Merike Estna: dekoratiivsus on lõks ({{commentsTotal}})

Merike Estna on 35-aastane kunstnik, keda on pea kogu tema tegevusaja jooksul saatnud edu nii kodumaal kui laias maailmas. Juba see, et ta saab Londonis endale ateljee pidamist lubada näitab, et tema tegemised kannavad vilja, ja mitte ainut hingelisel tasandil. Teda tunnustavad nii vanakooli kunstihaid kui noored idukuraatorid.

Ta on kõige noorem inimene, kellel on olnud Kumus isiknäitus, ta on üks vähestest, kes on edukalt läbinud protsendiseadusehanke, temaga töötab Temnikova & Kasela galerii, kes valib üpris hoolega, kelle peale energiat kulutada, ta on saanud ka juba Konrad Mäe preemia. ERR kultuuriportaal teeb siinkohal katse piiluda roosamannakarva kunsti ja nunnude lokkide taha uurimaks, millised mõtted liiguvad selle huvitava isiksuse peas ja mis elu ta elab.

Milline näeb välja sinu igapäevarutiin käesoleval eluperioodil? Kui palju on reisimist ja kui oled paigal, milline siis on sinu tavaline päev?

Hetkel olen põhiliselt Londonis ja plaanin sel aasta tööga seotult mitte väga reisida. Eelmised kaks aastat, kui valmistasin KUMU näituseks ja samal ajal tegin ka palju teisi projekte, reisisin palju (India, New York, Istanbul, Norra, Maroko, Miami) nii näituste, installatsioonide kui ka residentuuride pärast.

Lisaks tegin Eestis Viljandi Riigigümnaasiumile maale ja skulptuure, mille tõttu oli palju vaja ka Eestis viibida. Pluss mõned väiksemad reisid, et külastada olulisi näituseid, nagu Veneetsia Biennaal, Documenta, mõned näitused Pariisis ja Berliinis. Eelmise aasta lõpus, kui KUMU näituse novembri algul maha võtsime, tundsin, et vajan kerget pausi, aega, et olla ateljees ja töötada ilma tähtajata ja mitte projektipõhiselt.

Minu päevad on suhteliselt rutiinsed. Kui olen Londonis, ärkan tavaliselt kell 7 või 8 hommikul, joon kohvi ja vaatan meili, pärast seda lähen ateljeesse, kuhu jõuan tavaliselt kell 9 või 10. Kodust ateljeesse on mul umbes 15 minutit rattaga sõita mööda pargi ja kanali äärt, mis on mulle suhteliselt oluline teekond, kus mõtteid koguda. Vahel, kui tunnen, et vajan rohkem aega, siis lähen jala või käin enne ka ujumas.

Kuna hetkel suuremat projekti ja tähtaega käsil ei ole, töötan ateljees esmaspäevast reedeni ja tavaliselt terve päeva kuni kella 8-9ni õhtul. Igapäevaselt katsun mitte kauemaks jääda ja harjutada ennast nädalavahetustel mitte töötama ja üldiselt arvestan ajakavaga, mis oleks pikemas perspektiivis teostatav.

Eelmisel aastal, kui KUMU näituseks valmistusin, olid päevad tavaliselt kella 8st hommikul kuni hilisööni, kui hästi läks, jõudsin koju kell 12 või 1, aga tihti ka alles 3 või 4. Ja nii kuid järjest. Lõppkokkuvõttes oli arusaadav, et nii lõpmatuseni ei saa.

Kas elatad ennast kunstiga ära või pead midagi muud ka tegema?

Hetkel elatan ennast ära, aga sissetuleku ebastabiilsus tekitab kerget stressi ja tundub ebakindel. Ka on mu praegune rahastus siiski mitmekülgsem kui puhtalt tööde müük. Läbi aja on olnud suureks toeks Kulka ja viimase paari aasta jooksul olen ka natuke õpetanud EKA-s. Viimase kursuse tegin sisearhitektuuri tudengitele märtsis.

Viimasel ajal olen hakanud mõtlema ka muu töö peale, mitte ainult finantse stabiilsuse kaalutlustel, aga tunnen ka, et sooviks kokkupuudet ühiskonnaga mingis kunstivälises valdkonnas. Aga see on alles idee, millega olen küll suhteliselt pikalt mänginud, kuid ma ei tea, kas selle teostamiseni jõuan. Samas on raske ennast siduda mingi tööga, kuna ma reisin ikkagi päris palju. Isegi nüüd, kui ma ei ole suuri plaane teinud, on siiski kavas minna Veneetsia biennaali avamisele mais ja paar teist sõitu juulis-augustis.

Mis on hetkel käsil?

Hetkel töötan uue seeriaga ja nagu alguses mainisin, katsun see aasta töötada vähem projketipõhiselt. Oleme plaane teinud ühe galeriiga Indias ja ühega Portugalis, mõned asjad on kavas ka Itaalias. Aga kõik on alles planeerimise faasis, seega ma ei täpsustaks praegu.

Kuidas sa oled oma eduni jõudnud - öeldakse 99% tööd ja 1% annet - kas see vahekord kehtib ka sinu puhul ja/või mis/kes on veel kaasa aidanud?

Ma ei tea, kas see vahekord on päris 99 ja 1, aga ma usun küll, et tööl on selles suur osa. Kindlasti on mõjutanud paljud tegurid - väikesena olin ma paras nohik, mitte väga sotsiaalne ja seega jäi palju aega lugemiseks, mis oligi mu meelitegevus. Hiljem mõned juhuslikud kommentaarid siit ja sealt; aasta Non Gratas õpetas kindlasti eristama vajalikku mitte vajalikust jne.

Ka enamuse aja kunstiakadeemia õpingutest, kui pidudel käidi, passisin mina oma ateljees ja tegin tööd. Kindlasti on kunstnikuks olemisele hädavajalik usk enesesse ja sellesse, et see, mida sa teed, on vajalik ja huvitav ka teistele, kuna tööd tuleb ju teha enamus ajast ainult iseendaga. Selle eneseusu olen ma arvatavasti kaasa saanud kodust.

Algselt oli sinu kunst üsna realistlik ja ka veidi depressiivne. Mis on põhjuseks, et oled praeguseks jõudnud kerge, dekoratiivse, abstraktse lähenemiseni?

Minu väljendusviis on liikunud siia-sinna, ja liigub ka edaspidi, ma usun. Kuidas vaadata seda osa minu loomingust, mis moodustas KUMU näituse, ei ole ka nii ühene. Praeguseks ma usun, et selle näituse kõige suurem miinus oligi selle dekoratiivsus. Dekoratiivsus on nagu lõks, ühtpidi ja teistpidi. Olen seda aja jooksul mitmeti mõtestanud ja pikka aega mulle tundus, et see on viis, kuidas vaatajat haarata ja sealt edasi tuleb kaasta mõtlemine ja süvenemine.

Nüüdseks ja eriti just peale KUMU näitust on mul tekkinud tunne, et dekoratiivsus hoopis uinutab vaataja ja pärast seda esialgset muljet sageli edasi midagi enam ei otsitagi. Enam-vähem nagu nii, et dekoratiivsus on, mis seal siis muud ikka võiks olla.

Minu jaoks oli nendes töödes peamine maali dekonstrueerimine, mis on tegelikult suhteliselt laetud ja tõsine teema. Mis on maal ja mis tähendust ta kannab endaga meie kultuurikontekstis? Mis juhtub või mis jääb järgi sellest tähendusest, kui maal on eksponeeritud vaatajale ebaharilikus perspektiivis: põrandal, kardinana, joogina jne.

Ka abstraktsus on minu jaoks küsitav, ma ise ei vaata oma töid abstraktsetena, paljud tööd on ju hoopis esemed, keskonnad. Ka maal seinal ei ole ju ise enesest abstraktne objekt.

Seda, kuidas ma viimastel aastatel värvipaletti olen kasutanud, võib pidada otseselt opositsiooniks traditsioonilisema maalikunsti taustaga, millest ma pärit olen.

Näitus, mis teil oli Kumus suvel, esindas üsna kindlat stiili. Kuidas sa ise seda stiili määratleks?

Kumus minu näitusega samal ajal üleval olnud grupinäitus oli kokku pandud mõttega tutvustada Eesti publikule erinevaid lähenemisi maalikunsti niinimetatud avardunud väljal, ma ütleks isegi, et tegemist on post-avardunud skeenega.

Mulle endale tundus see enne, kui seda näitust tegema hakkasime, Eestis üsna hädavajalik, tundus, et maalist mõeldakse siiski ja ikka veel väga üheselt.

Keda näed oma loominguliste mõttekaaslastena nii Eestis kui rahvusvaheliselt?

Tegelikult oli see KUMU grupinäitus hea kogum kunstnikest, kellega usun, et nii või teisiti ühiseid huve jagan.

On sul mingi ettekujutus, kes on sinu publik, millised inimesed sinu kunsti kõige rohkem armastavad ja ka ostavad?

Ma ei mõtle väga palju sellele enne näitust, küll aga katsun jälgida näituse ajal, kuidas publik reageerib, kas töid mõistetakse nii nagu ma seda planeerisin või ei. Mulle tundus, et viimane näitus oli huvitav väga laiale grupile külastajatest ja et küsimused maali kui nähtuse olemuse kohta olid kergesti haaratavad.

Sellest, kes minu kunsti ostavad, on mul väga ähmane ettekujutus, mõnda kogujat olen kohanud, aga tavaliselt mitte. Tundub, et enamasti on tegu kogujatega, keda huvitab spetsiifiliselt maalikunst ja seega ka tööd, mis otseselt meediumi enda problemaatikaga tegelevad.

Eesti kaasaegse kunsti arvamusliidrid on aastakümneid rõhunud sotsiaalse problemaatika olulisusele kunstis. Sinu kunstis seda ei tundu olevat, ometi oled tunnustatud ka siin. Mida ise arvad, millest see tuleb?

Usun, et kunst ei saa või isegi ei tohiks koonduda kõik ühes suunas, ühes liinis.

Üks olulisemaid asju, mis mind suurlinnade kunstiskeenede juures võlub, on lähenemiste ja arvamuste mitmekesisus. Erinevate arvamuste ja püüdluste koos eksisteerimine.

 

MERIKE ESTNA
Sündinud 1980. a Tallinnas.
Elab ja töötab Londonis.
Lõpetanud Tartu Kunstikooli kunstilise kujundamise osakonna, Eesti Kunstiakadeemia maali (BA) ja Londoni Ülikooli Goldsmiths College'i vabade kunstide eriala (MA, 2009). Õppinud ka aasta Academia Non Gratas maali ja tegevuskunsti ning kaks aastat Eesti Kunstiakadeemia Interdistiplinaarsete kunstide magistrantuuris Jaan Toomiku juhendamisel.
Tähtsamad näitused:
2014 - Isiknäitus "Sinine laguun", KUMU, Tallinn.
2014 - performants “So Soft/+ Pure” (Nii pehme/+ puhas), Small Projects, Tromso, Norra.
2013 - installatsioon "Kõik, mis kohvrisse mahub", ArtInternational, Temnikova&Kasela galerii, Istanbul, Türgi
2013 - isiknäitus "Spinat & banaan", Winkleman galerii, New York.
2013 - "Unistuste saar", poolsöödav installatsioon, koos Juste Kostikovaitega, RCA Jay Mews Hub, London.
Preemiad:
2014 - Konrad Mäe preemia
2005 - Eduart Wiiralti auhind
Töid avalikes kogudes:
KUMU kunstimuuseum, Tartu Kunstimuuseum, Loviisa linn (Soome), Viljandi Riigigümnaasium



Algas 21. PIMEDATE ÖÖDE FILMIFESTIVAL
juhised pöffil orienteerumiseks
Vaid vapratele

Arvustus. Sihikindel tõsieluline draama

Uus film: "Vaid vapratele"

Režissöör: Joseph Kosinski

Osades: Josh Brolin, Jennifer Connelly, Taylor Kitsch, Miles Teller, Jeff Bridges, Andie MacDowell, Ben Hardy, James Badge Dale, Alex Russell

7/10

Tallinn

Tallinn ei tohi olla suvaline linn

Siiri Vallneri ja Indrek Peili meelest määrab kunagi mõneti põnevagi aukliku ja kaootilise Tallinna linnaehituse visiooni asemel kollektiivne lollus.

Igor Uibo

Igor Uibo: ma tunnen end eestlasena

Igor Uibo peab end nii eestlaseks kui ka prantslaseks — elanud suure osa oma elust Prantsusmaal, on ta viimase viieteistkümne aasta jooksul veetnud igal aastal neli-viis kuud Eestis, jagades siin oma mitmekülgseid kogemusi teatri, tantsukunsti ja muusika vallas. Ta on pidanud loenguid prantsuse teatrist ning tantsu, eriti nüüdis- ja moderntantsu ajaloost TÜ Viljandi kultuuriakadeemia, Tartu Ülikooli prantsuse keele osakonna ja Tallinna Ülikooli koreograafia eriala üliõpilastele. Igor Uibo lavastab ka ise ning on vahendanud teatri- ja muusikategevust Eesti ja Prantsusmaa vahel

FILM
TEATER
"Kaks vaest rumeenlast"

Arvustus. "Trainspotting" Poola kastmes

Uuslavastus

Dorota Masłowska

“Kaks vaest rumeenlast”

Linnateater

Lavastaja Hendrik Toompere jr

Dramaturg Triin Sinissaar

Tõlkinud Margus Alver

Osades Hele Kõrve, Argo Aadli, Kalju Orro, Anne Reemann, Margus Tabor ja Epp Eespäev

Esietendus 11. novembril

KIRJANDUS
Žürii esimees Peeter Olesk

Peeter Olesk. Jaak Põldmäe võrdlevalt vaatekohalt

Ühel varakevadisel päeval aastal 1976 pidi Jaak Põldmäe (1942–1979) viima kirjastusse Eesti Raamat oma raamatu „Eesti värsiõpetus” (1978) käsikirja. Eellepingu põhjal oli talle makstud välja 60 %, kuid kirjastus küsis, kuhu jääb käsikiri.

KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Mikk Pärnits

Mikk Pärnits: #HeToo ehk naistevastane vägivald võitluseta ei lõpe

Naistevastane vägivald on inimestevastane vägivald ja seda saab lõpetada vaid nähtust tunnistades ning ohvritel karistust kartmata kõneleda lastes. Ja nagu Nõukogude Liidu alt vabanemisegagi, ei tule vabadus ülalt, isandate kingitusena, vaid pika võitluse, teavitustöö ja organiseerimise kaudu, kirjutab Mikk Pärnits.

Hasartmängusõltlased eitavad kaotust ja mängivad maha suurema summa raha, kui algselt plaanitud.

Urmas Vadi. Elu mõttetusest

Pettunud inimeste hääled. Linna kõige vanem inimene võtab oma kodus vastu külalisi, lapsed on laua katnud, on kohvi, küpsiseid, vaasis on lilled. Hommikul käis koguduse õpetaja, siis astus linnapea isiklikult läbi, nüüd teeb kohalik ajalehereporter intervjuud ja ütleb alustuseks tunnustavalt, et te olete ikka väga pika elu ära elanud!

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: