Arvustus. Ariel Pink, autsaiderpopi liider ({{commentsTotal}})

Ariel Pink andis Eestis kontserdi
Ariel Pink andis Eestis kontserdi Autor/allikas: Martin Dremljuga/ERR

Kontsert

Ariel Pink

Soojendusesineja: Vaiko Eplik

Tallinn, Noblessneri valukoda

11. juuni 

Ariel Pinki muusikat võiks tehniliselt võtta kogu senitehtud popmuusika paroodiana, sest see kätkeb pop music'u kui võimaliku happening'i vormi meeldivalt totrat olemust kogu nähtuse mahlasuses, aga laiemalt, kultuuriteoreetilisi koode unustades ja südamega võttes on see vale. Arieli lähenemine oma kunstile on segu armastusest ja irooniast ja siin ei ole topeltstandarditele ega koodidele kohta. Mängu nimi on mäng ise.

Üldiselt, kõik, mis me pakume, läheb mööda, sest Ariel Pink on kordumatu isiksus, kuigi paradoksaalselt korduvad tema muusikas läinud kümnendid ja artistid. Mis mõju tal popmuusikale on? Kõigepealt: popmuusika peab olema lõbus. Vaadates tavapäraseid popkontserte kui etendusi, mis näevad välja ja kostavad nagu tooteesitlused, justkui show peaks reklaamima järgmist show'd, eristub Ariel Pink täiesti. Ta naudib ennast, oma bändi tehtavat muusikat ja publikut, ja tüdib sellest jamast aeg-ajalt otse laval. Ta heitub ja tõmbub endasse, siis kehastub professionaalseks artistiks, siis lustib täiega ja viljeleb stand-up-komöödiat. Siis tantsib nõmetsevalt. Ta käitub nagu laps, kel on juhtumisi rauga kogemus - sportlastel nimetatakse seda lihasmäluks, artistide nagu Ariel Pink puhul piisab, kui öelda: tunnetus. Selline seisus paneb pealtnäha veidralt käituma ja ennast ning maailma tõlgendama. Popstaari kohta suhteliselt ideaalne variant, sest veider käitumine on intuitiivne ideaal, mida ei saa matkida, sest kukuks nõme välja.

Noblessneri kuulsusrikkas põrandata (mitte, et see häiriks, aga siin on see kuvandi ja reaalsuse vastuolu, ning Ariel Pinki osas sümboolne) kojas oli Ariel laval oma seitsmeliikmelise bändiga, kohati mängis kolm meest erinevaid klahvpille, paiguti üks neist teist kitarri. Meestrummar kandis rinnahoidjaid ja nahktrussikuid. Arielil oli pool kontserti seljas kleit või kereka mehe T-särk stringides elusuuruses naise kujutisega. Ja nad elasid end laval välja, mitte sisse. Mitte just su tavaline Robert Wilson.

Stilistiliselt võiks öelda, et muusika ulatus nurgelisest thrash metal pop'ist laineliste õrnade sündiballaadideni ning läbis enamikku tema selle sajandi albumitest. Isegi kahju oli, et mitmed "pom pom'i" lööklaulud ei kuulunud kavva. Kui talt pärast selle ja eelmise Eesti kontserdi kohta küsisin, ütles ta: "Minu jaoks on tähtis ainult praegune hetk." Spontaansus oleks aga vasikas koplis, kui sel puuduks sügav tunnetuslik, ehk isegi teadvustamata kontseptsioon, kunstiline enesekindlus.

Teisalt tekkis kahtlus, kas laval kava üldse oli, sest lugude valik ja esituse järjekord tundusid kohati üpris juhuslikud. Jällegi, pealtnäha, sest Ariel võiks kontserdil ka piljardit mängida ja see oleks põhjendatud, sest kui viimasel ajal kultuuris kogu aeg räägitakse narratiivist ja otsitakse postmodernsuse järgset müstilist (ning ülitüütut) kõigesidusust, siis Ariel Pinkil väljendub see pide ühes väikses mehes tema impulsiivse olemuse kaudu muusikas. Laste- ja lorilaululikest refräänidest, pardilikust prääksumisest, hingematvatest meloodiatest, farsspopist, harmooniast sihilikult välja mängimisest ja gruuvi leidmisest väljalt saab üks lugu: maailm, nagu Ariel Pink seda näeb.

"This is crappy place, but it's cool," ütles Pink Noblessneri kohta. Sama võiks öelda Arieli muusika kohta. Ariel Pink näitab, kui debiilne on määratlus "guilty pleasure". Kes on süüdi? Miks popkultuur, õigemini selle retseptsioon, siis veel mingi "hipsterlus", paneb meid süüdi tundma? Me võiks olla vabad, aga see ei tähenda ju arulagedat kõigesöömist, ega ka hedonistlikku gurmaanitsemist, vaid vahetuid, piiranguteta, ent karme valikuid, kus vahel hüljatakse parem halvema nimel, tugevam nõrgema nimel.

Ariel Pinki hümn "Picture Me Gone" kandis. Rahvas oli enne viisakas. Huilati ja plaksutati, kainelt, kenalt. "Picture Me Gone'i" ajal viskus Ariel rahvasse. Teda hoiti kätel. Toimetati lavale tagasi. Turvamees jälgis toimuvat. Teine kärbes liikus seinal.

Arielil oli sellest vähe. Ta hüppas tagasi kätele. Teda hoiti kümneid meetreid kätelt kätele. Staari egotripp? Pigem tundus see ohverdusena.

Pärast seda plaksutas rahvas ainult püstikäsi.

Tuhat (ehk?) inimest said Ariel Pinki muusikast elamuse, ja elamuse sai ka Ariel & bänd, sest happening'i puhul ei ole muusikud teinud ränka tööd (taas üks Ida-Euroopa linn), vaid osalenud energeetilises protsessis.

Midagi räägiti pärast laivi ka saundist, ma ei tea, laval lauldi ja mängiti pilli ja seda oli saalis kuulda, nii palju ma võin kinnitada. Tänud toojatele, Ariel Pinki oleks vaja iga paari aasta tagant näha.

Fännid saatsid pilte. Saatke teinekordki.



Hõimupäevade kontsert

Galerii: Hõimupäeva tähistati suure kontserdiga

Tallinnas Telliskivi loomelinnakus tähistati laupäeval hõimupäeva suure kontserdiga, ku lavale astusid Eesti koorid, soome-ugri pärimusmuusikud, saami räppar Ailu Valle ja võrukeelne folklaulja Mari Kalkun.

Janika Kronberg

Janika Kronberg: Karl Ristikivi mõtles pool sajandit ette

Kirjanike maja musta laega saalis toimus kolmapäeval mälestusõhtu, millega tähistati Karl Ristikivi 105. sünniaastapäeva. Septembri keskel jõudis Eesti Kirjanike Liitu urn kirjanik Karl Ristikivi tuhaga, mis oli seni maetud Rootsis Stockholmi metsakalmistule.

FILM
TEATER
KIRJANDUS
Ilon Wiklandi elulooraamat

Ilmus Ilon Wiklandi elulooraamat

Ajakirjanik ja kirjastaja Enno Tammer pani raamatukaante vahele kunstniku ja illustreerija Ilon Wiklandi eluloo pealkirjaga "Ilon Wikland. Elu pildid".

KUNST
Arhitektuur
Žüriiliige Mart Kalm

Mart Kalmu loeng Eesti ruumikultuurist perioodil 1918–1940

Kolmapäeval, 4. oktoobril kell 18 toimus Eesti Arhitektuurimuuseumis Rotermanni soolalaos loengusarja ELAV RUUM teine üritus, külaliseks arhitektuuriajaloolane akadeemik Mart Kalm. ERR kultuuriportaal kandis sündmuse üle, avaldame nüüd ka video.

MUUSIKA
Mikita, Jürjendal ja Kirikmäe

Mikita, Jürjendal ja Kirikmäe peksavad meelt ja petavad keelt

19. oktoobril kell 19 toimub Tartus Eesti Rahva Muuseumi teatrisaalis (B-sissepääs) esimest ja viimast korda muusikaline õhtu keelemängudest ja mängukeelest pealkirjaga "Meelepeks ja keelepete", mida viib läbi juba tuntud sõna ja heli trio: Valdur Mikita, Robert Jürjendal ja Kaido Kirikmäe.

Arvamus
ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: