Kirjanik Mari Saat: Võib-olla peaks arvutist pliiatsi juurde tagasi pöörduma
Kirjanik Mari Saat tunnistab, et mõnikord on ta endale teadvustanud, et ei tohiks arvutist sõltuvusse sattuda.
"Olen peagi pensionile jäämas ja mõelnud, et peaks uuesti pliiatsi juurde tagasi pöörduma," üllatab Saat Õhtulehes, "sest kui sa tahad olla tõsine kirjutaja, pead oma mõtted igal hetkel saama paberile panna."
"Esimest arvutit nägin ma 1993. aastal, kui sain endale sülearvuti, sellest ajast alates kadus mul ka hirm paberi ees, mida olin ehk siiamaani tundnud. Muide, seda olen ma kuulnud teistegi kirjanike käest, et on olemas teatud hirm valge paberi ees, et ei suuda niimoodi kirjutada, nagu tahaks ja nagu mõtted peas on, selles mõttes andis arvuti uue võimaluse, kus sa võid kõike väga kiiresti muuta, nagu su aju parasjagu mõtteid toodab," mõtiskleb Saat.
"Samas olen ma unistanud, et tahaks hakata jälle käsitsi kirutama, sest käsitsi kirjutamine on ilus, kuigi see ei tähenda kindlasti, et ma arvutist loobuksin. Arvutisse kirjutamisel olen ma vabam, pliiatsiga paberile kirjutades olen ma kindlasti rohkem krampis, ma ei saa paberlehele vabalt kirjutada, arvutis on palju lihtsam midagi maha tõmmata, see ongi võib-olla kõige tähtsam," tunnistab proosakirjanik kokkuvõttes siiski arvuti eeliseid.
Toimetaja: Kerttu Kaldoja