Arvustus. Kas sisemine valgustus toobki kaasa allakäigu? ({{commentsTotal}})

Kokaiin
Kokaiin Autor/allikas: AP/ScanPix

Uus raamat

M. Agejev

"Romaan kokaiiniga"

Tõlkinud Kaspar Jassa

Sari "Ajavaim"

Koolibri

1933. aastal jõudis Pariisi vene ajakirja Illjustrirovannaja Rossija toimetusse käsikiri pealkirjaga "Jutustus kokaiiniga", mis jutustas noormehe Vadimi allakõigust Tsaari-Venemaa kokkuvarisemise päevil. Kiri tuli Istanbulist kelleltki M. Agejevilt.

Pikalt oletati, et Agejevi nime taga peidab end Vladimir Nabokov, kes kõik veel. Nabokov eitas seost ja ta ei valetanud. Alles 63 aastat avastasid kirjandusteadlased Marina Sorokina ja Garri Superfin Pariisi, Istanbuli ja Jerevani arhiividest vastuvaidlematud tõendid, et tõde on hoopis igavam: Agejev on Mark Levi, Moskvas sündinud juut, kes on elanud Saksamaal, Paraguays, Prantsusmaal, Šveitsis jm, elu lõpus aga Armeenias, kus õpetas Jerevani ülikoolis saksa keelt ja kirjandust. Kokaiinijutt on tema ainus kirjanduslik sooritus.

Levi lõi negatiivse kangelase, hedonisti, nihilisti, kalduks nagu toreda armsa kena vana hea dekadentsi poole, tegelikult on aga minategelase Vadimi näol tegemist algselt lihtsalt tüütu egoistiga, kel puudub igasugune empaatiavõime ning kes kasutab kõiki ümbritsevaid oma naudingute ja näruse eksistentsi huvides ära, kes aga sündmuste arengu käigus kaotab ka võime endast hoolida ning allakäik jätkub juba piduriteta. See siin ei ole spoiler, me ei tea kunagi, kuhu allakäik kukub, eks, kui ta on eriti vilgas.

Romaan on huvitavalt üles ehitatud, peatükid tähistavad etappe noore inimese elus, igal perioodil on vääramatu tähendus edasise suhtes ja saatuslike hoobadena juhivad teiste inimestega seotud (enamasti jõledad, alatud või ka tühised) kogemused Vadimi enesesalgamiseni: tema sisemisi kriise võib mõista ka patukahetsusena, millest kellelgi kasu pole, sest ka kahetsus jääb õigupoolest eneseimetleja teiseks küljeks jäägitu enesepõlguse näol. Kokaiin tuleb mängu alles lõpupoole - see on fataalse eeldusena aga õhus hõljunud algusest peale, ja mitte ainult pealkirjast lähtuvalt, vaid Levi hävitab sisus kõik muud lahendused järk-järgult ja kindla käega.

Meelis Lainvoo järelsõnas ja kohati ka välismaises retseptsioonis on nimetatud Vadimi ülitundlikuks ja andekaks, sealt siis need hädad, mulle tundub pigem, et peategelane kehastab tuima ja andetut ühiskondlikku produkti, kel peale isiksuslikkuse eelkõige puudub maitse ja stiil - ja seetõttu ei saa rääkida ka kunstiliselt veenvast dekadentsist või mingist sihiteadlikust nihilismist. Me ees on autistlik nooruk, nagu neid igal ajal kohata võib, mõnest neist tulevad ka autistlikud vanainimesed, mõned teised jällegi kasvavad autismist välja.

Vadimi näol me saame jälgida inimkonna ja endaga riius oleva inimese arengut, ning see ei ole ühene, kuigi võib tõesti rääkida allakäigust. Viimane peatükk kannab pealkirja "Mõtted" ning sisaldab psühholoogiliselt kõige huvitavamat osa teosest. Kas isiklik selguselejõudmine tähendab suures mängus kaotust ja paremini löönuks läbi inimene, kes Vadim oli raamatu alguses: egoistlik lurjus? Ja kas kokaiin aitas jõuda selgusele või tekitas illusioone, ning milliseid neist ühes peategelasega uskuda? Romaan ei anna üheseid vastuseid, aga annab kõige lõpus siiski ühe koondvastuse.

Romaani algul on nimikangelane hingeliselt tühi. Miski nagu liigahtab, ent ta surub need hood maha. Millega täita tühjust? Tühjusega loomulikult. Vadim läheb lõpuni ja õõnestab end sügavamate hingesoppideni, nii kaugele, et tundub, et ta kukub teistpoolt välja.

Romaanis on ohtralt suurepäraseid kujundeid: Tsaari-Venemaa allakäik, raha väärtuse langemine, moraali mõiste muutumise hetkel tekkinud moraalne lünk, lömitamine (raha) võimu ees, uue korra arusaamatu loomus, rikaste venelaste lahkumine oma häärberitest, tühjad toad, see kõik romaanis vaid virvendab taustal, ent ei peagi esil olema, sest kõike, kokkuvõttes üht murrangulist perioodi Venemaa ajaloos, illustreerib üliilmekalt Vadim ja tema kokaiin: kõigele on vasted peategelase pealtnäha tühises ja raisatud loos.

Usun, et Pelevin luges "Romaani kokaiiniga" enne "Tšapajev ja Pustota" kirjutamist: seos ei ole otsene, aga paljud kujundid haakuvad.



Rein Raud

ERR.ee video: Rein Raud esitles romaani "Kell ja haamer"

21. septembril esitles Rein Raud Rahva Raamatu poes Tallinnas Viru keskuses oma uut romaani. "Kella ja haamri" on kirjastanud Mustvalge ning kujundanud Asko Künnap, toimetanud Pärle Raud ja korrektuuri lugenud Katrin Kern. ERR kultuuriportaal kandis esitluse üle.

FILM
TEATER
"NO34. Revolutsioon"

Mulje. Üksainus vesi on

NO34 "Revolutsioon"

Lavastajad Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo
Muusika Jakob Juhkam
Laval Marika Vaarik, Eva Koldits, Rea Lest, Jörgen Liik, Ragnar Uustal ja külalisena Mart Kangro

Esietendus 18. augustil 2017 Naissaarel ja 16. septembril Teater NO99 suures saalis.

KIRJANDUS
Tiina Kirss

Oma haldjariiki kaitstes. Vestlus Tiina Kirsiga

Tiina Kirss (snd 1957) on väliseesti päritolu kirjandusteadlane. Sündinud USA-s ja töötanud vahepeal ka Kanadas, Toronto ülikoolis, elab ta püsivalt Eestis alates 2006. aastast, mil tuli Tartu Ülikooli eesti kirjanduse professoriks. Praegusel semestril jagab ta oma tööaega Eesti Kirjandusmuuseumi ja Tartu Ülikooli vahel. Tiina Kirsi uurimistegevuses kerkivad esile kolm valdkonda: mälu- ja eluloouurimus, feministlik või soouurimus ning „puhas kirjandus” ennekõike ajalooromaani vormis. Viimasest on tema keskne uurimisobjekt olnud Jaan Kross. 60. sünnipäeva puhul vestles Tiina Kirsiga Johanna Ross.

KUNST
"Rändurid"

"OP" tegi ringkäigu näitusel "Rändurid"

Kumus on avatud näitus pealkirjaga "Rändurid. Reisimine ja migratsioon Kesk- ja Ida-Euroopa uues kunstis", mis toob Poola kuraatori Magdalena Moskalewiczi käe all kokku 24 kunstnikku 15 riigist.

Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Piparmünt

Sõnasäuts. Vehverments või vihvervänts

Murdekeelest kirjakeelde tulnud sõnad on üks sõnavara rikastamise viise. Igal murdel on oma erijooned, tänapäeval on murdekeel säilinud kõige paremini Eesti äärealadel (nt saarte murre, Lõuna-Eestis Võru murre).

Mikko Lagerspetz

Mikko Lagerspetz: ilma vastuoludeta ühiskonda ei saa olla

Mikko Lagerspetzi juulis ilmunud teose „Sotsiaalteaduste uurimise meetodid – sissejuhatus ja väljajuhatus“ näol on tegemist esimese eestikeelse sotsiaalteaduste meetodite üldõpikuga. Mikko Lagerspetz on olnud Eesti Sotsioloogide Liidu president ja sotsioloogiaprofessor EHI-s ja TLÜ-s. Aastast 2006 on ta sotsioloogiaprofessor Åbo Akadeemias. Raamat ilmus TLÜ kirjastuse sarjas “Gigantum Humeris” ja on valminud Haridus- ja Teadusministeeriumi programmi „Eestikeelsed kõrgkooliõpikud 2013-2017“ raames.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: