Marusja Klimova: näeme Venemaal katseid sundida energia tagasi pudelisse ja puuri ({{commentsTotal}})

Marusja Klimova
Marusja Klimova Autor/allikas: Wikipedia

Täna esineb festivali HeadRead raames Tallinna Kirjanike Maja musta laega saalis vene kirjanduse täht Marusja Klimova, kellega vestleb teda eesti keelde tõlkinud Ilona Martson. Siinne kultuuriportaal kannab sündmuse üle ning avaldab pärast vestluse video.

Venemaa mõjukaimaks nüüdiskirjanikuks peetav Marusja Klimova kõneles intervjuus, mida arvab tänasest poliitilisest olukorrast Venemaal ning mida peab enda loomingus kõige olulisemaks.

Elate Peterburis, aga olete samas igati rahvusvaheline kirjanik, kes muuhulgas eelistab esimese keelena prantsuse keelt. Kas peate end Peterburi kirjanikuks, mis suhe teil selle linnaga on?

Peterburis elav kirjanik leiab end paratamatult teatud kontekstist, mille lõid tema eelkäijad, ning see annab talle eelise teiste linnade kirjanike ees. Seda seetõttu, et praktiliselt kogu vene klassikaline kirjandus on ühel või teisel moel Peterburiga seotud. Kontekst on kirjanikule peaaegu sama oluline nagu näiteks ooperilauljale hea akustikaga saal. Sellest vaatenurgast on Peterburi minu jaoks kahtlemata väga tähtis ning mul on hea meel, et olen sellesama konteksti üks loojatest. Oluline on seegi, et ma sündisin Leningradis, nüüd kannab linn taas Peterburi nime ja seda pole lihtne tagasi Leningradiks muuta, kui keegi peaks seda soovima. Peterburi on dekadentsi, dändide ja kirjanik Marusja Klimova linn, aga Leningradis elasid blokaadist eluga välja tulnud ning sõjaveteranid…

Mis puudutab Prantsusmaad ja prantsuse keelt, siis pole asi ainult selles, et olen vene keelde tõlkinud autoreid nagu Louis-Ferdinand Celine ja Jean Genet, kes on muuseas minu jaoks üliolulised. Üks osa minu teadlikust elust möödus Pariisis ning romaan "The house in Bois-Colombes" ("Maja Bois-Colombes’is") on tervenisti sellele linnale pühendatud. Kui alluda spirituaalsele autonoomiale, mille kohaselt näiteks Puškinit hüüti "prantslaseks" ja Tjuttševit "sakslaseks", siis mina võiksin olla "prantslanna", olgugi, et lapsepõlves elasin pikalt kirjanik Nikolai Ostrovski koduriigi Ukraina pisikeses linnas Šepetovkas, mistõttu ukraina keel ja Ukraina ise on mulle pea sama olulised kui Pariis ja Prantsusmaa. Selles osas tunnen mõnikord hingesugulust Gogoliga, kes elas samuti Peterburis, kuid veetis oma lapsepõlve ja kujunemisaastad Ukrainas.

"Siniveri", mis on seni teie ainus eesti keelde tõlgitud raamat, kõneleb boheemlaskonnast 20-30 aastat tagasi. Mis rolli mängivad boheemlased tänapäeva Venemaal või ka Peterburis?

Boheemlus on midagi igavikulist ja samas praegust, sel on alati oma koht. 1980-90ndatel aastatel elasin aktiivsemat elu ja mul oli nii-öelda päris elus inimestega rohkem kokkupuuteid. Eriti siis, kui olin kuulsa maalikunstniku Timur Novikovi Uue Akadeemia liige ja osalesin palju selle kunstilise kogukonna tegemistes. See-eest tänapäeval on inimesed, sealhulgas kirjanikud, avastanud eneseteostuseks ja inimestega ühenduse pidamiseks hoopis teistsugused võimalused, seda eriti tänu internetile. Võiks öelda, et meie aja boheemlus on tuntavalt virtualiseerunud, on kolinud teise dimensiooni ning enam ei ole see Moskva või Peterburi boheemlaskond, vaid on saanud hoopis rahvusvahelise staatuse.

Kas märkate toonase ja tänase ühiskonna vahel sarnasusi?

Ühiskond ning sündmused, mida kirjeldan oma romaanis "Siniveri", toimusid 1980-90ndate vahetusel ning on paljuski vastupidised sündmustele, mida näeme Venemaal täna. Lihtsustatult öeldes toimus protsess, et vabastada - ka vägivaldselt ja spontaanselt - aastakümnete jooksul kogunenud vitaalne jõud ja energia. Nüüd täheldame katseid sundida see tagasi pudelitesse ja puuridesse, kui tohin end nii väljendada. Sellest vaatenurgast meenutab Venemaal toimuv mulle enamasti nõukogude aega, kuigi selle vorm on palju grotesksem ja koomilisem.

Arvan muide, et teatud osa ühiskonnast tunneb end nüüd vabamalt ja naudib teatavat vabadust. Mäletan, et kaheksakümnendate lõpul ilmus ajalehtedes palju töökuulutusi "sisemiste piiranguteta tüdrukutele", aga nüüd tahetakse kõige rohkem "sisemiste piiranguteta mehi". See on peamine erinevus endise ja praeguse Venemaa vahel. Kuigi nad mehi nii ei nimeta, on see minu meelest parim definitsioon tegeliku Venemaa kesksetele figuuridele. Asi on selles, et naised, feministid võitlevad enamasti tõeliste kodanikuõiguste eest, millest neid teataval ajalooperioodil ilma jäeti. Seevastu meestel ei ole kodanikuõigustega erilisi probleeme olnud, mistõttu ründavad nad naisi end mingite poolkõvade sloganite ja eesmärkide taha peites nagu näiteks kommunismi ehitamine või vaimne renessanss. See aga ei muuda protsessi tähendust. Kuni meestel pole mitte millestki puudust, näivad selles väljakuulutamata sõjas naistele kõige aktiivsemalt tegutsevat need kõige solvatumad, kõige kehvemas olukorras olijad ja puudega inimesed, kes ei saa enda eest kõneleda, mida nad tahavad.

Millised vene ja väliskirjanikud on teid mõjutanud? Kes on teie jaoks olulised Venemaa kirjanikud?

Nagu enne mainitud, eelistan vene kirjanike seas Gogolit. Samuti meeldib Afanassi Fet, kuigi ta on poeet, aga mind paelub tema külmus ja täielik tundetus. Minu meelest peab kirjanik olema täielikult pühendunud üliinimlikule ilu teenimisele ega tohi lasta oma teoste lehekülgedele liiga inimlikke tundeid ja soojust. Lääne kirjanike seast eelistan Celine’i ja Choderlos de Laclos’d. Samuti meeldib mulle väga Jean Genet, aga inimesena, mistõttu ma ei saa öelda, et tema töö oleks mind kuidagi eriliselt mõjutanud.

Olete ühel ajal Marusja ja Tatjana (Marusja on pseudonüüm, Tatjana kodanikunimi - MR). Kirjeldage palun neid isikuid, mis on neis sarnast, mis erinevat? Milline on üldse suhe kirjaniku isiku ja tema alter ego vahel?

Romaanides kirjutan Marusjast kolmandas isikus, mistõttu saan oma alter ego veidi eemalt vaadelda, säilitada objektiivsust ning mitte anda talle eeliseid teiste tegelaste ees. Raamatud nagu "My history of Russian literature" ("Minu Venemaa kirjanduse ajalugu") ja "Mad darkness" ("Sõge pimedus") on kirjutatud aga mina-vormis, mistõttu Marusjal ja Tatjanal vahet ei ole. Marusja Klimova on lihtsalt kirjanikunimi nagu Maksim Gorki või Celine ning see kaotas tähenduse minu jaoks juba ammu. Enamik sõpru kutsub mind Marusjaks ja mulle meeldib see nimi rohkem kui Tatjana.

Teid peetakse üheks mõjukamaks tänapäeva Venemaa kirjanikuks. Kas koos selle tiitliga kaasneb ka vastutus ühiskondlikes asjus sõna võtta?

Olen meelitatud, et mind üheks Venemaa mõjukamaks nüüdiskirjanikuks peetakse, kuid arvan, et minu puhul pole populaarsus seotud poliitilistel teemadel arvamuse avaldamisega. See ei tähenda, nagu ei paneks ma tähele enda ümber toimuvat ja oleksin end elevandiluutorni isoleerinud. Ei, olen veendunud, et kõik maailmas toimuv allub ilu seadustele, isegi kui inimesed on hõivatud millegagi, mis neid kirjandusest lahutab, nagu näiteks poliitikaga. Pööramata sealjuures tähelepanu sellele, kuidas nad iseendist aru saavad. Seepärast püüan oma mõtteid sõnastada vastavuses iseendaga, see tähendab kõneleda asjadest, mis on mulle kõige tähtsamad. Minu jaoks on need ilu ja inetus, nende igavene võitlus ja koosmõju, sõltumata avaldumisvormist.

Kas on kerge tänapäeva Venemaal kirjanik olla?

Minu hinnangul on elu lihtne nende kirjanike jaoks, kes on tõeliselt keerulised, kes teevad oma kirjanikuprobleemide ja -piirangutega teiste inimeste elu raskeks nende aju krussi ajades - nagu see on alati olnud. Venemaal on nüüd preestreid ja poliitikuid, kes on nende kirjanikega liitunud, ning nad ei pinguta enam millegi nimel. Niisiis võin öelda, et kirjanike jaoks on elu Venemaal lihtne. Ja kui nende tulevikuplaanid õnnestuvad, kui taaselustatakse loomeliidud ja kirjanike kongress, kõiksugu privileegid ja nii edasi, siis muutub kirjanike elu tulevikus veelgi lihtsamaks. Et see nii läheb, oli juba kaua aega näha. Mis puutub minusse, siis loodan, et mulle jääb ka midagi, aga teisel moel. Lõpeks olen minagi kirjanik.

 

Inglise keelest tõlkis intervjuu autor Mari Rebane

Toimetaja: Valner Valme



Rein Raud

ERR.ee video: Rein Raud esitles romaani "Kell ja haamer"

21. septembril esitles Rein Raud Rahva Raamatu poes Tallinnas Viru keskuses oma uut romaani. "Kella ja haamri" on kirjastanud Mustvalge ning kujundanud Asko Künnap, toimetanud Pärle Raud ja korrektuuri lugenud Katrin Kern. ERR kultuuriportaal kandis esitluse üle.

FILM
TEATER
"NO34. Revolutsioon"

Mulje. Üksainus vesi on

NO34 "Revolutsioon"

Lavastajad Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo
Muusika Jakob Juhkam
Laval Marika Vaarik, Eva Koldits, Rea Lest, Jörgen Liik, Ragnar Uustal ja külalisena Mart Kangro

Esietendus 18. augustil 2017 Naissaarel ja 16. septembril Teater NO99 suures saalis.

KIRJANDUS
Tiina Kirss

Oma haldjariiki kaitstes. Vestlus Tiina Kirsiga

Tiina Kirss (snd 1957) on väliseesti päritolu kirjandusteadlane. Sündinud USA-s ja töötanud vahepeal ka Kanadas, Toronto ülikoolis, elab ta püsivalt Eestis alates 2006. aastast, mil tuli Tartu Ülikooli eesti kirjanduse professoriks. Praegusel semestril jagab ta oma tööaega Eesti Kirjandusmuuseumi ja Tartu Ülikooli vahel. Tiina Kirsi uurimistegevuses kerkivad esile kolm valdkonda: mälu- ja eluloouurimus, feministlik või soouurimus ning „puhas kirjandus” ennekõike ajalooromaani vormis. Viimasest on tema keskne uurimisobjekt olnud Jaan Kross. 60. sünnipäeva puhul vestles Tiina Kirsiga Johanna Ross.

KUNST
"Rändurid"

"OP" tegi ringkäigu näitusel "Rändurid"

Kumus on avatud näitus pealkirjaga "Rändurid. Reisimine ja migratsioon Kesk- ja Ida-Euroopa uues kunstis", mis toob Poola kuraatori Magdalena Moskalewiczi käe all kokku 24 kunstnikku 15 riigist.

Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Piparmünt

Sõnasäuts. Vehverments või vihvervänts

Murdekeelest kirjakeelde tulnud sõnad on üks sõnavara rikastamise viise. Igal murdel on oma erijooned, tänapäeval on murdekeel säilinud kõige paremini Eesti äärealadel (nt saarte murre, Lõuna-Eestis Võru murre).

Mikko Lagerspetz

Mikko Lagerspetz: ilma vastuoludeta ühiskonda ei saa olla

Mikko Lagerspetzi juulis ilmunud teose „Sotsiaalteaduste uurimise meetodid – sissejuhatus ja väljajuhatus“ näol on tegemist esimese eestikeelse sotsiaalteaduste meetodite üldõpikuga. Mikko Lagerspetz on olnud Eesti Sotsioloogide Liidu president ja sotsioloogiaprofessor EHI-s ja TLÜ-s. Aastast 2006 on ta sotsioloogiaprofessor Åbo Akadeemias. Raamat ilmus TLÜ kirjastuse sarjas “Gigantum Humeris” ja on valminud Haridus- ja Teadusministeeriumi programmi „Eestikeelsed kõrgkooliõpikud 2013-2017“ raames.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: