida võite öelda eesti näitlejate mängustiili kohta?

Ma arvan, et eesti näitlejatel pole üht konkreetset mängustiili. Võin vaid öelda, et Eestis on üldiselt väga andekad näitlejad, kes on ettevalmistunud, kogenud ja tunnevad lava spetsiifikat ning mul on õnn praegu töötada väga tugeva trupiga. Üldiselt on eesti näitlejad väga tundlikud, kes on rohkem harjunud Stanislavski stiiliga, mida nad tõesti hästi oskavad. Ja seepärast suudavad nad ka tabada ja väljendada kõiki Goldoni teksti nüansse selle kaasaegsemas vormis.

Ugala mängib praegu Goldoni teist näidendit "Kahe isanda teener", kas teil on olnud mahti seda vaadata?

Ei, nägin sellest lavastusest vaid pilte, kuid kahjuks ei ole õnnestunud seda laval näha, kuigi oleksin tahtnud.

Kuidas teile tundub, millest „Mirandolina” võiks jutustada tänasele eesti vaatajale? Millist ideed selles näitemängus peate lavastajana kõige olulisemaks?

See on kirjutatud 18. sajandi keskel, kuid selles käsitletavad teemad on üldinimlikud. Kui me räägime vabadusest, armastusest ja inimsuhetest üldiselt, siis need teemad ei aegu. Aga kõige olulisem teema, mida see komöödia käsitleb, on meie alapealkirjaks: „elu on komöödia“. See pole näidend armastusest, vaid fiktsioonist, teatri ja näitlemise võimust. Mirandolina on suurepärane tegelane, kes suudab oma mänguga mõjutada kõiki inimesi enda ümber. Ta on andekas näitlejanna, kes oma elu mängib ja muudab läbi mitmete rollide maailma enda ümber.

Kui jälgida teisi tegelasi selles tükis, siis näeme, et nemadki teesklevad, mängivad kedagi teist. Markii mängib rikast, krahv mängib aadlikku, Fabrizio teeskleb, et ta pole armukade. Ja tegelikult on kahe näitlejanna (neis osades lavaka tudengid Liisa Saaremäel ja Lauli Otsar – T. L.)  tegelaskujud veel kõige suuremad mängu metafoorid - näitlejannad, kes ei oska mängida.

Kuid Mirandolina karakter näitab, kuidas ühe mehe elu on võimalik muuta, viies ta armumise kaudu meeleheite ja hullumiseni, sest see on Mirandolina plaan, see on tema suhtumine. Mirandolina võõrastemaja on nagu maailm, milles inimesed kohtuvad ja suhtlevad, ja me näeme, kuidas kõiki inimsuhteid juhib näitemäng. Me kõik mängime oma elus mingit rolli. Me kõik näitame teineteisele vaid maske, mitte oma tegelikku palet. Ja Mirandolina demonstreerib oma väljakutsega võitmatut südant võita, kui võimas ja ohtlik on mäng.

Toimetaja: Tõnu Pedaru



Rein Raud

ERR.ee video: Rein Raud esitles romaani "Kell ja haamer"

21. septembril esitles Rein Raud Rahva Raamatu poes Tallinnas Viru keskuses oma uut romaani. "Kella ja haamri" on kirjastanud Mustvalge ning kujundanud Asko Künnap, toimetanud Pärle Raud ja korrektuuri lugenud Katrin Kern. ERR kultuuriportaal kandis esitluse üle.

Eestlased kasutavad tesitest rahvustest rohkem retoorilisi küsimusi, mis väljendavad hinnangut ja tunnet.

Peeter Helme: identiteet kui eitus

Mihkel Mutt avaldas nädala eest Postimehes arvamusloo „Hämaruse kaks kämmalt“, kus ta arutles Eesti avalikus arvamusvahetuses valitseva kahe konkureeriva mõttesuuna või maailmanägemuse üle. Teiste seas ütleb Mutt enda loos, et „Pikemas perspektiivis ei saa identiteeti rajada negatiivsele hoiakule – juhul kui on tegemist normaalse avatud ühiskonnaga.“

FILM
TEATER
Alexandre Zeff

"Big Data" lavastaja: lähenen digitaalsusele läbi orgaanika

Millliseks muutub maailm, kus inimene üha enam toimetab virtuaalses keskkonnas, võttes pidevalt vastu ja jättes endast maha lõpututes kogustes informatsiooni? Kuidas eristada olulist ebaolulisest? Neid küsimusi esitab prantsuse lavastaja Alexandre Zeff visuaalpoeetilises teatriinstallatsioonis "Big Data".

KIRJANDUS
Leelo Tungal "Plekktrummis"

Leelo Tungal: uusabitute kasvatamine ei ole arukas

"Plekktrummi" hooaja esimese saate külaliseks oli kirjanik Leelo Tungal, kelle eluloolise lasteraamatu „Seltsimees laps” põhjal valmib peagi mängufilm. Saates räägiti nii raamatu sünniloost kui arutleti selle üle, millised on tänapäeva lapsed ja nende lugemus.

KUNST
"Rändurid"

"OP" tegi ringkäigu näitusel "Rändurid"

Kumus on avatud näitus pealkirjaga "Rändurid. Reisimine ja migratsioon Kesk- ja Ida-Euroopa uues kunstis", mis toob Poola kuraatori Magdalena Moskalewiczi käe all kokku 24 kunstnikku 15 riigist.

Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
nohu

Sõnasäuts. Nohuvabohu

Vaevlen hetkel nohu käes ja võtsin nõuks uurida sõna "nohu" tekkimist eesti keelde. Ega suurt midagi targemaks saanudki.

Rein Veidemann: Eesti mõttelugu inglise keeles?

Mõnikord on tahtmine hüüda Lennart Meri kombel „Tule taevas appi!“. Üksjagu ju elatud ja üht-teist ka juba nähtud ja kogetud, et millelegi ehmatavale emotsionaalselt reageerida. Aga seekord leidis pilk kivi, millele komistamise ja kukkumise vältimiseks tahan oma ahhetamisega tähelepanu juhtida.

Meg Stuarti „Blessed”

Tantsukunsti kasutamata ja alahinnatud potentsiaal

28. — 29. aprillil 2017 toimus Viljandi tantsunädala raames TÜ Viljandi kultuuriakadeemias konverents „25 aastat tantsu kõrgharidust Viljandis”. Erinevad ettekanded ja paneelid andsid palju mõtteainet ning tekitasid filosoofilist laadi ja tänase ühiskonna mentaliteeti puudutavaid küsimusi meie tantsumaailma valikuist. Kust on saanud alguse mõte „ärme tantsi”? Kust, millal ja milliste inimeste kaudu? Kust ja millal on tulnud veendumus, et liikumine ei ole huvitav, et see on vanamoodne — milles paljud enam isegi ei kahtle? Võib ju teha nii etenduskui liikumiskunsti — miks on vaja vastandada ja silte kleepida?

Mikko Lagerspetz

Mikko Lagerspetz: ilma vastuoludeta ühiskonda ei saa olla

Mikko Lagerspetzi juulis ilmunud teose „Sotsiaalteaduste uurimise meetodid – sissejuhatus ja väljajuhatus“ näol on tegemist esimese eestikeelse sotsiaalteaduste meetodite üldõpikuga. Mikko Lagerspetz on olnud Eesti Sotsioloogide Liidu president ja sotsioloogiaprofessor EHI-s ja TLÜ-s. Aastast 2006 on ta sotsioloogiaprofessor Åbo Akadeemias. Raamat ilmus TLÜ kirjastuse sarjas “Gigantum Humeris” ja on valminud Haridus- ja Teadusministeeriumi programmi „Eestikeelsed kõrgkooliõpikud 2013-2017“ raames.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: