Anu Vahtra: kui ruum meie ümber muutub, siis saame sellest aru puhtalt seda tajudes ({{commentsTotal}})

Anu Vahtra, kes pälvis hiljuti meie kopsakaima kunstipreemia, Kölre Prize'i, ei ole ilmselt kunstnik, keda teaksid, tunneksid ja armastaksid laiad rahvahulgad. Seda ilmselt suuresti tänu asjaolule, et ta on tegutsenud rohkem väljaspool Eestit. Tema tööd kompavad maailmakodaniku suurejoonelisusega ruumi füüsilise tajumise piire ega jäta seetõttu kedagi puudutamata, kes vähegi süveneda viitsib.

Tulid just Köler Prize'i näitust maha võtmast, Kuidas see näitus sinu jaoks kulges, kas said ka mingit huvitavat tagasisidet?

Ikka oli erinevat sorti tagasisidet. Loomulikult ei tea ma, mida inimesed üldiselt arvavad, kuid olen vestelnud mõningatega, olin ka ise seal päris palju kohal ja nägin, kuidas reageeriti. Mul on hea meel selle üle, et uue töö puhul töötas trepp osana tervikust ja inimesed said aru, et teos algas juba maapinnalt. Ronimisvaev oli ka osa tööst ja tundus, et see kommunikeerus.

Sa vist väga palju polegi Eestis enne tunnustusi saanud?

Olen pigem Lugemiku kontekstis. Pärast seda, kui kolm aastat tagasi Tallinnasse tagasi kolisin, hakkasin esialgu rohkem tegelema reaalsete asjadega, nagu Lugemiku kirjastus ja õpetamine, ilmselt sellepärast, et kiiremini kohanda. Kunstnikupraktika jäi rohkem tagaplaanile.

Aga vaikselt hakkas see lumepall jälle veerema. Köler Prize'i nominendid nimetab Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi (EKKM) juhatus viimase aasta tegemiste põhjal, minu puhul oli see kindlasti Tartu Kunstimuuseumisse Maria Arusoo kureeritud näitusele “Arheoloogiafestival – kihistusi pildist ja ruumist” tehtud töö, mis tekitas tol hetkel kõlapinda.

Kaua sa Amsterdamis elasid ja mida sa seal tegid?

Elasin seal seitse aastat. Läksin kõigepealt õppima Gerrit Rietveldi Akadeemiasse ja pärast lõpetamist tundus mõttetu kohe tagasi Eestisse tulla. Kooli ajal olid seal tekkinud head koostöömomendid, tundus, et võiks vaadata, kuidas need asjad kooliväliselt edasi lähevad.

Rietveldi akadeemia lõpus avastasingi enda jaoks ruumiaspekti kunstis. Sealt edasi on ruum üht- või teistpidi alati olnud osa minu tööst.

Rietveldi akadeemia fotograafiaosakonnas kasvatati meid selles vaimus, et tuleb lõputööde näitus ja küll siis mõni galerii noore sealt üles korjab. Minuga seda paraku ei juhtunud. Sealt tuligi see isetegemise vaim. Aasta peale lõpetamist organiseerisime näiteks sõpradega koos residentuuri Saksamaal. Muuhulgas ka selleks, et luua iseendale võimalus midagi teha ja näidata. Sealt edasi algatasime Amsterdamis ühe ajutise projektiruumi, enam-vähem sarnaste eesmärkidega. Oli ka teisi koostööprojekte, mis viisid Hollandist välja.

Miks sa Eestisse tagasi tulid?

Lugemiku tegemised ja õpetamine tõid mind siia juba varem paar korda aastas tagasi. Lisaks hakkas mingil hetkel Eestis rohkem toimuma, oli tekkinud suurem seltskond, kellega sai nö sama keelt rääkida. Siis tunduski, et äkki oleks aeg tagasi kolida. Ka minu tollases Amsterdami ringkonnas tekkis kolimiste laine: kes kolis koju tagasi, kes Berliini, kes Brüsselisse.

Sellist ruumil põhinevat kunsti teha nõuab suurt julgust - seda on palju tehtud alates minimalistidest. Kust sul see enesekindlus tuleb, et ruuminihestus, mida sa parajasti teed, on parem kui eelkäijatel?

Ma ei ole seda kunagi niimoodi võrdlevalt või hinnanguliselt vaadanud. Peaaegu kõik maailmas on juba tehtud, pigem on tänapäeval kunstis oluliseks märksõnaks kohandamine. Väga palju oleneb ka kontekstist.
Muidugi püüan ma end minuga sarnaselt töötavate kunstnike loominguga võimalikult hästi kursis hoida, aga kuna töötan enamasti kohaspetsiifiliselt, siis minu ruuminihestus on seotud konkreetse ruumi ja ajaga. Sellegipoolest, tihti viitavad mu tööd tagasi varasematele kunstiteostele.

Siis peaks ka vaataja teadma ruumiteemalise kunsti ajalugu, või saab ilma ka läbi?

Arvan, et ei pea. Ruumist saab aru ka inimene, kes ei tea väga põhjalikult kunstist ega kunstiajaloost. Ruum on nähtus, mis on ümbritseb meid iga päev, me teame, kuidas ruumis käituda, ja kui see ruum meie ümber muutub, siis ma arvan, et me saame sellest aru puhtalt seda tajudes.

Kus ja mida sa ise täpsemalt õpetad?

Sellest ajast, kui olen Tallinnas tagasi, olen töötanud Eesti Kunstiakadeemias (EKA) graafilise disaini osakonnas. Lisaks sisulistele ja administratiivsetele ülesannetele olen andnud tunde, mis tegelevad üht- või teistpidi fotograafia ja pildiruumiga.

Rohkem praktilise või kontseptuaalse poole pealt?

Mõlemat. Arvan, et ainult tehnilisi oskusi ilma sisulise pooleta pole mõtet õpetada, kuna õpingute aeg on nii lühike, pigem peaks need asjad käsi-käes käima. Tavaliselt alustame sisust, tehniline tuleb sinna juurde - mida parasjagu vaja on.

Oled sellest põlvkonnast, kes on õppinud kaasaegset kunsti. Veidi vanem põlvkond hakkas õppima mingit muud asja ja põlve otsas, elu jooksul omandas kaasaegse kunsti diskursuse. Kas sa tunnetad mingit erinevust vanema generatsiooni foto- ja installatsioonikunstnikega?

Tegelikult hakkasin EKAs õppima pigem fotograafiat, mis oli tollel ajal suures osas rakenduslik. Minu kaasaegse kunsti teadlikkus hakkas arenema küll siin, aga asjadest hakkasin niiöelda aru saama just tänu Amsterdamis eksisteerimisele. Seal lihtsalt toimub nii palju, et oledki igapäevaselt kaasaegse kunstiga ümbritsetud ja see mõjutab. Kõik õppejõud akadeemias olid samuti aktiivselt tegutsevad kunstnikud.
Põlvkondade vahe kohta ma arvan, et näiteks Raul Meel oma tegemistega oli ja on endiselt väga kaasaegne.

Tema ei ole ju kunsti õppinud. Nagu ka Jüri Ojaver, kes on samuti vanema põlve parimaid installatsioonitegijad. Kes EKA-s sinu ajal parajasti õpetasid?

Eve Kiiler oli siis professor, õpetamas käisid erinevad fotograafid, loomingulisi projekte juhendas Margot Kask. Sel ajal oli tugev side Soome kooliga, sealt käisid samuti mitmed õppejõud.

Eve Kiiler ise on ju ka kujutav kunstnik, kas rakenduslikkus tuli siis haridussüsteemist?

Ma arvan, et paljuski õppekavadest ja ettekirjutustest tingituna.

Kuidas hindad üldse kunsti kõrghariduse olukorda Eestis?

Väga hästi sellega ikkagi ei ole. Suur mõju on 3+2 süsteemi kasutusele võtmisel. Amsterdamis on näiteks baasaasta süsteem, tänu sellele on bakalaureuseõpe neli aastat. Norras, kus ma ka olen õppinud, on eelkoolid, pärast mida astutakse ülikooli. Aega, mille jooksul pead leidma oma huvi või spetsialiseerumiseni jõuad, on rohkem.

Siin peab tudeng sellega kolme aasta jooksul hakkama saama. Magistriprogrammi sisuline liitmine bakalaureuse astmega on õnnestunud mõnedel osakondadel, mitte kõigil. Tundub, et see adiministratiivne pool on nii keeruline ja seab palju piiranguid, mis takistavad sisulist poolt.

Ise sain siin kolme aastaga mingi põhja alla tänu sellele, et pärast keskkooli läks mul piisavalt aega enne, kui fotosse astusin. Olin valiku varasemate tegemiste põhjal ära teinud. Paljud tudengid jõuavad valiku tegemiseni hiljem, halvemal juhul on õpingud siis juba läbi.

Kuidas sul üldse kunstnikuks saamise mõte tuli?

Perekonnas mul kunstnikke ei ole. Käisin keskkooli ajal Kevade tänava lastekunstikoolis. Sellest hoolimata astusin sisse hoopis Tartusse meditsiini. Kuna samal ajal proovisin ka EKA-s stsenograafiasse ja ei saanud sisse, siis see jäi kripeldama ja tahtsin uuesti proovida. Ühe aasta õppisin vahepeal kunstiõpetajaks Tallinna Ülikoolis. Pärast seda avati EKA-s fotograafia päevaõpe, kuhu läksingi.

Kuidas tekkis kirjastus Lugemik ja mis roll sinul seal on?

Minu huvi kunstnikuraamatu vastu tekkis Amsterdamis õppides, seal olid väikekirjastused ja isekirjastamine loomulik kunstivälja osa, sellist traditsiooni Eestis paraku ei ole. Indrek Sirkel hakkas oma kirjastuse tegemisest rääkima päris palju aega enne, kui tegelikult asjaks läks, ja kuna teema tundus põnev, siis sai minust nendes vestlustes tema dialoogipartner.

Eestis oli tekkinud uus põlvkond huvitavaid noori kunstnikke, aga kirjastamisega tegelesid kunstiinstitutsioonid vaid kõrvaltegevusena, ja välja anti peamiselt ainult näitusekatalooge või juba nimekate kunstnike monograafiaid. Enamus galeriinäituseid kestis vaid kaks nädalat ja pärast seda kadus ajalukku nii mõnigi hea töö. Meid huvitaski näituse või teose iseseisvaks trükiseks tõlkimine. Peale esimese raamatu välja andmist, milleks oli Mari Laanemetsa kureeritud näitusega „There, Life Would Be Easy“ kaasnenud trükis, registreerisime Lugemik MTÜ ära.

Ei saagi täpselt öelda, mis on minu roll Lugemikus. Kuna meil on ainult kaks inimest, siis rolle on palju. Sirkel on graafiline disainer, mina olen fotograaf, aga me oleme ka koostajad, toimetajad, vajadusel tõlkijad. Tuleb tegeleda ka kogu argise ja administratiivse küljega.

Viimase paari aasta jooksul on rohkem Lugemiku tegemistesse kaasatud olnud Laura Toots, tihti ka Paul Kuimet. Eelmisel aastal nad olid New Yorgi raamatumessil abiks. Mis on väga tore, sest sisuliste arutelude puhul on hea, kui on võimalik dialoogi laiendada.

Kust tuleb raha, et kunstiaamatuid välja anda?

Oleneb projektist. Vahel on kunstnikul endal mingi osa eelarvest olemas, loomulikult on Kultuurkapital paljusid projekte toetanud, mõned väiksemad asjad on olnud võimalik teha ka oma rahast. Meie trükised varieeruvad täisvärvilisest suureformaadilisest raamatust kuni mõneleheküljelise mustvalge vihikuni, mida saame vajadusel ka ise trükkida. Ega me endale reeglina töötasu ei maksa, aga väga tore on, kui mingite suuremate projektide puhul selleks siiski võimalus on olnud.

Suureks abiks on viimased kaks aastat olnud Kultuuriministeeriumi tegevus- ja arendustoetus kunstigaleriide toetusprogrammist, mille alla kvalifitseerub ka kunsti kirjastamine. Tegeleme sarnaselt galeriile Eesti kunsti vahendamisega – anname välja kohalike kunstnike raamatuid ja levitame neid väljaspool Eestist, käime näiteks messidel.

Messidel käimine on ju ka pigem kulu kui tulu?

Tulu on kohati sümboolne ja kohati tulevikku vaatav. Messidel osalemise üks eesmärke on kohtuda raamatupoodide ja levitajatega üle ilma, et oma levivõrku suurendada. Kuna peame ka ise raamatupoodi, siis üritame alati messidelt kõige värskemat kraami kaasa tuua.

Millistes maailmanurkades on Lugemiku väljaandeid müügis?

Soulis, Tokyos, New Yorgis, Los Angeleses, Montrealis ja Euroopas siin ja seal: Saksamaal, Hollandis, Belgias, Norras, Rootsis.

Kes on see inimene, kes kunstnikuraamatut ostab?

See inimene huvitub kunstist, mõne konkreetse kunstniku loomingust või suhestub teemadega, mida üks või teine kunstnik oma loomingus puudutab. Eestis on enamasti see inimene ka ise kultuurivaldkonnas tegutsev. Jaapanis näiteks on fotoraamatute traditsioon, kuid seal ei pea inimene, kes ostab fotoraamatut, ilmtingimata olema seotud fotograafia või kunstiga. Kui vaadata, kuidas New Yorgi raamatumessilt nelja päeva jooksul kümneid tuhandeid inimesi läbi käib, võib öelda, et kunstiraamatute vastu tunneb huvi ikka väga erinevaid inimesi.

Kunstnikuraamat on taskukohasem viis omandada kunsti. Inimesi, kes seda tahavad teha, on olemas.

On kollektsionääre, näiteks tuli Londonis raamatumessil meie laua juurde üks galerist, kes ütles, et tahab osta meie raamatutest igast ühe, mis oli üllatav arvestades, et tänaseks oleme välja andnud üle 40 trükise. Ma elus ei usu, et ta igasse neist süveneda jõuab, selle inimese jaoks tundus pigem oluline soetada kunstnike loomingut maailmanurgast, millega ta varem kokku puutunud ei ole. Ja paljud inimesed ostavad kunstiraamatuid ka kingituseks.

Kui kirjastamine suurt midagi sisse ei too, millest sa siis elad?

Õpetamisest ja vabakutselise fotograafi tööst. Dokumenteerin näituseid, või pildistan kellegi trükise või portfoolio jaoks. Aeg-ajalt töötan koos erinevate graafiliste disaineritega visuaalsete identiteedite või mõne konkreetse trükise tegemisel. Tegutsen pigem kultuuriväljal. Ei saa öelda, et seal tohutud rahasummad liiguksid, aga ellu on võimalik jääda tehes seda, mis mulle meeldib.

Oled sa mingil kunstiga mitteseotud alal ka töötanud?

Kunagi keskkooli ja Tallinna Ülikooli ajal töötasin Kuldses Börsis kuulutuste vastuvõtjana. See on ka kõik. On olnud assisteerimistöid, näituste ehitamist ja ülespanekuid, aga need kõik on ikkagi kunstiga seotud.

Mis sa Köler Prize preemiaga teed või tegid?

Erinevaid asju. Hakkasime aasta alguses Lugemikuga minu raamatut tegema, mingi osa preemiast aitab sellele kaasa. Viimase aasta tegemiste põhjal näen ühtäkki, kuhu ma kunstnikuna liikumas olen. Seega tahan rohkem iseenda tegemistele keskenduda, preemia annab võimaluse selleks aega ja ruumi tekitada.

Kas sul on ka ateljee, kus sa töötad ja töid hoiad?

Stuudiot jagan Lugemiku, Paul Kuimeti ja Laura Tootsiga. Seni ei ole eriti olnud probleemi teoste ladustamisega, kuna paljud tööd on olnud ühekordsed ja eksisteerinud ainult näituse ajal. Mingid fotod näiteks on olnud tapeedina, mis tuleb lihtsalt näituse lõpus seinalt maha koorida.

Kas kahju ei ole?

Alati on natuke kurb, kui koos näitusega saab ka töö läbi. Samas siis tekib ruum järgmiseks sammuks.
Seni olen nii töötanud, et suur osa töid saabki alguse ruumist, kus seda tööd näidatakse. Sealt võib ükskõik mis välja kasvada, aga alguspunkt on kusagil seal ruumis olemas.

On su peaaegu olematuid töid ka ostetud?

Tartu Kunstimuuseum ostis ära osa Arheoloogiafestivali tööst. Taheti osta ka talad ja jätta need avaliku ruumi teosena üles, aga kahjuks ei olnud kõrvalmaja omanik sellega nõus, pidavat fassaadi rikkuma.
Paar asja on ka erakogudes, aga kuna mul ei ole eriti ostetavaid töid, siis palju ei ole ka ostetud.

Millised on järgmised loomingulised plaanid?

Järgmiseks aastaks plaanin soolonäitust. Tegelikult ei ole mul Tallinnas isiknäitust varem olnudki, nüüd võib-olla on õige aeg seda teha. See tuleb Hobusepeas ja loodetavasti ka Draakonis, aga see pole veel kindel. Kindlasti mängib ruum olulist rolli ka selle näituse puhul.

Anu Vahtra (s. 1982) on kunstnik, kelle peamisteks meediumiteks on fotograafia ja suuremõõtmeline ruumiinstallatsioon, regulaarselt osaleb ka mitmetes interdistsiplinaarsetes koostööprojektides. Elab ja töötab peamiselt Tallinnas.

Haridus:
2005 – 2007 Gerrit Rietveldi Akadeemia, Amsterdam, fotograafia BFA
2002 – 2005 Eesti Kunstiakadeemia, fotograafia BA
2004 Konsthøgskolen i Bergen, Norra, fotograafia
2001 – 2002 Tallinna Ülikool, kunstiõpetus

Töö:
Töötab külalisassistendina EKA graafilise disaini osakonnas ja vabakutselise fotograafina. Lugemiku kirjastuse (2010) ja raamatupoe (2013) asutaja ja eestvedaja koos Indrek Sirkliga.

Looming:
Osalenud alates 2004. aastast näitustel Eestis, Hollandis, Lõuna-Koreas, Belgias, Saksamaal, Prantsusmaal, Lätis, Norras, Sloveenias ja Leedus.
2015. aastal pälvis Köler Prize'i ja oli Kristjan Raua preemia ning Sadolini kunstipreemia nominent.



Rein Raud

ERR.ee video: Rein Raud esitles romaani "Kell ja haamer"

21. septembril esitles Rein Raud Rahva Raamatu poes Tallinnas Viru keskuses oma uut romaani. "Kella ja haamri" on kirjastanud Mustvalge ning kujundanud Asko Künnap, toimetanud Pärle Raud ja korrektuuri lugenud Katrin Kern. ERR kultuuriportaal kandis esitluse üle.

Eestlased kasutavad tesitest rahvustest rohkem retoorilisi küsimusi, mis väljendavad hinnangut ja tunnet.

Peeter Helme: identiteet kui eitus

Mihkel Mutt avaldas nädala eest Postimehes arvamusloo „Hämaruse kaks kämmalt“, kus ta arutles Eesti avalikus arvamusvahetuses valitseva kahe konkureeriva mõttesuuna või maailmanägemuse üle. Teiste seas ütleb Mutt enda loos, et „Pikemas perspektiivis ei saa identiteeti rajada negatiivsele hoiakule – juhul kui on tegemist normaalse avatud ühiskonnaga.“

FILM
TEATER
Alexandre Zeff

"Big Data" lavastaja: lähenen digitaalsusele läbi orgaanika

Millliseks muutub maailm, kus inimene üha enam toimetab virtuaalses keskkonnas, võttes pidevalt vastu ja jättes endast maha lõpututes kogustes informatsiooni? Kuidas eristada olulist ebaolulisest? Neid küsimusi esitab prantsuse lavastaja Alexandre Zeff visuaalpoeetilises teatriinstallatsioonis "Big Data".

KIRJANDUS
Leelo Tungal "Plekktrummis"

Leelo Tungal: uusabitute kasvatamine ei ole arukas

"Plekktrummi" hooaja esimese saate külaliseks oli kirjanik Leelo Tungal, kelle eluloolise lasteraamatu „Seltsimees laps” põhjal valmib peagi mängufilm. Saates räägiti nii raamatu sünniloost kui arutleti selle üle, millised on tänapäeva lapsed ja nende lugemus.

KUNST
"Rändurid"

"OP" tegi ringkäigu näitusel "Rändurid"

Kumus on avatud näitus pealkirjaga "Rändurid. Reisimine ja migratsioon Kesk- ja Ida-Euroopa uues kunstis", mis toob Poola kuraatori Magdalena Moskalewiczi käe all kokku 24 kunstnikku 15 riigist.

Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
nohu

Sõnasäuts. Nohuvabohu

Vaevlen hetkel nohu käes ja võtsin nõuks uurida sõna "nohu" tekkimist eesti keelde. Ega suurt midagi targemaks saanudki.

Rein Veidemann: Eesti mõttelugu inglise keeles?

Mõnikord on tahtmine hüüda Lennart Meri kombel „Tule taevas appi!“. Üksjagu ju elatud ja üht-teist ka juba nähtud ja kogetud, et millelegi ehmatavale emotsionaalselt reageerida. Aga seekord leidis pilk kivi, millele komistamise ja kukkumise vältimiseks tahan oma ahhetamisega tähelepanu juhtida.

Meg Stuarti „Blessed”

Tantsukunsti kasutamata ja alahinnatud potentsiaal

28. — 29. aprillil 2017 toimus Viljandi tantsunädala raames TÜ Viljandi kultuuriakadeemias konverents „25 aastat tantsu kõrgharidust Viljandis”. Erinevad ettekanded ja paneelid andsid palju mõtteainet ning tekitasid filosoofilist laadi ja tänase ühiskonna mentaliteeti puudutavaid küsimusi meie tantsumaailma valikuist. Kust on saanud alguse mõte „ärme tantsi”? Kust, millal ja milliste inimeste kaudu? Kust ja millal on tulnud veendumus, et liikumine ei ole huvitav, et see on vanamoodne — milles paljud enam isegi ei kahtle? Võib ju teha nii etenduskui liikumiskunsti — miks on vaja vastandada ja silte kleepida?

Mikko Lagerspetz

Mikko Lagerspetz: ilma vastuoludeta ühiskonda ei saa olla

Mikko Lagerspetzi juulis ilmunud teose „Sotsiaalteaduste uurimise meetodid – sissejuhatus ja väljajuhatus“ näol on tegemist esimese eestikeelse sotsiaalteaduste meetodite üldõpikuga. Mikko Lagerspetz on olnud Eesti Sotsioloogide Liidu president ja sotsioloogiaprofessor EHI-s ja TLÜ-s. Aastast 2006 on ta sotsioloogiaprofessor Åbo Akadeemias. Raamat ilmus TLÜ kirjastuse sarjas “Gigantum Humeris” ja on valminud Haridus- ja Teadusministeeriumi programmi „Eestikeelsed kõrgkooliõpikud 2013-2017“ raames.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: