Essee. Utoopia ja düstoopia rollist ühiskondlikus mõtlemises
Artikkel Värskest Rõhust nr. 42: suvi 2015.
Utoopia on koht, kuhu tuleb jõuda. Utoopia peamine omadus on selle asumine kusagil mujal. Selle võib leida seni kaardistamata saarelt, mõnelt kaugelt planeedilt või tuleb sinna ajas rännata, et pärale jõuda. Utoopia toimib teisiti – ja paremini –, seetõttu on meil utooplastelt alati üht-teist õppida. Ühe võimalusena võibki utoopiateost vaadata õpetustekoguna, mis annab mõista, et elu võib ka paremini korraldada.
Andes sõnalise vormi sellele, milline on täiuslikult korraldatud elu, muutub teos paratamatult ideoloogiliseks. Tuues esile väärtused, mis peaksid täiuslikus maailmas domineerima, on utoopiateos juba olemasolevate ning teistsugust hüvelist elu kujutavate ideoloogiate vaenlane, sest see muudab suhteliseks nende praktikad ja taotletud eesmärgid, mis ongi utoopia peamine roll ühiskonnas. Heast utoopiateosest huvituvad nii kirjandushuvilised kui ka revolutsionäärid.
Utoopiast rääkimise puhul ei saa mööda vaadata sellest, et tänapäeval puuduvad laialt tuntud utoopiateosed ning seega on raske väita, et utopism, selle mõiste kitsamas tähenduses, mängiks meie poliitilises mõtlemises mingit rolli.
Küsides, kuhu utoopiline mõtlemine ja kirjandus on kadunud, tuleb tähelepanu pöörata sellele, et kus asub see "mujal", kuhu lugeja reisima peaks, või kas see üldse enam eksisteerib? Ühtegi tundmata saart pole juba ammu lootust leida; kosmost vaadati potentsiaalse reisisihtkohana viimati kuuekümnendatel – nüüd me mõistame, et peamiselt on see üks mõttetult suur tühi ruum. Meil on vaid planeet Maa ja globaliseerumine on taganud, et "mujal" siin enam ei eksisteeri, sest puudub igasugune väljaspoolsus.
Muidugi ei saa seda mõista otsesõnu. Küsimus, kuhu utoopia paigutada, on üks tähtsusetumaid probleeme, mis utoopiažanri piirab; on ju veel paralleeluniversumid, psühhedeelsed kujuteldavad maailmad jne. Pigem on utopismi puhul küsimus, mis seal siis nii väga paremini on. Seda sugugi mitte seepärast, et maailmas oleks kõik juba korras või poleks võimalik midagi parandada.
Probleem parema esitlemisel on selle võrdlemine "olemasolevaga", millest parem näimine peakski olema utoopia eesmärk. Iseenesest ei tohiks see ju raske olla. Me kõik loodame ja kujutleme, et tulevik tuleb parem. Kuid mitte see ei ole utoopia roll – näidata meile seda, mis on niigi tulemas. Utoopia peaks pakkuma välja alternatiivse ajatelje. Kuid millegi muuga kui meie enda ajaga me tänapäeva poliitilist olukorda võrrelda ei suuda. Võib näha selgelt, kuidas enamikus mastaapsetes ja tulistes vaidlustes – olgu selleks homoabielud või elektriautod – on osapool, kes üritab legitimeerida oma poliitilist agendat läbi mineviku, ja on osapool, kes üritab seda teha läbi tuleviku. Ainukeseks reaalseks alternatiiviks on stagnatsioon, mis on pigem düstoopia ilming.
Mitmed poliitilised jõud on hinnanud postmodernset olukorda visioonituks ja fantaasiavaeseks, kirjeldades seda kui ühe ideoloogia hegemooniat, ning püüdnud taasleida utopismi. Enne tuleks aga mõista, et säärasele olukorrale hukkamõistva hinnangu andmine tähendab selle võrdlemist peamiselt moderniseerimise ajastuga. Ajastuga, mis kantuna utopistlikest valgustusajastu ideaalidest suutis neid ideaale ühtlasi ka õõnestada. Süüdistada võib siin kommunismi läbikukkumist praktikas või hirmu maailma totaalse muutmisega seotud hävitustöö ees, mis Teise maailmasõja ja tuumarelva leiutamise tagajärjel on oluliselt kasvanud. Selgituse asemel, et utopism on n-ö ära hirmutatud, tahan ma küsida, mis tingimustel utopism üldse saab oma rolli mängida.
Tuleb mõista, et tähendused ja väärtused, mis utoopilises teoses kajastuvad ning avavad lugejale parema maailma, kuuluvad ise samasse süsteemi, millele nad alternatiivi pakuvad. Indiviidid küll varieeruvad ja mõte, et kusagil on keegi hästi tark utopist, kes suudab ette kujutada paremat maailma, tundub psühholoogilist liidrijärgimise vajadust rahuldav, kuid seda paremat maailma peab ta siiski esitama, baseerudes juba samadel väärtustel, mida ühiskond üldiselt tunnustab. Miski ei saa avalduda utoopiana, kui sellel puudub arusaam üldisest hüvest, mis väärtusena ühiskonnas juba eksisteerib. Kuid mõelgem, milline on see olukord, kus ühiskonnale üldtuntud väärtused pole praktikas töösse rakendatud. Üldjoontes võib seda kirjeldada despotismina.
Seega võib öelda, et utopismile on kõige soodsamaks pinnaseks olukord, kus väärtused ja reaalne ühiskondlik arengusuund on maksimaalselt nihkes. Tegemist on orwelliliku olukorraga, kus korruptiivne võim manifesteerib avalikult ühte, aga mõtleb teist. Asetades asjad sellisesse perspektiivi, ei teki tarvidust kurta, et utopistlik mõtlemine on väljasuremisohus.
Kinnituseks eelnevale tuleb vaadata vaid minevikku. Modernistliku projekti, mida võib hinnata suurimaks utoopiaprojektiks eales, eesmärgiks oli alusideaalide – vabadus, võrdsus, vendlus – täideviimine. Teisalt võib öelda, et kui ideaali füüsiliselt reaalseks saamine oli tuleviku küsimus, siis ajajärgu enda sisene küsimus oli ideaalile teatava tähendusühtsuse loomine, mis pidi garanteerima, et ideaalidest rääkides mõistetaks neid üheselt ja seeläbi ollakse võimelised ka mõõtma ühiskonna edusamme.
Muidugi, üpris kiirelt ilmnes, et ühtse ühiskonna loomine polegi nii kerge. Iga emantsipeerunud inimene tõi kaasa oma ideaalid ja võis hakata aktiivselt sõna võtma – ehk isegi oma vabastajate vastu. Lihtsustatult võib öelda, et ajaloos ühtse ja hea modernse ühiskonna loomine muutub samm-sammult üha rohkem vägivalda nõudvaks ettevõtmiseks ning lõppeb postmodernse olukorraga, kus tähenduslikult ühtset ühiskonda ei saa enam taotleda. Tagantjärele vaadates ilmneb, et ehk polnudki modernismiprojekti plaanitud utoopia eelduseks midagi muud kui rahvast võõrdunud võimu üleliia enesekindel eneseimetlus.
Olgugi et modernismi hääbumisega hävis ühine ideaal ja hakkas valitsema arvamuste pluralism, pole see mitte kõige olulisem muutus. Hoopis riukalikum tulem seisneb selles, et kuigi võib ette kujutada, et ühised väärtused on kehtestatud, ei saa alati kindel olla, kas selliseid väärtusi enam eksisteerib, kuna neid ei tähistata millestki erinevatena. Üldisest hüvest kõrvale jäävate inimeste hulk on kahanenud minimaalseks. Küll aga on olemas ühiskonnagrupid, kes jäävad teiste varju ja keda tänapäeval nimetatakse vähemusteks. Mõiste ise viitab kvantitatiivsele hinnangule. Situatsioonid, kus hegemooniline tähistamine toimib enamuse arvamuse vastu, on ebatõenäolised. Ühiskonna nimetuks muutunud väärtusi saab võrreldavaks muuta vaid varjusurmas viibiva vähemuse vaatepunktist ja seetõttu saab alternatiivi pakkuv utoopia ka esindada vaid spetsiifilise vähemuse tulevikuvisiooni.
Ühiskonnas, kus on kaotatud seisused, mis mängisid veel 19. sajandil suurt rolli, kummitab hirm, et kõikidesse kodanikesse võrdselt suhtudes lepime kokku ühiskonna ühistes alustes, mis tegelikult ei ole meelt mööda kellelegi.
Võib öelda, et 20. sajand on kahtlemata düstoopiate ajastu. Eelmise sajandi keskpaigas oli utoopiline uskuda tulevikuühiskonda ilma seda juhtiva massiideoloogiata. Olgu selleks siis stalinism või läänes levinud makartism[1] ja sellele pakutavad alternatiivid. Küsimus seisnes peamiselt selles, milline väljapakututest valida. Ühtsus, millega valik vastu võetakse, võrdus arusaamaga ühiskonna jätkusuutlikkusest. Veel 1962. aastal ilmunud Jürgen Habermasi suurteos "Avalikkuse struktuurimuutus" pakub välja arusaama, et kodanlusele ajalooliselt omane avalik arutelu hääbub massikultuuri, mis selle asendab. Hiljem on Habermas leidnud, et oli ehk liialt pessimistlik.
Pärast ühtsele ideoloogiale allutatud modernismi ebaõnnestumist on olnud massiühiskonnas iseendaks jäämine üks peamine utoopiline mõte. Kui me otsime utoopilist kirjandust, mis kannaks utoopilise mõtlemise vaimu ning tunduks tänapäeval usutav, siis ei ole seda võimalik leida kujul, mis kirjeldaks, kuidas ühiskond tervikuna toimib ja kuidas kõik üksikisikud sinna sobituvad. Seda lihtsal põhjusel, et nägemus, kus inimeste suhe ühiskonnaga on kõigil identne, tundub ise vastuvõetamatu. Seega on täiesti mõistetav, et traditsioonilise utoopiažanri reeglitele vastav kirjandus on pildilt väljas. Inimese iseolemist on keeruline, kui mitte võimatu kirjeldada läbi utoopia, mis žanrireeglite kohaselt peaks andma ülevaate tervest ühiskonnast.
Esmalt tekkis hoopis düstoopia kui eraldiseisev žanr ja ühiskondlikku teadvusesse tõusid modernismi projektiga seotud ohud. Jevgeni Zamjatini "Meie" (1920) on siinkohal teednäitav. Sealne tegevus toimub riigis nimega Ühtne Riik, kus kõik on allutatud teatavale ratsionaalsele matemaatilisele korrale.
Modernismi kritiseerivat ja selle idee hüljanud ühiskonda, mida võib nimetada postmodernseks, on tihti globaalpoliitilisel tasandil kritiseeritud, et sellel puudub igasugune arusaam alternatiividest. Tulevikku saab võrrelda vaid minevikuga ja erinevaid geograafilisi asukohti võrreldakse inimeste heaolu ja vabaduste arengu baasil. Ma ei pea siin silmas jaotust, mis jagab ühiskonnad primitiivseteks ja arenenuiks, vaid tehnilist jaotust, mis hindab isiku-, sõna– ja ettevõtlusvabadust, mida tuleb edasiarenemiseks kasvatada. On hulganisti mehhanisme, mis hindavad, kas riik liigub "edasi" või "tagasi". Nagu juba alguses selgitatud, mingit väljaspoolsust ega teistsugusust ei ole – kõik mahub ühele ajaliinile.
See "aeg", mis on meie poliitilisse mõtlemisse imbunud, on düstoopiates tihti kriitika all. Orwelli "1984" räägib ajast kui millestki, mille partei saab oma kontrolli alla võtta: Kes kontrollib minevikku, see kontrollib tulevikku. Kes kontrollib olevikku, see kontrollib minevikku.[2] Selle kontrolli alla võtmiseks pakub partei lõputult võitlusi ja võite, millele kaasa elada. Lõputult vaenlasi, keda hävitada.
Orwelli loodud Okeaania riigil oli veel võimalus asetada vaenlased kuhugi mujale, teistesse riikidesse. Nüüd, kui "kusagil mujal" pole enam adekvaatne määratlus, siis tuleb ka düstoopilistel valitsejatel tunnistada, et vaenlaseks on ühiskond ise. Nõnda põhineb 21. sajandi düstoopiakirjanduse kõige edukam romaan Suzanne Collinsi "Näljamängud" ideel, et parema tuleviku nimel tuleb noorsugu harvendada – lasta neil üksteist maha tappa. Üks ellujääja on alati vajalik selleks, et ta peab kõigile lootust pakkuma. Lootust paremaks tulevikuks. Säärane paremas tulevikus elamine tekitab üpris paratamatu küsimuse: millal teadvustab inimene oma praegust olukorda.
"Näljamänge" on müüdud üle 23 miljoni. Võrdluseks: romaani "Suur Gatsby" on müüdud 25 miljonit. Populaarsust võib selgitada ka asjaolu, et sinna on põimitud aktuaalseid teemasid, nagu rassism ja majanduslik ebavõrdsus.
Kõik need probleemid ilmnevad ka teises populaarses noorteromaanis, Lois Lowry "Andjas", mis algab utoopiana, olles lahendanud kõik kommuunielu sotsiaalsed probleemid. Sealses maailmas ühendab inimesi "samasus", mis ei tee kellestki halvemat ega paremat indiviidi. Selles utoopilises kommuunis maksavad inimesed ränka hinda: neil puuduvad mälestused. Kui peategelane õpib tundma inimkonna minevikku, õpib ta tundma ka kannatust ja armastust. Siinkohalgi on düstoopia seos ajaga üpris ilmne.
Poliitilise paralleelina seisneb probleem selles, et seni, kuni me legitimeerime võimu läbi tuleviku – selle parema, mis lubatud – ei kao mitte kunagi pinge selle vahel, mida me ühiskonnast ootame ja mis see reaalsuses on. Me võtame väärtusi, mis end alles tulevikus kehtestavad, iseenesestmõistetavalt. Oleme teataval määral ajast alati ees. Düstopismi võib kujundlikult vaadata kui olukorda, kus inimese aeg olla ajast ees saab läbi. Inimene taipab, et utoopiat ei saabugi, toimub vaid pidev mineviku ümbermõtestamine tuleviku (või status quo säilitamise) nimel, mida kujutab düstoopiakirjanduses laialt levinud ajalooga manipuleerimise motiiv.
Kirjeldatud düstoopiline kirjandus on peamiselt orwellilik, milles ühiskond on koos hoitud jälgimise, jõhkra vägivalla, sotsiaalse isoleerituse abil ja seda juhib korrumpeerunud ideoloogia. Mitte aga kogu düstoopiakirjandust ei saa nõnda vaadata. George Orwell kasutas oma romaani "1984" inspiratsiooniks stalinistlikust nõukogude ühiskonnast ja põimis sealt oma teosesse mitmeid motiive. Näiteks väide 2 + 2 = 5, mida kasutatakse peategelase piinamisel, on pärit kommunistliku partei propagandistlikust üleskutsest täita viisaastaku plaan nelja aastaga.
Selle kõrval aga eksisteerib ka teine suund, mida võiks nimetada antiutoopiaks ja mille peamise eeskujuna võiks näha Aldous Huxley romaani "Hea uus ilm". Kui Orwelli romaani lähtekohaks võib pidada küsimust, mis on kõige halvem, mis võib juhtuda, siis Huxley tundub pärivat, mis juhtub siis, kui kõik läheb täpselt nii, nagu me soovime.
Huxley pidas oma "negatiivset utoopiat" – nagu ta seda ise on nimetanud – kirjutades silmas Ameerika eeskujul täiuslikult funktsioneerivat tööstusühiskonda. Näiteks suguhormoonid, mida manustatakse "Heas uues ilmas" nätsu närides, on paroodia närimiskummist kui tollal laialdaselt levinud ameerikalikkuse sümbolist. Säärane juba olemasolevate utoopiate vastasus või neisse kriitiliselt suhtumine võib ise olla teataval määral utopistlikku vaadet korrastav ja utoopia mõtet kandev.
Muidugi tuleks skeptiliselt suhtuda tänapäevastesse antiutoopiatesse. Huxley "Hea uus ilm" avaldati 1931 ja see oli inspireeritud mitmest toonasest utoopilisest teosest – näiteks Herbert George Wellsi "Inimjumalad" (1923). Kuid mis rolli täidab antiutoopiline visioon tänapäeval, kui utoopiad ise on surnud? Nagu öeldud, puudub ühiskondlikul arengul võrdlusmoment alternatiivse ajateljega ja seega jääb vaid kritiseerida ühiskonna üldisi tendentse. Sellises olukorras on antiutoopia paratamatult väga suures korrelatsioonis konservatiivsusega, sest kritiseerib visiooni tulevikust; alternatiivne kriitikaobjekt tal puudub. Nõnda võib tänapäevane antiutoopiline visioon kahaneda üpris kergelt tähendusetuks ideoloogiliseks tööriistaks. Noorteromaani "Andja" antiutoopilisi jooni on sellest aspektist ka kritiseeritud.
Ühiskondlik mõtlemine on kaugenenud kõiki haaravast utoopilise täiuslikkuse kujutelmast. Utopismi on hakatud üldse unustama. Düstoopiakirjandus aitabki vältida säärase kollektiivse kujutelma täielikku mahamatmist.
Üldkehtiv reegel düstoopiates on, et see rõhutab individuaalse mässu vajalikkust totalitaarse (kollektiivse) süsteemi vastu. Ruum, mille vastupanu osutav indiviid eraldab endale totalitaarsest ühiskonnast, on tihti romantiseeritud. Seega võib öelda, et tegemist on omamoodi uue ajastu mõistulooga. Läbi aegade on olnud jutustusi, mis õpetavad, kuidas armastus, sõprus ja perekond on olulised – need on väärtused, mis täiskasvanutel võivad ununeda. Samamoodi õpetatakse düstoopiakirjanduse kaudu tänapäeva noortele, et massiideoloogiatesse assimileerumisel on õõvastavad tagajärjed. Olles liikunud edasi ajastust, mil massiideoloogiaid peeti vältimatuks, ongi düstoopiakirjandusest saanud noortele suunatud mõistulugu.
Lõpetuseks üks uitmõte. Nagu ma varasemalt mõista andsin, on düstoopia siiski teatav järg utoopilisele mõtlemisele. Ometi on düstoopiakirjanduse tänapäevane esinemisvorm – peamiselt noortele suunatud ja samavõrd emotsioonidele rõhuv nagu mõni totalitaarne valitsus – tegelikult teatava mandumise märk. Mõeldes tulevikule, võiks oletada millegi uue ilmnemist, mida võib nimetada heterotoopiaks. Kui utoopias pole valdavalt tulevikku – maailm oli valmis – ja düstoopias on minevik, mille läbi tulevikuga manipuleeritakse, siis heterotoopia võiks näidata, kuidas "mujal" mineviku ja tuleviku pingega toime tullakse, olemata ise sealjuures negatiivne ega positiivne, vaid lihtsalt erinev.
[1] Mõiste tuleneb kunagise USA senaatori Joseph Raymond McCarthy nimest ja selle sisuks on (pime) arusaam kõrgemate riigiametnike või -juhtide ebalojaalsusest ja reetlikkusest.
[2] George Orwell. "1984". – Loomingu Raamatukogu 1990, nr 48 – 51, lk 2.
Vaata lisaks materjale Värske Rõhu kodulehelt.
Toimetaja: Madis Järvekülg