Marju Lepajõe: Nartsissi traagiline langus. Plotinose kurjakäsitusest ({{commentsTotal}})

Marju Lepajõe
Marju Lepajõe

Artikkel Vikerkaare värskest juuninumbrist.

Ajalugu, nagu on öeldud, „ei ole õnnepaik“.

(Paul Ricœur).

Vikerkaare kurja-erinumbri (2014, nr 1/2) ilmumisest on möödas juba poolteist aastat, aga inimesed ei ole ikka paremaks muutunud. Arusaamatused inimese sees ja ümber ei ole vähenenud. Vastupidi, mõttetute konfliktide hulk, mille lõpp on sageli surm, tundub järjest kasvavat. Armastatakse oma lapsi, aga sellest saab lastele vangla, intsest ja eluaegne vigasus. Armastatakse oma kallimat, aga sellest saab poomisnöör ja viljatu vegeteerimine, kaks liha ühes. Armastatakse oma tööd, aga sellest saab orjus, mis röövib tervise. Isegi tehnoloogilist progressi armastatakse, aga igal nädalavahetusel kaotab keegi kuskil rataste all seetõttu elu, või korraldab inimene ise endale muusikaarmastuse lisandumisest näiteks 40. eluaastaks kurtuse. Ka haridust armastatakse, aga soovist seda mingis pingereas näidata, vabaneda nõrgavõitu armastuse ebakindlusest, tekitatakse kontrolliaparaat, mis hariduse üldse hävitab. „Argipäev pakub palju küsimusi ja vähe vägivallatuid vastuseid.“[1]

Tõesti, justkui mingi demooniline ämblikuvõrk mässiks elujõu ja püüded endasse. Pidevas äraspidisuses muundub armastus vihaks ja tühjuseks südame ümber, pannes haarama lauanoa ja uurima pommi ehitamise õpetusi, jälgima huviga teise elusolendi piinlemist. Kunstnikud ei väsi väljendamast olemisiiveldust, millele pakub pikka eellugu Umberto Eco „Inetuse ajalugu“ (eesti k-s 2008). Stanley Milgrami teaduslikkusele pretendeerivad piinamiskatsete kirjeldused ei kao ülikoolide õppematerjalidest. Silmad ja kõrvad otsivad kurja kõikjal ega lase uskuda rahu ja ilu võimalust, ei lase uskuda näiteks seda, et Tiiu Levaldi üha õnnetundest kantud muusikaeluülevaated Sirbis võiksid olla tõde.

Vikerkaare vastused

Vikerkaar oma järjekindlas akadeemilises kriitilises loovuses on esitanud terve rea vaateid võimalikule ämblikule selle võrgu taga: 1) see võib olla Jahve, kelle suva käes on Iiob mäletatavasti kannatanud eriti jõhkralt – sellisel juhul „iseeneslikku rahu ei tulegi, vaid … lõpliku lahenduse saab anda vaid Jumal“;[2] 2) inimese füüsiline ja vaimne viletsus, mis püüab küll panna kogu vastutuse Jumalale, aga „peaaegu kogu moraalne nagu ka looduslik kuri inimelus võrsub tegevusetusest“;[3] 3) väärõpetus, mis õigustab võimu ja vägivalda ega lase tõelist kristlust tundma õppida;[4] 4) ämblik võib peituda hoopis headuses ning elu intensiivistamine, elustamine võib seetõttu nõuda ühtelangemist Kurja printsiibiga;[5] 5) Jaapani keskaegse mõttepärandi järgi ihas: „Kõikide põrgute puhul aga rõhutatakse asjaolu, et kannatajad viibivad seal igavesti ainult sellepärast, et nad ei suuda oma ihadest lahti öelda. Nende endi klammerdumine hoiab neid pidevate piinade tsüklis“;[6]
6) selle ämblikuvõrgu olemasolu põhjus on mõistetamatu (Kant), kurjust käsitlev mõte on loomuldasa aporeetiline ja apooria tuleb muuta produktiivseks: kurjust ei tohiks olla, kuid selle vastu tuleb võidelda (Ricœur);[7] 7) ämblik on Immanuel Kant ise, kelle filosoofiast tuleneb „sadistlik“ seks ja tapmine kui täielikult režiimistatud intellektualiseeritud tegevused;[8] 8) ämblikuks saab ühiskond, kes otsustab moraalinormid, sest „väga laiades piirides on isiku käitumine alati õige“.[9]

Vikerkaare number on puhtalt teostatud aporeetiline kogumik, mis on seni küllap kõige mahukam kurja-probleemile keskendunud väljaanne eesti keeles ja peaks sellisena kuuluma ülikooli kohustuslikku kirjandusse. Teisest küljest – lugemisel süveneb iiveldus. Mida põhjalikumalt nn kurja kirjeldada ja analüüsida, seda suuremasse masendusse lugeja vajub, mässides iseennast oma arutlustes ja vaidlemistes järjest tihedamatesse võrkudesse. Süstemaatilise mõtlemise puhul võib sageli näha tendentsi vajuda objektiivsusest, terviku tegelikkusest, välja – nii nagu pisike Jordani jõgi omandab mõtlemises Volga laiuse. Kurjuse-teema puhul tuleb see tendents üsnagi silmahakkavalt esile, sest struktuuri teisi pooli ei jaksa enam arutluse tervikus tasakaalus hoida. Süsteemne lähenemine teeb kurja iseseisvaks substantsiks, demoniseerib selle ka siis, kui väidab, et kuri ei ole substants või et teda üldse ei olegi. Kui säilitada rahulikult soliidsus ja neutraalsus ning „kutsuda kõiki osapooli arutelu jätkama“ ja veel ehk kümme köidet välja andma, tähendaks see teatud leppimist, sest see, millest inimene mõtleb, kujundab teda ja saab tema osaks. Kord omandatud teadmisi ja mõtteid ei saa enam inimesest eraldada, v.a eduka elektrišokiga. Säilitada neutraalsus tähendab seega suhtuda kurja-teemasse ebatõsiselt, seda, et ei Paul Ricœur ega Slavoj Žižek võta tõsiselt neid konflikte, inimese abitut rabelemist võrgustikes. Ent kuidas siis neid endid tõsiselt võtta? Kas ei ole rahulik keskustelu kurja-teemadel sarnane poliitikute katkematu kõnega koalitsioonide moodustamise erakordsest tähtsusest – millest ometi (peaaegu) midagi ei sõltu?

Kui aga inimene tõesti tahaks kannatustega koomale tõmmata, lõpetada apaatne talumine ja võõrandunud vestlused, vastutada oma elu eest, siis pakub ajakirjanumbris selge skeemi üksnes Jaapani lugu 10. sajandist, mille on kirja pannud Tendai koolkonna õpetaja Genshin.[10] Selles näidatakse inimese põrgu (üht) põhjust – iha kättesaamatu järele, selle toimimist ja tulemust. Hoolimata piltlikkusest jääb kuri üksnes teatavaks suhteks, mis vormub hinges, ja ahelaks, mida on võimalik läbi raiuda, „kui teadvustada hetke, mil iha tekib“ – põrgutsüklist on võimalik välja astuda.

Jüriloo-Vahingu „Vaimuhaiguse müüt“

Selge skeem annab võimaluse selgelt toimida, aga just selgus võib äratada usaldamatust, mis ei tõmba tahet küllalt kaasa. Seda näitab huvitaval moel teine väga selge skeemiga kirjutis veerand sajandit varasemast ajast, Alo Jüriloo ja Vaino Vahingu artikkel „Vaimuhaiguse müüt“,[11] milles kirjeldatakse omakorda paarkümmend aastat varem, 1960.–1970. aastatel, alanud psühhiaatrite antipsühhiaatrilist liikumist ja nende teoreetikute töid. Selle põhjal sõnastavad Jüriloo ja Vahing järgmised printsiibid: hullumeelsus ei ole käsitatav haigusena, seda ei sisalda mitte inimene, vaid inimsuhete süsteem, eeskätt perekond, järgmisena ühiskond, ootused ja kohustused vastamisi isiksuse mõtlemisvõimega; see on konflikt, millest pääsemist võimaldab üksnes kas kohanemine, enesest loobumine, peetumine või enese haigeks ehk patsiendiks tunnistamine. On üsna loomulik, et mida enesestmõistetavam on isiklik vabadus, seda kiiremini on kasvanud patsientuur ja psühhiaatrite hulk, nii et terve elu sünnist surmani on käsitletav haigusena, mis nõuab igal sammul arstide oskuslikku juhendamist; kätte on jõudnud Hullumeelsuse Ajastu, mille eluvariandid inimese jaoks on esitatavad täiesti ühese skeemina. Vastav David Cooperi skeem (1967) on Jürilool ja Vahingul ka reprodutseeritud.

Kui artikkel 1990. aastal ilmus, mõjus see ebareaalse spekulatsioonina, mis oli mingis suhtes isegi atraktiivne. Nüüd, 25 aastat hiljem, on see muutunud ebaatraktiivseks reaalsuseks Eestis. Ei ole enam õieti valdkonda, mille endaomane kõnepruuk ei sisaldaks meditsiini elemente, ravija rohkem või vähem pealetükkivat hoolitsust või ravitava valmidust jutustada igal hetkel oma haiguslugu.
Pidades silmas skeemi selgust „vaimuhaigus on suhe“, ei oleks Eesti ühiskond pruukinud selliseks kujuneda, sest inimsuhted loovad haigust, kui nad on tardunud või ülemäärased. Ometi laskus see võrk Eesti peale, ja psühhiaatriahaiglad ega arstid ei jõua nii palju lapsi vastu võtta, kui vaja oleks.

Plotinos: kuri on suhe

Ehk laseks Jüriloo-Vahingu mõtteskeemil mõjuvamalt ilmneda ja mõistetud saada teatav tervikutaju ja hingekäsitus: kui mingitest suhetest välja astuda, siis kuhu ja kuidas.

Kaasaegsetest mõttesuundadest terviklikku vaadet olevale ja hingekäsitust otsida on üsna asjatu vaev. Ent varasemast mõtteloost pakub siin kõige jõulisemat tuge hellenismiajastu platoonik Plotinos (u 205–270), kes ise pidas oma loenguid Platoni seletusteks, aga keda on hiljem nimetatud uusplatonismi rajajaks. Tema mahukate loengute üleskirjutuste autoriseeritud vormile pani tema õpilane Porphyrios nimeks „Enneaadid“ (kr ‘üheksakud’), sest 54 traktaati on jaotatud 6 ossa, igas 9 traktaati.[12]

Plotinose õpetust on siinkohal võimalik kirjeldada ainult üldjoontes.[13] Tema filosoofia selgitab, milline on kord elus ja olemises, mis tuleb igavesti esile transtsendentsest algprintsiibist, ühest või hüvest, ning laskub allapoole astmete katkematus järgnevuses jumalikust mõistusest ja ideedest, mis on temas, läbi hinge, millel on erinevad kogemise ja toimimise tasandid, kuni viimsete ja madalaimate realiteetideni – kehadeni, mida tajuvad me meeled; ja tema filosoofia näitab ka teed, mida mööda inimese hing, olles suuteline kogema ja toimima igal olemistasandil, võib, kui tahab, tõusta puhastumise ja lihtsustumise kaudu ühinemiseni hüvega.

Kõige oleva esildumine on protsess, mis on võrreldav valguse kiirgusega, ainult et see on algselt mõistuslik valgus, mis aeglaselt väheneb, harunedes paljusesse läbi hingede ja aine, kuni peaaegu sumbub. Ent üksnes tänu sellele mõistuslikkusele on maailma võimalik füüsikaliselt uurida, mõista ratsionaalseid printsiipe, sest üks või hüve on vormi, arvu, mõõdu, korra ja piiri printsiip. Kõik kõrgemad olemistasandid on inimese hinges kogu aeg kohal. Plotinose järgi oleks täpsem väljenduda: inimese keha on hinges, hing on mõistuses ja mõistus on ühes.

Esildumine on spontaanne looming kõikidel tasanditel. Jumalik mõistus eendub ühest, sest „kõik täiuslik tekitab midagi veel“[14]. Ent lõpmatu loob lõpliku, sest looming on loojast alati madalam. Iga järgmine aste on eelmisest viletsam. Mõistus, puhas intuitiivne mõtteline kaemus, loob hinge, sest ta on haaratud ühe kaemusest, mis paneb looma; hing loob haaratuna mõistuse kaemusest looduse ja toimib diskursiivse mõtlemisena, elu ja kasvamise printsiibina. Loodus on omalt poolt aga liiga nõrk, et edasi luua. Selles protsessis kandub allapoole loov jõud, mõtte- ja eluküllus. Kaemuslik seisund on tagasiigatsev, ent reflekteerimise paksenedes tekib vastandus, soov ennast põhjusetult kehtestada, iseteadvus, kõrkus: mõistus tahab iseseisvuda, hing tahab iseseisvuda.

Inimhing kui piiririik

Kui hing loob aine ja inimese hing laskub kehasse,[15] siis jääb ta kahe maailma, mõistusliku ja meeltemaailma vahele. Temast saab piiririik (methorion),[16] justkui amfiib (kr amphibios ‘kahte elu elav’),[17] kord siin, kord seal, kantud tungist liikuda üles mõistusliku poole, siis jälle alla aine poole, püüdes seda tekitada, korrastada, sellega sekeldada.

Aines eneses midagi kurja ei ole.[18] See on mitteolev (mē on), puhas potentsiaalsus (dynamis), mis ometi vastavalt loomepartnerile muutub tihkemaks. Hing ise on mõistuse loodud mateeria. Probleem on aga selles, et mateeria viimast astet ei saa enam hingestada. Idee jääb selle suhtes täiesti väliseks, nagu peegelpilt mingil siledal pinnal.[19] Hing suudab keha kallal teostada ainult teatavat „laibakaunistamist“.[20] Mateeria on passiivne, „määratlematu mitteseisund“.[21] Sellega tegelemine frustreerib, võtab hingelt jõu. Sisult näivusena paneb ta liikuma hinge madalama osa.

Kuri tekib siis, kui hing ainega maadeldes unustab enda kõrgema määratluse, ei hoia enam kaemuses jumalikku mõistust, vaid oma süvenevas kõrkuses armub iseenda peegelpilti ja endasse oma loomingus, andudes sel moel iseendale. Kui mõtlemisvõime pöördub kehade poole, siis see hämardub ja himud tuhmistavad nägemise.[22] Hing andub eksimisele, tundes rõõmu valest, ja vale toimimine muutub hinge hoiakuks. See kreatuuride poole pöördumine (hiljem saanud terminiks conversio ad creaturas) võib saada fataalseks metafüüsiliseks murdumiseks ja on otsustav hetk inimeseksolemisel. Kui hing haarab iseenda peegelpilti (curvatio in se), võib ta ainesse uppuda. Ta kaotab tugipunkti ja tõmmatakse puudulikesse struktuuridesse, vajadustesse, nõrkustesse,[23] mis toob kaasa vastikuse, meeleheite, valu, himud ja hirmud. Mateeria omalt poolt „himustab“ ja „kerjab“ tegelikukssaamist.[24] See koorem on hingele kole, ometi tormab ta appi ja upub[25] – kui ei pöördu ja ei pääse.

Tragöödia

Juba viidatud Christian Schäfer on veenvalt näidanud, et see, kuidas Plotinosel hing astub meeltemaailma, nähtavasse kosmosesse (traktaadis IV 8) ja peab kahe maailma vahel otsustama, sarnaneb antiiktragöödiaga, nii nagu seda kirjeldatakse Aristotelese „Poeetikas“.[26] See võiks aidata selgitada, milles seisneb hinge süü, kes sel moel hukkub.

Aristotelese järgi ei ole hea tragöödia kangelane ei täiesti hea ega täiesti rikutud, vaid vahepealne, ja tema õnnetus ei pea tulenema pahelisusest ega kõlvatusest, vaid võib teda tabada mingi eksiarvamuse (hamartia) tõttu. Muutus peab kulgema õnnelt õnnetusele.[27]

Hamartia’t mõistetakse sagedamini ‘teadmatusest tuleneva otsustusveana’,[28] mille järgi õnnetus on teenimatu. Ent hamartia’t mõistetakse ka kõlbelise veana, mille inimene teeb oma iseloomu tõttu, suutmata valitseda kirgi. See on välditav, ent siiski mõistetav.[29]

Schäferi arvates ei ole Plotinose puhul alust kindlalt valida üht või teist tähendust, aga mõiste hamartia tuleks siduda mõistega agnoia ‘teadmatus’. Hing oma kosmilise languse tragöödias ei õpi ennast tundma ja hakkab end aktiivselt ise eksitusse viima, mistõttu tema langus on ühtaegu paratamatu ja vabatahtlik. Sellele aitavad kaasa tema kõrkus, tuimus, ähmastunud silmad, kiirustamine, kired, kindla hoiaku puudumine. Sellisel hingel on topeltsüü, sest teise korra ta petab ennast omaenese tarkuse upsakusest.

Hinge süü on tema spontaanses otsustuses suunduda otsustaval hetkel allapoole – ta pöördub ära heast, kuigi kurja tahteta. Ükski paratamatus ei võta hingelt vastutust otsustamisel. Hing ei ole „langev kivi“.[30] Tal on võimalik otsustada, kas ta jääb oma vea juurde püsima või mitte. Kui jääb, aitab jumal tema langusele kaasa. Karistus on sisenemine kausaalsusesse – ent „meie hing ei ole tervenisti uppunud, vaid üks osa tema olemusest püsib alati mõteldavas“.[31]

Kokkuvõtteks. Inimese sünd on Plotinose järgi kõrkuse ja eneseimetluse tulemus, mistõttu pole imestada, et elatakse nagu takus. Ent kuri inimese tahtmiste ja tegude peal on siiski üksnes vale suhe, mille võib selja taha jätta, kui pöörduda hüve poole läbi mõtteelu ja mitte lasta kurjal toimida. Siiski on märkimisväärne, et pöördumine headusse nõuab hingelt palju radikaalsemat otsustust ja pingutust kui langus. Ei saa lugejad endalt tahta nii kiireid lahendusi.

[1] T. Priimägi, Cannes boogie. Sirp, 29. 05.2015.
[2] U. Nõmmik, Iiob ja tema ainumas Jumal, ehk Kust see kuri tuleb? Vikerkaar, 2014, nr 1/2, lk 81.
[3] D. Hume, Dialoogid loomulikust religioonist. Tlk M. Väljataga. Sealsamas, lk 94 (Philoni seisukoht).
[4] L. Tolstoi, Kurja juur. Tlk R. Toomemaa. Sealsamas, lk 103.
[5] G. Bataille, Jules Michelet. Tlk A. Saar. Sealsamas, lk 114.
[6] A. Allik, Miks on hea elada “kurjuse ja allakäigu ajastul”? Sealsamas, lk 120.
[7] P. Ricœur, Kurjus: väljakutse filosoofiale ja teoloogiale. Tlk I. Koff. Sealsamas, lk 130, 134–135.
[8] S. Žižek, Radikaalne kurjus kui freudistlik kategooria. Tlk M. V. Sealsamas, lk 147.
[9] J. Sootak, Hea ja kurja piir. Sealsamas, lk 159.
[10] A. Allik, Miks on hea elada “kurjuse ja allakäigu ajastul”?, lk 120.
[11] A. Jüriloo, V. Vahing, Vaimuhaiguse müüt, I–II. Akadeemia, 1990, nr 5, lk 966–987, nr 6, lk 1158–1184. Taastrükk väljaandes: V. Vahing, Vaimuhaiguse müüt. Tartu, 2005, lk 55–96.
[12] Täpsemat ülevaadet elukäigust ja kirjalikust pärandist vt: M. Lepajõe, Selget, lihtsat, puhast: Plotinosest ja tema tõlkimisest. Akadeemia, 1993, nr 5, lk 949–958. Taastrükk väljaandes: M. Lepajõe, Roomlaste taltsutamine. Tartu, 2011 (2012), lk 38–46.
[13] Põhjalikumat sissejuhatust vt: A. H. Armstrong, Plotinose õpetus. Tlk M. Lepajõe. Akadeemia, 1993, nr 5, lk 959–970. Samas Akadeemia numbris (lk 923–948) on leida ka kahe Plotinose traktaadi tõlked: „Ilust“ (Enneaadid I 6) ja „Vaimsest ilust“ (V 8). Vt ka: Vanakreeka kirjanduse antoloogia. Koost. J. Päll. Tallinn, 2006, lk 434–448, 603–606. Järgnevalt toetutakse Plotinose õpetuse kirjeldamisel Armstrongile, aga kasutatud on ka: D. J. O’Meara, Plotinus: An introduction to the Enneads. Oxford, 1995; C. Schäfer, Unde malum: Die Frage nach dem Woher des Bösen bei Plotin, Augustinus und Dionysius. Würzburg, 2002.
[14] Armstrong, Plotinose õpetus, lk 964.
[15] Plotinos kirjeldab kõige detailsemalt seda traktaadis IV 8 „Hinge laskumisest kehadesse“.
[16] Plotinos, Enneaadid IV 4.3.11. Plotinose tekstidele viitamisel märgivad numbrid vastavalt enneaadi, traktaati, paragrahvi, rida. Arvestuse kokkuleppeliseks aluseks on põhjalikem Plotinose tekstikriitiline väljaanne: Plotinus, Opera, I–III. Toim. P. Henry, H.-R. Schwyzer. Pariis; Brüssel, 1951–1973.
[17] IV 8.4.32.
[18] Plotinos on kurja-probleemiga tegelenud märkimisväärselt vähe, arvestades tema pärandi mahukust. Eraldi on sellele pühendatud ainult üks traktaat, I 8 „Mis on kuri?“.
[19] III 6.14.24.
[20] II 4.5.18.
[21] C. Schäfer, Unde malum, lk 141.
[22] I 8.4.18–22.
[23] I 8.5.21–26.
[24] I 8.14.36–37.
[25] C. Schäfer, Unde malum, lk 136.
[26] Sealsamas, lk 63–104.
[27] Aristoteles, Poeetika, 1452 b 30?1453 a 15. Vt eesti t?lget:  Aristoteles, Poeetika, 1452 b 30–1453 a 15. Vt eesti tõlget: Aristoteles, Luulekunstist (Poeetika). Tlk J. Unt. Tallinn, 2003, lk 33.
[28] Vt J. Undi kommentaari: Aristoteles, Luulekunstist, lk 95.
[29] Chr. Schäfer, Unde malum, lk 72–73.
[30] III 1.5.16.
[31] IV 8.8.2.



Algas 21. PIMEDATE ÖÖDE FILMIFESTIVAL
juhised pöffil orienteerumiseks
Vaid vapratele

Arvustus. Sihikindel tõsieluline draama

Uus film: "Vaid vapratele"

Režissöör: Joseph Kosinski

Osades: Josh Brolin, Jennifer Connelly, Taylor Kitsch, Miles Teller, Jeff Bridges, Andie MacDowell, Ben Hardy, James Badge Dale, Alex Russell

7/10

Tallinn

Tallinn ei tohi olla suvaline linn

Siiri Vallneri ja Indrek Peili meelest määrab kunagi mõneti põnevagi aukliku ja kaootilise Tallinna linnaehituse visiooni asemel kollektiivne lollus.

Igor Uibo

Igor Uibo: ma tunnen end eestlasena

Igor Uibo peab end nii eestlaseks kui ka prantslaseks — elanud suure osa oma elust Prantsusmaal, on ta viimase viieteistkümne aasta jooksul veetnud igal aastal neli-viis kuud Eestis, jagades siin oma mitmekülgseid kogemusi teatri, tantsukunsti ja muusika vallas. Ta on pidanud loenguid prantsuse teatrist ning tantsu, eriti nüüdis- ja moderntantsu ajaloost TÜ Viljandi kultuuriakadeemia, Tartu Ülikooli prantsuse keele osakonna ja Tallinna Ülikooli koreograafia eriala üliõpilastele. Igor Uibo lavastab ka ise ning on vahendanud teatri- ja muusikategevust Eesti ja Prantsusmaa vahel

FILM
TEATER
"Kaks vaest rumeenlast"

Arvustus. "Trainspotting" Poola kastmes

Uuslavastus

Dorota Masłowska

“Kaks vaest rumeenlast”

Linnateater

Lavastaja Hendrik Toompere jr

Dramaturg Triin Sinissaar

Tõlkinud Margus Alver

Osades Hele Kõrve, Argo Aadli, Kalju Orro, Anne Reemann, Margus Tabor ja Epp Eespäev

Esietendus 11. novembril

KIRJANDUS
Žürii esimees Peeter Olesk

Peeter Olesk. Jaak Põldmäe võrdlevalt vaatekohalt

Ühel varakevadisel päeval aastal 1976 pidi Jaak Põldmäe (1942–1979) viima kirjastusse Eesti Raamat oma raamatu „Eesti värsiõpetus” (1978) käsikirja. Eellepingu põhjal oli talle makstud välja 60 %, kuid kirjastus küsis, kuhu jääb käsikiri.

KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Mikk Pärnits

Mikk Pärnits: #HeToo ehk naistevastane vägivald võitluseta ei lõpe

Naistevastane vägivald on inimestevastane vägivald ja seda saab lõpetada vaid nähtust tunnistades ning ohvritel karistust kartmata kõneleda lastes. Ja nagu Nõukogude Liidu alt vabanemisegagi, ei tule vabadus ülalt, isandate kingitusena, vaid pika võitluse, teavitustöö ja organiseerimise kaudu, kirjutab Mikk Pärnits.

Hasartmängusõltlased eitavad kaotust ja mängivad maha suurema summa raha, kui algselt plaanitud.

Urmas Vadi. Elu mõttetusest

Pettunud inimeste hääled. Linna kõige vanem inimene võtab oma kodus vastu külalisi, lapsed on laua katnud, on kohvi, küpsiseid, vaasis on lilled. Hommikul käis koguduse õpetaja, siis astus linnapea isiklikult läbi, nüüd teeb kohalik ajalehereporter intervjuud ja ütleb alustuseks tunnustavalt, et te olete ikka väga pika elu ära elanud!

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: