Arvustus. Arcade Fire Will Butler avastab kodust plaadikogu
Uus plaat
Will Butler
"Policy" (Merge)
5/10
Kui ma ei teaks, kes on Will Butler, ei kuulaks ma ilmselt seda albumit. Selline ebamugav tõdemus kohe arvustuse alguseks, aga ei ole mõtet teeselda, et Arcade Fire nimi ei tekitaks mingeid ootusi ega viskaks albumit tavalisest soolodebüüdist eredamasse rambivalgusse.
Eriti Arcade Fire viimase albumiga (mille kohta sobib tõesti "pompoosne" öelda) kõrvutades on "Policy" värskendavalt lühike ja kerge kuulamine. Tsipake The Modern Loversi rock’n’roll’i, näpuotsaga Velvet Undergroundi cool’i ja terake LCD Soundsystemi nostalgilist tantsulisust. Tundub, et Butler on inspiratsiooni ammutanud sügavalt oma iidolite varasalvest, mainides ise soovi teha ameerika muusikat Violent Femmesi, Modern Loversi ja tinglikult isegi John Lennoni stiilis. Lennonlik ballaad "Sing To Me" kõlab natuke õõnsalt ja väsinult, kuid tempokad numbrid on kena auavaldus alternatiivrocki möödunud kümnenditele. Pea iga "Policy" kaheksa loo taha saaks panna mõne artisti, keda see enim meenutab.
Eks tegi ka Arcade Fire’t produtseerinud James Murphy LCD Soundsystemiga tihti lausa üliotseseid vihjeid eeskujudele. Aga selles oli palju rohkem seesmist põlemist ja kirge, "Policy" kipub jääma igavaks ja kätteõpituks. Ehtsale emotsioonile jõuab kõige lähemale "Son Of God", mis kitarritinistamise taha peidab kristlaslikku trotsi. Rõõm on kuulata Butlerit sõnu lausa sülgamas, mitte tuimalt käibetõdesid kordamas.
Ühe muusiku kujunemisloona ja Arcade Fire peaaegu ununema kippuva kunagise toore jõu meenutusena on tegu üsna korraliku albumiga, aga kui just kõige Butleri vendadega seonduva kollektsionäär ei ole, ei juhtu ilmselt midagi selle albumi mittekuulamisel. Karm, aga tõsi. Tõsi, aga karm.
"Anna":
Toimetaja: Valner Valme