Arvustus. Kas sisemine valgustus toobki kaasa allakäigu? ({{commentsTotal}})

Kokaiin
Kokaiin Autor/allikas: AP/ScanPix

Uus raamat

M. Agejev

"Romaan kokaiiniga"

Tõlkinud Kaspar Jassa

Sari "Ajavaim"

Koolibri

1933. aastal jõudis Pariisi vene ajakirja Illjustrirovannaja Rossija toimetusse käsikiri pealkirjaga "Jutustus kokaiiniga", mis jutustas noormehe Vadimi allakõigust Tsaari-Venemaa kokkuvarisemise päevil. Kiri tuli Istanbulist kelleltki M. Agejevilt.

Pikalt oletati, et Agejevi nime taga peidab end Vladimir Nabokov, kes kõik veel. Nabokov eitas seost ja ta ei valetanud. Alles 63 aastat avastasid kirjandusteadlased Marina Sorokina ja Garri Superfin Pariisi, Istanbuli ja Jerevani arhiividest vastuvaidlematud tõendid, et tõde on hoopis igavam: Agejev on Mark Levi, Moskvas sündinud juut, kes on elanud Saksamaal, Paraguays, Prantsusmaal, Šveitsis jm, elu lõpus aga Armeenias, kus õpetas Jerevani ülikoolis saksa keelt ja kirjandust. Kokaiinijutt on tema ainus kirjanduslik sooritus.

Levi lõi negatiivse kangelase, hedonisti, nihilisti, kalduks nagu toreda armsa kena vana hea dekadentsi poole, tegelikult on aga minategelase Vadimi näol tegemist algselt lihtsalt tüütu egoistiga, kel puudub igasugune empaatiavõime ning kes kasutab kõiki ümbritsevaid oma naudingute ja näruse eksistentsi huvides ära, kes aga sündmuste arengu käigus kaotab ka võime endast hoolida ning allakäik jätkub juba piduriteta. See siin ei ole spoiler, me ei tea kunagi, kuhu allakäik kukub, eks, kui ta on eriti vilgas.

Romaan on huvitavalt üles ehitatud, peatükid tähistavad etappe noore inimese elus, igal perioodil on vääramatu tähendus edasise suhtes ja saatuslike hoobadena juhivad teiste inimestega seotud (enamasti jõledad, alatud või ka tühised) kogemused Vadimi enesesalgamiseni: tema sisemisi kriise võib mõista ka patukahetsusena, millest kellelgi kasu pole, sest ka kahetsus jääb õigupoolest eneseimetleja teiseks küljeks jäägitu enesepõlguse näol. Kokaiin tuleb mängu alles lõpupoole - see on fataalse eeldusena aga õhus hõljunud algusest peale, ja mitte ainult pealkirjast lähtuvalt, vaid Levi hävitab sisus kõik muud lahendused järk-järgult ja kindla käega.

Meelis Lainvoo järelsõnas ja kohati ka välismaises retseptsioonis on nimetatud Vadimi ülitundlikuks ja andekaks, sealt siis need hädad, mulle tundub pigem, et peategelane kehastab tuima ja andetut ühiskondlikku produkti, kel peale isiksuslikkuse eelkõige puudub maitse ja stiil - ja seetõttu ei saa rääkida ka kunstiliselt veenvast dekadentsist või mingist sihiteadlikust nihilismist. Me ees on autistlik nooruk, nagu neid igal ajal kohata võib, mõnest neist tulevad ka autistlikud vanainimesed, mõned teised jällegi kasvavad autismist välja.

Vadimi näol me saame jälgida inimkonna ja endaga riius oleva inimese arengut, ning see ei ole ühene, kuigi võib tõesti rääkida allakäigust. Viimane peatükk kannab pealkirja "Mõtted" ning sisaldab psühholoogiliselt kõige huvitavamat osa teosest. Kas isiklik selguselejõudmine tähendab suures mängus kaotust ja paremini löönuks läbi inimene, kes Vadim oli raamatu alguses: egoistlik lurjus? Ja kas kokaiin aitas jõuda selgusele või tekitas illusioone, ning milliseid neist ühes peategelasega uskuda? Romaan ei anna üheseid vastuseid, aga annab kõige lõpus siiski ühe koondvastuse.

Romaani algul on nimikangelane hingeliselt tühi. Miski nagu liigahtab, ent ta surub need hood maha. Millega täita tühjust? Tühjusega loomulikult. Vadim läheb lõpuni ja õõnestab end sügavamate hingesoppideni, nii kaugele, et tundub, et ta kukub teistpoolt välja.

Romaanis on ohtralt suurepäraseid kujundeid: Tsaari-Venemaa allakäik, raha väärtuse langemine, moraali mõiste muutumise hetkel tekkinud moraalne lünk, lömitamine (raha) võimu ees, uue korra arusaamatu loomus, rikaste venelaste lahkumine oma häärberitest, tühjad toad, see kõik romaanis vaid virvendab taustal, ent ei peagi esil olema, sest kõike, kokkuvõttes üht murrangulist perioodi Venemaa ajaloos, illustreerib üliilmekalt Vadim ja tema kokaiin: kõigele on vasted peategelase pealtnäha tühises ja raisatud loos.

Usun, et Pelevin luges "Romaani kokaiiniga" enne "Tšapajev ja Pustota" kirjutamist: seos ei ole otsene, aga paljud kujundid haakuvad.



Algas 21. PIMEDATE ÖÖDE FILMIFESTIVAL
juhised pöffil orienteerumiseks
Vaid vapratele

Arvustus. Sihikindel tõsieluline draama

Uus film: "Vaid vapratele"

Režissöör: Joseph Kosinski

Osades: Josh Brolin, Jennifer Connelly, Taylor Kitsch, Miles Teller, Jeff Bridges, Andie MacDowell, Ben Hardy, James Badge Dale, Alex Russell

7/10

Tallinn

Tallinn ei tohi olla suvaline linn

Siiri Vallneri ja Indrek Peili meelest määrab kunagi mõneti põnevagi aukliku ja kaootilise Tallinna linnaehituse visiooni asemel kollektiivne lollus.

Igor Uibo

Igor Uibo: ma tunnen end eestlasena

Igor Uibo peab end nii eestlaseks kui ka prantslaseks — elanud suure osa oma elust Prantsusmaal, on ta viimase viieteistkümne aasta jooksul veetnud igal aastal neli-viis kuud Eestis, jagades siin oma mitmekülgseid kogemusi teatri, tantsukunsti ja muusika vallas. Ta on pidanud loenguid prantsuse teatrist ning tantsu, eriti nüüdis- ja moderntantsu ajaloost TÜ Viljandi kultuuriakadeemia, Tartu Ülikooli prantsuse keele osakonna ja Tallinna Ülikooli koreograafia eriala üliõpilastele. Igor Uibo lavastab ka ise ning on vahendanud teatri- ja muusikategevust Eesti ja Prantsusmaa vahel

FILM
TEATER
"Kaks vaest rumeenlast"

Arvustus. "Trainspotting" Poola kastmes

Uuslavastus

Dorota Masłowska

“Kaks vaest rumeenlast”

Linnateater

Lavastaja Hendrik Toompere jr

Dramaturg Triin Sinissaar

Tõlkinud Margus Alver

Osades Hele Kõrve, Argo Aadli, Kalju Orro, Anne Reemann, Margus Tabor ja Epp Eespäev

Esietendus 11. novembril

KIRJANDUS
Žürii esimees Peeter Olesk

Peeter Olesk. Jaak Põldmäe võrdlevalt vaatekohalt

Ühel varakevadisel päeval aastal 1976 pidi Jaak Põldmäe (1942–1979) viima kirjastusse Eesti Raamat oma raamatu „Eesti värsiõpetus” (1978) käsikirja. Eellepingu põhjal oli talle makstud välja 60 %, kuid kirjastus küsis, kuhu jääb käsikiri.

KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Mikk Pärnits

Mikk Pärnits: #HeToo ehk naistevastane vägivald võitluseta ei lõpe

Naistevastane vägivald on inimestevastane vägivald ja seda saab lõpetada vaid nähtust tunnistades ning ohvritel karistust kartmata kõneleda lastes. Ja nagu Nõukogude Liidu alt vabanemisegagi, ei tule vabadus ülalt, isandate kingitusena, vaid pika võitluse, teavitustöö ja organiseerimise kaudu, kirjutab Mikk Pärnits.

Hasartmängusõltlased eitavad kaotust ja mängivad maha suurema summa raha, kui algselt plaanitud.

Urmas Vadi. Elu mõttetusest

Pettunud inimeste hääled. Linna kõige vanem inimene võtab oma kodus vastu külalisi, lapsed on laua katnud, on kohvi, küpsiseid, vaasis on lilled. Hommikul käis koguduse õpetaja, siis astus linnapea isiklikult läbi, nüüd teeb kohalik ajalehereporter intervjuud ja ütleb alustuseks tunnustavalt, et te olete ikka väga pika elu ära elanud!

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: