Asko Künnap: kuuldused raamatute surmast on tugevasti liialdatud ({{commentsTotal}})

Asko Künnap
Asko Künnap Autor/allikas: Postimees/Scanpix

Artikkel Loomingust nr. 2 (2015).

Virtuaalkuked kirevad, lüüakse elektroonilist lokulauda — raamatute lõpp olla käes! Julgemad digiposijad ja -oraaklid kuulutasid juba nullindate alul, et päevaks, mil ma seda sõnavõttu kokku sean, on füüsiline raamat kui selline praktiliselt kadunud, taandunud kurioosumiks viimaste füüsilises ruumis eksisteerivate muuseumide viimastesse füüsilistesse vitriinidesse. Ja ulmekirjanikud on ennustanud raamatule kadu juba 1960-ndatest saati. Hiljemalt aastaks 2000. Ja polnud neil endil toona taskus ei lugerit, tahvlit ega nuhvlit.

44 aastat enne meie ajaarvamise algust kirjutas Cicero, Vana-Rooma jutu-, kirja- ja riigimees, oma pojale Marcusele õpetliku raamatu De Officiis (eestindatud kui „Kohustustest”). Cicero teos, loetud ja kommenteeritud Rooma tõusu-aegadest languseni, on elanud üle nii mõnegi impeeriumi ning pinutäie isevalitsejaid. Raamatu sisu, loodame, pole tõlgetes kaduma läinud, on säilitanud oma algse sõnumi ja mahu. Ent sõnade pakend on läbi teinud mitu vaegmoonet ja ümbersündi.

Algupärand, tõenäoliselt dikteeritud orjast kirjutajale, kes kribas teksti papüüruserullile, kolis paar sajandit hiljem paljude ümberkirjutuste kaudu köidetud lehtedega raamatusse ehk koodeksisse. Tuhat aastat hiljem paljundasid mungad manuskripti raamatust raamatusse ikka veel käsitsi, kiirusega paar lehekülge päevas. Ning alles XV sajandil tiražeeriti see esimest korda Gutenbergi mehaanilisel trükimasinal.

Praegu on tekst paljudes keeltes internetist vabalt leitav ja salvestatav. Igaüks võib sellest vormistada endale meelepärase elektroonilise või füüsilise versiooni, köita kas või tammeparketist või süsinikkiust kaante vahele, projitseerida failina seinale või tätoveerida QR-koodide jadana endale selja peale. Võimalused on tõesti avardunud, tõde tõusnud, vale vajunud. Või siis hoopis vastupidi.

Gutenberg kaotas oma trükiäri Fustile ja teistele teda krediteerinud ärirebastele ning suri rahatuna. See juhtus üle viiesaja aasta tagasi. Veebipõhine kirja-sõna-supermarket Amazon kasvab kohinal, üleilmsed kirjastused ja raamatukaupluste ketid väsivad ja vannuvad alla. Trükitud sõna ja pildi pärast tapetakse Pariisis inimesi. See juhtub nüüd ja praegu. Mitte kunagi varem inimkonna ajaloos (ja me ei räägi siin ainult paisuvast rahvaarvust) pole nii palju loetud ja kirjutatud kui praegusel hetkel. Mida sellest kõigest järeldada? Et õhtu saabudes loeb vaid sisu, mitte vorm? Et võrdlemisi mõttetu on Cicero teoseid veel kuidagi teisiti kui pisifailiks piiratud e-pub’ina levitada? Tuleneb jutu sisu ju sõnamärkide järjekorrast, mitte kirjatüübist või paberi grammkaalust.

Jah, just nii! Ja ei. Minu sõber, kes ameti tõttu mitu korda maid ja mandreid vahetanud, kaotas kord vett saanud merekonteineri tõttu kõik selle, mis kopitab või roostetab. Nüüd, aastaid hiljem, on tal kahju vaid oma hävinud raamatukogust. Mõni vanaemalt päritud riidetükk võis samuti oluline olla, aga ehisvöö või kuue pärast mehed ei nuta. Ta reisib, enamasti lennutsi, endiselt väga palju. Ja endiselt ka loeb päris palju. Nõnda on e-luger ja e-raamatud tema jaoks ideaalilähedane lahendus — ei kujuta teda ette kümneid kilosid raamatuid järjekordse lennujaama pagasilindilt maha laadimas.

Pole mõtet arutleda, kas e-raamatud on mahult tõhusad. Loomulikult asendavad ökonoomsemad e-raamatud koos oma kõikvõimalike veebipõhiste teisenditega suuremat osa kõigest sellest, mida seni oleme harjunud paberile trükituna nägema. Ja see protsess on just nimelt LOOMULIK. Ja paljudes valdkondades juba toimunudki. Alles kümme aastat tagasi ei tundunud veel veider, kui ostetud arvutiga tuli kaasa mitu paksu käsiraamatut. Praegu paneks see muigama. Heal juhul pääseme nüüd isegi tüütust CD-plaadist, sest kõik on loetav ning salvestatav võrgust.

Progressi tuul puhub meid, selg ees, tulevikku ja digitaalne meedia on üle võtnud suurema osa teabe- ja aimekirjandusest. Sõna- ja käsiraamatud ongi reeglina mugavamad ja kiiremad arvutis lapatuna. Ja siin jääb kunstilise elamuse vajadus enamasti neljandajärguliseks. Vaevu jõutaks järjekordne kopsakas tarkvara käsi-raamat kokku köita ja laiali saata, kui trükipressi teisest otsast tuleks hakata sisse söötma selle uuendatud versiooni. Viimase remondi käigus sai kontorist terve kuupmeeter aegunud manuaale vanapaberisse tassitud. Enamikul oli veel kile ümber või rebimata kleeps pitseriks — neid polnud kordagi avatud.

Nõnda saamegi näha, kuidas raamat — paberile trükitud, hoolega küljendatud ja kujundatud, korralikult köidetud raamat — asetub tagasi oma ajaloolisele pjedestaalile. Samas kui digi-vidinad võtavad üle kõik ajaliku ja kiiresti tarbitava, pragmaatilise ning odava. Raamatust saab jälle artefakt. Kõik, mis väärib füüsi-liseks raamatuks saamist, peab olema kas või servapidi ajatu, argielust suurem. Ja see kõik peabki võtma rohkem aega kui ühe teksti e-pub’iks salvestamine. Sest tegemist on AEGLASE kirjandusega. Nagu AEGLASE toiduga, mis vastandub kiirtoidule. Tuletage meelde 1950-ndate utoopiaid: kiirtoit sööb restoranid ja kohvikud välja ning kööginurga võib moodsast eluasemest üldse ära kaotada. Sest kes see loll ikka tulevikus ise kodus kokkama hakkab!

Teadagi on maailmas magalate kaupa inimesi, kes pugivad papptopsidest amorfset ollust, mis pärit nurgapealsest hiinakast või burglast, oskamata ise munagi keeta. Aga samamoodi olid ammu enne digiraamatute teket olemas terved püstakutäied inimesi, kel puudus kodus nii raamaturiiul kui ka kirjutuslaud. Raamatute olemasolu ja nende vorm ei seganud neid enne e-revolutsiooni, ei hakka häirima ka pärast seda.

Me võrdleme lugerite, tahvlite, nuhvlite ja traditsiooniliste raamatute lugemis-mugavust ning kaasaskantavust ja paigutame erinevaid digividinaid erinevatesse tabelitesse. See kõik on väga püüdlik ja läbinisti asjalik... ainult et nii jääb kahe silma vahele midagi väga olulist: paberist ja papist ja nahast raamatud, need vanaaegsed, ei olegi tehtud ainult lugemiseks — sageli on nende loetavus või rin-gitassitavus kõrvalise tähtsusega. Et raamatuid armastada, ei pea neid tingimata lugema. Raamatuid võib vaadelda, lehitseda, nuusutada, kuulatada, teab-mitmenda meelega tajuda.

Raamatutega võib rääkida nagu toataimedega, nendega võib dekoreerida interjööre, vähendada kõledust ja kaja, toestada mööb-lit. Ning kui juhinduda Jaan Unduski novellist „Armastus raamatute vastu”, siis kasutada ka kaisulooma, elukaaslase või sala-armukesena. Ja seda kõike mitte alternatiivide puudumisel, vaid tõelise kire ja armastuse ajel.

Mul on kodus riiulite kaupa raamatuid, mida ma ei ole kunagi lugenud ega ka-vatsegi või oskagi lugeda. Paljud neist on välja antud keeltes, mida ma ei valda. Aga need köited on mulle olulised. Vanad väärikad Brockhausi entsüklopeediad või köited Prantsuse populaarteaduslikku ajakirja „Tour de Monde” ülemöödunud sajandist. Kõik varustatud arvukate paberlipikutega, viitamas lehekülgedele, mida ma ikka avan ja uurin — olgu sääl siis gravüürid kadunud linnadest, tundmatud mereelukad või lihtsalt kaunis käsilaos teostatud tüpograafia.

Samas ei pea raamat, mida füüsiliselt vajan, olema hinnaline antiloobinahkne rariteet — olen veetnud pärastlõunaid Tartu antikvariaatides, et leida sealt need paarkümmend minule olulist „Loomingu Raamatukogu” kulunud vihikut, mille taustal ma kesk- ja ülikooli aegu üles kasvasin ja iseendaks sain. Ega ma plaanigi neid tingimata uuesti üle lugeda. Need kapsastunud, kolletunud paberkaanelised Baudelaire, Kafka, Under, Rummo või Borges „Loomingu Raamatukogu” 1960-ndatest ja 1970-ndatest lihtsalt peavad mul selja taga riiulis olemas olema. Sest nõnda ei puhu meie igapäevane tühisuse tuul mind pikali.

Siit ka sõnum kirjastajatele: mis väärib füüsilist kirjastamist, väärib olla kirjastatud hästi. Lõhe aeglase ja kiirkirjanduse vahel kasvab, ja kes vaimselt ärkvel ei püsi, ei suuda otsustada kummale servale jääda, kukub pimedasse sügavikku ning temast me hiljem suurt ei kuule. Ehk siis: kui kirjastaja esimeseks eesmärgiks jääb kokkuhoid, võib ta füüsiliste raamatute turu heaga rahule jätta ja digipilve ära kolida. Aitab säästa metsa ja õhku ning hoiab ühtlasi ka raamatuletid selgemad ja puhtamad. Taas elitaarseks artefaktiks tõusev füüsiline raamat aga hakkab pälvima, per iga nimetus, virtuaalse kiirkirjanduse foonil palju rohkem tähelepanu. Andku see julgust kirjanikele, kes on oma raamatu kallal vaeva näinud aasta, tihti aastaid, nõuda kirjastajailt, et nende loomingut ei plärtsatataks lehekülgedele vormitu sõnadevoona, vaid toimetataks, kujundataks, küljendataks, trükitaks ning köidetaks aeglaselt ja hoolega. Makulatuuri, mida on toodetud, pööramata tähelepanu teksti sisule ja žanrile, ajastule ning kultuuritaustale, on meil niigi liiga palju.

Nagu korralik koolilaps muiste, olen pidanud mitmele raamatule oma riiulis valge ümbrispaberi ümber voltima, et jõrm selg ja õõvas esikaas silma ei vigastaks. Oskamatult ja lohakalt küljendatud teksti ja kiirustamisest või harimatusest tuleneva ebaühtlase trükilao vastu ümbris muidugi ei aita. Küll aga aitaks see, kui raamatute kujundus ja küljendus, tehniline ettevalmistus tellitaks oma ala oskajailt, mitte ei lastaks toimetaja täditütrel häguse ekraaniga kalkulaatoril kokku pusida. Raamat on jõudnud meieni pika tee ja loo järel — ärgem käitugem siis (kirjastajana või kujundajana) temaga nagu mälu ja minevikuta, kultuuritaustata kotipoisid. Teadmatus ei ole tänapäeval mitte ükski vabandus. Maailm on lahti ning kogu vajalik teadmine iga huvilise käe ja kliki ulatuses.

On olemas teatavad põhjused, miks ja kuidas raamatuid küljendatakse või köi-detakse, millist paberit või trükitehnilisi võtteid ühe või teise žanri või formaadi puhul kasutatakse, miks see kõik just selliselt välja on kujunenud. Cicerost ja tema kirjarullist mungakloostrite scriptorium’ide, esimese käsilao ja tööstusrevolutsioonini ning digitaalsete fontide ja küljendustarkvarani siin ja täna. Ei saa nõuda, et igaüks, kes raamatute kirjastamise või müümisega tööalaselt kokku puutub, oleks raamatukunsti ajaloo asjatundja, aga täielik tumedus saab olla vaid tahtlik, tõenäoliselt kuritahtlik. Sajandite jooksul väljakujunenud kompositsiooni-reeglid, proportsioonid ja lõiked, ennast kümnenditega tõestanud kirjatüübid — mõni neist pärit antiigist, mõni renessansist, mõni sünnitatud alles digitaalse tü-pograafia tekkel, mõne joonestanud ja lõiganud geniaalsed tüpograafid nagu Giambattista Bodoni, Claude Garamond või Eric Gill — toimivad universaalselt. Gigantum humeris! Ka inimesed, kel puuduvad otsesed teadmised tüpograafiast või raamatukujundusest, lasevad end hästi komponeeritud paarisküljest mõjutada. Ja saavad seeläbi natuke paremateks inimesteks. Nagu toimivad hea ja halb arhi-tektuur, tootedisain või sisekujundus, mis meid kõiki igapäevaselt õilistavad või mürgitavad.

Ent millest meid siis ikkagi ilma jäetakse, kui kiirkirjandus internetiseerub ja e-publitseerub ja siiapoole digijõge jääb vaid elitaarne kallis köide? Mis see on, mida me juba ette taga nutame?

Esimesena kaovad ühekordse kasutusega raamatud — lennu-, rongi- ja rannaraamatud, kõik see, mida kolides endaga kaasa ei võeta. Raamatud, millel on küll suur ja kiire käive, aga lühiajaline tarbimisväärtus ja väike järelturuväärtus, kui turundajate keeles kõnelda. Teisisõnu, me saame lahti enamjaolt ballastist, julmemalt öeldes — prügist.

Aga see ei toimu nii kiiresti, kui on oodatud. Kui nullindate algul ennustasid Ühendriikide suurimad kirjastajad, et aastaks 2013 moodustab e-raamatute müük üle poole kogu turust maailmas, siis praeguseks on see Ühendriikides jõudnud ligi kolmandikuni ja näiteks Saksamaal, maailma kolmandaks suurimal raamatuturul, ületanud vaevu viis protsenti. Sealjuures on e-raamatute müügi kasv paaril viimasel aastal, pärast esialgset pöörast spurti, aeglustunud, jäädes isegi e-raamatute tõotatud maal, Ühendriikides, paari protsendi raamesse. Lasteraa-matute puhul on turuosa sealjuures isegi kahanenud.

Digirevolutsioon on kaasa toonud palju värsket õhku: kõikvõimaliku kirjanduse, ka kitsa spetsiifikaga teaduslike kirjutiste kättesaadavuse üle maailma, madalama lävepaku noortele autoritele, uued võimalused lugu vesta või illustreerida, võrreldamatult tõhusamad sisukorra, indeksi- ja viitesüsteemid jne. Lõpuks ka võimaluse tellida kiirkirjandust, kas või kiirulmet või kiirkrimit, täiesti viisaka kvaliteediga pehmekaanelise nõudetrükisena (print-on-demand) ja heal juhul ko-guni kolme kaanepildi vahel valida.

Mina jään esialgu oma vanade „Loomingu Raamatukogu” vihikute ja Brockhausi enstüklopeedia nahkköidete seltsi. Koos pool päeva (loe: aeglaselt) muhendatud ahjuprae ning klaasi aastaid (loe: väga aeglaselt) küpsenud veiniga ootama digi- ja virtuaalrevolutsionääride järgmisi (loodetavasti kiireid) samme. Siira huviga. Lisaks nostalgilistele põhjustele, miks ma endiselt pärisraamatuid eelistan, leidub isegi odaval paberkaanelisel köitel peene digitehnika ees oma väikesi eeliseid. Väga vastupidav ja silmasõbralik ekraan näiteks. Või põrutus-, painutus- ning tolmukindel korpus. Või siis silmapilkne lehekülgede üleslaadimine sirvimisel koos aegumatu tarkvaraga. Ning mis täiesti uskumatu — tõeline kirss tordil — sajandeid kestev aku!

Kuningas on surnud? Kas tõesti!? Elagu kuningas! Või olid kuuldused kuninga surmast siiski enneaegsed ja tugevasti liialdatud? Ja kuningas ise on endiselt elu ja tervise juures? Väga hea! Nii või teisiti — elagu kuningas!

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Looming



Tiina Kirss

Oma haldjariiki kaitstes. Vestlus Tiina Kirsiga

Tiina Kirss (snd 1957) on väliseesti päritolu kirjandusteadlane. Sündinud USA-s ja töötanud vahepeal ka Kanadas, Toronto ülikoolis, elab ta püsivalt Eestis alates 2006. aastast, mil tuli Tartu Ülikooli eesti kirjanduse professoriks. Praegusel semestril jagab ta oma tööaega Eesti Kirjandusmuuseumi ja Tartu Ülikooli vahel. Tiina Kirsi uurimistegevuses kerkivad esile kolm valdkonda: mälu- ja eluloouurimus, feministlik või soouurimus ning „puhas kirjandus” ennekõike ajalooromaani vormis. Viimasest on tema keskne uurimisobjekt olnud Jaan Kross. 60. sünnipäeva puhul vestles Tiina Kirsiga Johanna Ross.

FILM
TEATER
Alexandre Zeff

"Big Data" lavastaja: lähenen digitaalsusele läbi orgaanika

Millliseks muutub maailm, kus inimene üha enam toimetab virtuaalses keskkonnas, võttes pidevalt vastu ja jättes endast maha lõpututes kogustes informatsiooni? Kuidas eristada olulist ebaolulisest? Neid küsimusi esitab prantsuse lavastaja Alexandre Zeff visuaalpoeetilises teatriinstallatsioonis "Big Data".

KIRJANDUS
Leelo Tungal "Plekktrummis"

Leelo Tungal: uusabitute kasvatamine ei ole arukas

"Plekktrummi" hooaja esimese saate külaliseks oli kirjanik Leelo Tungal, kelle eluloolise lasteraamatu „Seltsimees laps” põhjal valmib peagi mängufilm. Saates räägiti nii raamatu sünniloost kui arutleti selle üle, millised on tänapäeva lapsed ja nende lugemus.

KUNST
"Rändurid"

"OP" tegi ringkäigu näitusel "Rändurid"

Kumus on avatud näitus pealkirjaga "Rändurid. Reisimine ja migratsioon Kesk- ja Ida-Euroopa uues kunstis", mis toob Poola kuraatori Magdalena Moskalewiczi käe all kokku 24 kunstnikku 15 riigist.

Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
nohu

Sõnasäuts. Nohuvabohu

Vaevlen hetkel nohu käes ja võtsin nõuks uurida sõna "nohu" tekkimist eesti keelde. Ega suurt midagi targemaks saanudki.

Rein Veidemann: Eesti mõttelugu inglise keeles?

Mõnikord on tahtmine hüüda Lennart Meri kombel „Tule taevas appi!“. Üksjagu ju elatud ja üht-teist ka juba nähtud ja kogetud, et millelegi ehmatavale emotsionaalselt reageerida. Aga seekord leidis pilk kivi, millele komistamise ja kukkumise vältimiseks tahan oma ahhetamisega tähelepanu juhtida.

Meg Stuarti „Blessed”

Tantsukunsti kasutamata ja alahinnatud potentsiaal

28. — 29. aprillil 2017 toimus Viljandi tantsunädala raames TÜ Viljandi kultuuriakadeemias konverents „25 aastat tantsu kõrgharidust Viljandis”. Erinevad ettekanded ja paneelid andsid palju mõtteainet ning tekitasid filosoofilist laadi ja tänase ühiskonna mentaliteeti puudutavaid küsimusi meie tantsumaailma valikuist. Kust on saanud alguse mõte „ärme tantsi”? Kust, millal ja milliste inimeste kaudu? Kust ja millal on tulnud veendumus, et liikumine ei ole huvitav, et see on vanamoodne — milles paljud enam isegi ei kahtle? Võib ju teha nii etenduskui liikumiskunsti — miks on vaja vastandada ja silte kleepida?

Mikko Lagerspetz

Mikko Lagerspetz: ilma vastuoludeta ühiskonda ei saa olla

Mikko Lagerspetzi juulis ilmunud teose „Sotsiaalteaduste uurimise meetodid – sissejuhatus ja väljajuhatus“ näol on tegemist esimese eestikeelse sotsiaalteaduste meetodite üldõpikuga. Mikko Lagerspetz on olnud Eesti Sotsioloogide Liidu president ja sotsioloogiaprofessor EHI-s ja TLÜ-s. Aastast 2006 on ta sotsioloogiaprofessor Åbo Akadeemias. Raamat ilmus TLÜ kirjastuse sarjas “Gigantum Humeris” ja on valminud Haridus- ja Teadusministeeriumi programmi „Eestikeelsed kõrgkooliõpikud 2013-2017“ raames.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: