Arvustus. Positivuse teine päev pakkus tuult, tormi ja vahele veidikese päikest nii muusika kui ilma suhtes
Juba üheksandat korda toimuv muusikafestival Positivus kaunis Läti väikelinnas Salacgriva tõi ka sel aastal kolmeks päevaks sinna kokku tuhandeid muusikaaustajaid nii Lätist, kui ka teistest naaberriikidest. Kolme päeva jooksul esinesid festivalil artistid alates Ewert & The Two Dragonsist lõpetades Robert Planti värske bändiga - valik oli väga lai ning kõigile leidus midagi.
Positivuse esimene päev pakkus ülevaid emotsioone ning parima festvalipäeva, mida seni sel festivalil üldse kogenud olin (Loe arvustust esimest päevast siit). Teine päev ei alanud aga hoopiski mitte muusikaga, vaid selle asemel stand-up komöödiaga, kui Comedy Estonia eesotsas Louis Zezeraniga pakkusid publikule pooleteisttunnise ingliskeelse püstijalakomöödia etenduse. Hommikul telklas virgudes ei osanud sellest midagi oodata, sest isiklikult olin sellest Arts & Nature lavast vaid kaarega mööda kõndinud ja pidanud seda mingiks hommikuvõimlemise ja tantsimise kohaks, kuid sealne tempokas huumoriprogramm oli ääretult tervitatav. Suurel hulgal rahvast oli sinna rannaäälsetele vallidele end istuma sättinud ning pakkus mõnusat puhkust muusika vahele (oli muidugi ka koomikuid, kelle huumor sai rahvast isegi paar "Boo" karjet, aga siiski sedavõrd positiivsel festivalil ei ole keegi väga kriitiline).
Muusikaliselt algas aga hommikune programm hulga Eesti bändidega - Palladium telgis tiksunud Miamee on küll enda žanris ääretult kvaliteetne ning tugev artist, kuid Positivuse kontekstis oli näha, et rahvas väga kaasa ei läinud ning hommikuseks äratuseks oleks olnud vaja midagi hoopiski energilisemat, kui selline unenäoline jazzilik liftimuusika. Samas ei saa ma kunagi vastu panna Weekend Guitar Trio liikme Mart Soo suurepärasele kitarrimängule. See-eest häid emotsioone pakkus taaskord, nagu ka igal varasemal aastal, Tallinn Music Weeki telk (sel aastal küll pigem mingisugune miniatuurne majakene) - see on lihtsalt kuidagi selline armas koht, kuhu põgeneda, vaikselt pakutavaid herneid, ploome ja porganeid nosida ja head muusikat kuulata. Henrik Ehte ja Roma Pi pakkusid ka Miamee järel mõnusaid helgeid soulirütme, muutes selle muidu sedavõrd pilves ning sombuse päeva vähemalt südameski veidikene helgemaks.
Curly Stringsi laivist ei ole vist tarvis rääkidagi - kõik teavad, mida nad pakuvad ning ilmselt oli Palladium telki kogunenud suurem osa eestlastest festivalikülastajaid. "Kauges külas" lauldi valjuhäälselt kaasa ning naerusuiseid inimesi oli näha suurel hulgal. Täiesti õige Positivuse bänd, pakub inimestele sületäie häid emotsioone. Vaatamata sellele hakkasid aga pilved veelgi tumedamaks minema ning tuul valjemalt puude ladvuta sakutama - esimesed piisad langesidki, kui enda laiviga ligi pool tundi hilinenud Ghostpoet lavale tuli. Tema esinemine oli aga suurepärane - musta muusika vaimsus selle köige armsamal kujul, pakkudes elektroonilisi ballaade ja sensuaalseid duette sellise energiaga, et isegi vaatamata langevatele vihmapiiskadele oli rahvas lava ees seda kõike nautimas. Kõik kõlas kohapeal täpselt sama hästi, kui tema vaid paar kuud ilmunud albumil "Shredding Skin", mis on täiesti imeline album album - segatakse soulilikud ballaadid, õrnalt-õrnalt läbikumav hip-hop kontekst ning mingisugune eriti magus spoken-word.
Jooksin sealt laivilt aga veidi varem minema, sest ootasin põnevusega, kuidas sobib siis sellise indie-festivali konteksti venekeelne räpipunt Gorõ Lana (kelle biitide autorit Roma Pi'd ehk Photoindustriesi nägin just vaid tunnike varem TMW telgis) ja ma ei pidanud grammigi pettuma - kuigi nende esinemine jäi vaid paarikümne minutiliseks, siis kohaletulnud inimesed võtsid selle lavalt tuleva teerullina mõjuva ootamatu energia vastu ning nautisid kogu täiega. Ringi karata ja kaasa karjuda sai ilmselt rohkem, kui paljudel ligi tunniajastel kontsertidel. Rohkem räppmuusikat Positivusele, on minu soe soovitus ning lootus - annaks veelgi enam varieeruvust ning pakuks huvitavat võrdlusmomenti indie-fännidele, kes hakkaksid ka siis ehk sellise muusikaga sama sammu astuma.
Vahepeal pean vabandama, et pelgasin liialt vihma, et nägemata jäi King Gizzard & The Lizard Wizard, millest on väga kahju - nende psühedeelsest saundist ning meeletust laivienergiast olen palju kuulnud, kuid vihmasabin peletas telki ilma paranemist ootama. Õnneks lõppes vihm aga üsna pea ning sai lipata Ewert & The Two Dragonsit vaatama - seda kultuslikku Eesti ansamblit, kes esineb kodumaal kordades vähem kui välismaal. Ei olnud neid õnnestunud ka varasemalt näha, kuigi olen nende fänn olnud juba alates nende enda poolt välja antud esimese plaadist "The Hills Behind The Hills" alates, kuid ei olnud sellest laivist kuigi vaimustuses. Tõsi, ma oskan neid laule kaasa laulda ja oli väga tore näha ära üks kodumaa rohkem kõlapinda saavaid esitajaid, kuid sellest ei piisa. Ewerti ja tema draakonite puhul on näha fenomeni, mis tekib palju vanakooli rokkarite puhul ehk lavalaudu on juba väisatud sedavõrd palju, et kuigi lugusid osatakse mängida unepealt ja köik sujub ideaalselt, puudub igasugune energia. Mingist hetkest alates ei viitsinud isegi väga enam kaasa plaksutada ja hõistada, sest olin sellest suhteliselt tüdinud ja oleksin soovinud pigem lava eest veidi kaugemale ronida - samas oli aga tore vaadata, et kõige suuremaks hitiks laivil ning suurima energiaga looks osutus hoopiski nende esimese plaadi nimilugu "The Hills Behind Hills", millest nad tegid laval ligi kümneminutlisi oopuse ning mis pani minugi jala mingil hetkel uuesti tatsuma.
Veidi kahetiste emotsioonidega siirdusin aga kuulama trip-hop klassikut Lambi (vaata Positivusel toimunud laivi lindistust altpoolt), kellelt küll ootasin palju, kuid üllatusin kõigele vaatamata - esiteks olen ma niii meeletult liigutatud, et Positivuse korraldajad leiavad, et ka trip-hop on žanr, mida võiks sellel festivalil esindada ning sarnaselt eelmise aastaga, kui kohale toodi minu täielikke lemmikuid Tricky, siis ka sel aastal ei jäänud koht täitmata. Ja see kõik oli meeletult võimas - kui lauljanna Lou Rhodes ingellikult mööda lava ringi kõndis täiesti uskumatute ja pöörase trummi-bassi ning jungle'i rütmide peale, kargasin ma rahvas nagu pöörane ning ei suutnud ära imestada, kui hästi ja värskelt kõlab see juba ligi 20 aastat lavadel olnud duo veel praegugi. Selle järel sai aga kuulata kodumaised värskeid elektroonilisi rütme, kui lavale astus Avoid Dave - varasemalt August Hunti bändiliikmena tuntud Taavi Paomets, kes nüüd kodus muusikat produtseerides on välja andnud ühe EP ning nüüdseks ka debüütalbumi, kus ta on loonud täiesti iseloomuliku käekirja, pakkudes rütmikat ning müstilist elektroonilist muusikat. Tema lavaline energia on täiesti pöörane ja uskumatu - endaga on ta kaasa võtnud ka trummar Martin Petermanni ning padjaklubilase Kristel Aaslaidi (kes on ka praegu raadiotes tuntus kogumas enda looga koos Cartooniga), kes kõik täiesti pööraselt laval ringi tantsivad ning rahvast ülesse kütavad. Ja kütmine toimis vapustavalt, sest kogu Red Bull Music Academy ees olnud rahvas tantsis Kristeli ning Taaviga kaasa ja lavale sattus rahvast isegi üks pöörane fänn karnevalikostüümis, kelle aga artistid kohe enda tantsu kaasasid.
Päevale tõmbasid joone alla aga kaks megastaari - Nordea laval alustas ka kaks aastat tagasi Positivus Festivali külastanaud Charli XCX, kes toona oli küll veidi vähem tuntud (tõsi, oli küll ilmunud juba siiani hitina ringlev Icona Popi pala "I Love It", kuid tänaseks on teda saatnud veelgi suurem menu) ning esines päevasel ajal, kuid oli ka siis väga hea. Nüüd oli aga Nordea lava ette kogunenud täiesti hoomamatu hulk rahvast, kellest suur osa teadis ka enamikke tema laule peast kaasa laulda. Eks on ka kunagisest alternatiivsest staarist saanud mitmete singlitega igapäevaselt raadiotes kõlav poppstaar. Huvitav oli vaadata ka seda, kuidas Charli XCX on muutunud selle kahe aastaga enda stiililt ka palju badass'imaks, sest kui toona oli võimalik päikselisel Nordea laval näha küll ropusuist ning veidikene litsakat tüdrukut, siis nüüd nägime ülimalt enesekindlat ning nahktagis ja päikseprillidega naist. Jooksin küll ise pärast mõnd lugu pealava ette vaatamaks enda jaoks kõige huvipakkuvamat peasinejat Kasabiani, kuid kuulsin, et tema suure hiti "Boom Clap" ajal oli rahvas sel määral kaasa elanud, et järgmisel päeval võis näha Nordea lava ees mitmeid purunenud pinke, mis selle möllamise all lihtsalt järgi andsid.
Pealaval esinema päeva kokku võtnud Kasabian ei hoidnud sarnaselt Charli XCX'ile energiaga tagasi - vaatamata sellele, et möödunud aastal ilmunud albumit "48:13" kodus kuulates tekkisid mul tugevad kahtlused selle suhtes, kas 2000. aastate algul ühe ägedaima rokkbändina tuntust kogunud Kasabian suudab pakkuda laivis seda, mida ma ootan, kuid ma ei pidanud pettuma. Elektroonilised kõlad, mis uue plaadi kuidagi ülimalt primitiivseks ja naiivseks muudavad, kõlasid laivis pigem ülienergiliselt ja ootamatult kaasakiskuvalt (ma karjusin kaasa isegi viimase albumi põhisinglit "Eez-eh", mille albumivariant on täiesti okseleajavalt koomiline). Samas pean siiski nentima, et tugevamaid emotsioone tekitasid vanad klassikud - "Club Foot" ja "Fire" olid lood, mille ajal oli kätemeri siiski kõige elavam ning sai näha seda Kasabianit, kes mulle endale enim meeldib. Pea pisarateni liigutatud olin ma aga siis, kui Tom Meighan hakkas ühel hetkel laulma Cameo täielikku tantsupõrandate hitti 80ndatel "Word Up!" - see oli niii suur üllatus, et ma ei suutnud kohe isegi välja mõelda, et mis laul see on, mille kõiki sõnu ma oskan kaasa laulda. Viimase loo lõppedes oli sees tunne, nagu oleks festival nüüd kohe lõppes - süda põksus rõõmsas rütmis ning emotsioonid olid väga kõrgel, kuid siis meenus - ees on veel üks päev festivalimelu. Ja nägemata on ikkagi veel festivali kõige ägedam laiv...