Mari Kartau: hangitud kunst räägib tulevastele põlvedele iseenda eest ({{commentsTotal}})

Valik seniteostatud kunstihankeid
Valik seniteostatud kunstihankeid Autor/allikas: kul.ee

Kunstihangete kritiseerimine või isegi nendest avalikult rääkimine pole ühelegi kunstifunktsionäärile, kes asjaga kuidagi seotud, meeltmööda. Kogu seadus on ju ellu kutsutud osalt ka selleks, et tugevdada kunsti positsiooni ühiskonnas. Ja kui keegi selle kallal viriseb, järelikult õõnestab alustalasid!

Ideaalis peaks asi toimima nii: asutused harjuvad ära, et kunst on avaliku ruumi loomulik osa ja ka loomulik rida ehituse eelarves. Avaliku ruumi kasutajad harjuvad sellega ära, et igal pool on kunst, ja hakkavad vaikselt ka ilma seaduse käsulaudade lõginata kunstisoetamise peale mõtlema. Kõik see pakub kunstnikele paremaid tingimusi loomiseks ja tihendab sidemeid publikuga – rahvas hakkab kunsti paremini mõistma ning kunsti sarnaselt muusika, filmi või kirjandusega kultuuri täieõiguslikuks osaks pidama.

Tartu Kunstnike Liidu algatatud poleemika hangete lähteülesannete sisu osas näitab ühte nõrka aspekti selles positiivses programmis ja ühtlasi seaduse rakendusmehhanismis. On olemas tellijaid, kes katsuvad leida viise, kuidas kunstihankeraha mitte mingil juhul kunsti peale kulutada, vaid tellida selle eest kunsti nime all mingi praktilist funktsiooni omav ehitise osa.

Ja pole ka ime – kus on seadus, seal on alati sellest kõrvalehiilijaid. Ja kui seadus puudutab valdkonda, mida traditsiooniliselt pole riigi tasandil reguleeritud, siis tundub selle protsendi kunsti eest väljakäimine nii mõnelegi asutusejuhile eriti ebaõiglane nõue.

Nagu näitab käesolevas vaidluses näitena väljatoodud hanke võidutöö, Merike Estna „Pikk laud“, aga ka mitmed teised protsendiseaduse tulemid, on probleem siiski olemas. Kujutava kunsti õitsengu väetamiseks mõeldud seadus on tootnud terve rea lahendusi, mis ei ole õieti ei kunst, disain ega arhitektuur, vaid midagi nende vahepealset. Kunsti jaoks liiga lihtsameelsed ja funktsionaalsed, disaini või arhitektuuri kohta jällegi epateerivalt ebapraktilised objektid on tasemelt väga kõikuvad.

Ja hangetes osalejad peavad tegelema asjadega, mida nad ei oska: maalikunstnik punnitab arhitektuuri teha ja arhitekt omakorda näiteks skulptuuri. See pole ilus ega õiglane. Kuna antud seadus käsitleb kujutava kunsti teoste tellimist, siis võikski selle juurde jääda ning mitte üritada samas potis mitut erinevat suppi keeta.

Tegelikult on see vastuolu juba seadusse sissegi kirjutatud: § 3 lõige 3 ütleb, et „tellitav kunstiteos peab olema [...] kujutava kunsti teos, [...] mis ei ole mõeldud hoone igapäevaste funktsioonide tagamiseks. Järgmises lõikes seisab aga: „Kunstiteose tellimise konkursil hinnatakse esitatud tööde esteetilisi, funktsionaalseid ja keskkonda mõjutavaid omadusi.“ Sellest vastuolust tulenevalt võivadki nii ametnikud kui žüriiliikmed iga keskpärase mööbelskulptuuri või stend-maali ilusaks ja vajalikuks rääkida.

Kuna avalikke ehitisi püsitatakse suhteliselt harva, võiks arvata, et konkursivõitjate seas troonivad meie kõige väljapaistvamad kujutavkunstnikud. Nii see aga pole. Vaadates senitoimunud hangete võitjaid, võib nimekirjas olenevalt vaataja kriitikameelest tuvastada kolmandiku, heal juhul poole ulatuses tõsiseid kujutavkunsti tegijaid. Ülejäänud on kindlasti suurepäraste administreerimisvõimetega ja igati kenad inimesed, aga kui me ei näe nende teoseid olulistel näitustel ega muuseumite kunstikogudes, miks me siis peaks eeldama, et nad hankekonkursil järsku šedöövritega välja tulevad?

Ministeerium ütleb, et tegelikult on kõik hästi. Eesti Kunstnike Liit, kes moodustab suure osa hangete žüriidest, vaikib. Kas pea liiva alla pistmine muudab probleemi olematuks?

Probleemidest vaikides kunsti positsiooni ühiskonnas siiski parandada ei saa. Karavan läheb edasi ja need hanketeosed jäävad meie avalikku ruumi väga pikaks ajaks, mõjutades inimeste arvamust märksa ulatuslikuma perioodi jooksul, kui seda on ühe artikli toimishetk.

Kunstiavalikkus, kunstnike liit ja ministeerium on teinud tubli töö, et taoline seadus ning ühtlasi avaliku ruumi kunst üldse tekiks. Ei maksa aga poolel teel loorberitele puhkama jääda ega võtta mingi aspekti kriitikat kui negatiivset hinnangut kogu asjale. Kuna taoline seadus on meie õigusruumis uus, siis ei ole selles midagi ebaloomulikku, kui nii akti ennast kui selle rakendamise viise veel natuke parandada. Ajaloolises perspektiivis vaadates võib selle kallal veel ka sada aastat rahumeeli nokitseda, et saavutada täiuslikkus. Sest kunst ja kultuur kestavad määratult kauem ja protsessid, mis neid kujundavad, ei lõpe kunagi.



Algas 21. PIMEDATE ÖÖDE FILMIFESTIVAL
juhised pöffil orienteerumiseks
Vaid vapratele

Arvustus. Sihikindel tõsieluline draama

Uus film: "Vaid vapratele"

Režissöör: Joseph Kosinski

Osades: Josh Brolin, Jennifer Connelly, Taylor Kitsch, Miles Teller, Jeff Bridges, Andie MacDowell, Ben Hardy, James Badge Dale, Alex Russell

7/10

Tallinn

Tallinn ei tohi olla suvaline linn

Siiri Vallneri ja Indrek Peili meelest määrab kunagi mõneti põnevagi aukliku ja kaootilise Tallinna linnaehituse visiooni asemel kollektiivne lollus.

Igor Uibo

Igor Uibo: ma tunnen end eestlasena

Igor Uibo peab end nii eestlaseks kui ka prantslaseks — elanud suure osa oma elust Prantsusmaal, on ta viimase viieteistkümne aasta jooksul veetnud igal aastal neli-viis kuud Eestis, jagades siin oma mitmekülgseid kogemusi teatri, tantsukunsti ja muusika vallas. Ta on pidanud loenguid prantsuse teatrist ning tantsu, eriti nüüdis- ja moderntantsu ajaloost TÜ Viljandi kultuuriakadeemia, Tartu Ülikooli prantsuse keele osakonna ja Tallinna Ülikooli koreograafia eriala üliõpilastele. Igor Uibo lavastab ka ise ning on vahendanud teatri- ja muusikategevust Eesti ja Prantsusmaa vahel

FILM
TEATER
"Kaks vaest rumeenlast"

Arvustus. "Trainspotting" Poola kastmes

Uuslavastus

Dorota Masłowska

“Kaks vaest rumeenlast”

Linnateater

Lavastaja Hendrik Toompere jr

Dramaturg Triin Sinissaar

Tõlkinud Margus Alver

Osades Hele Kõrve, Argo Aadli, Kalju Orro, Anne Reemann, Margus Tabor ja Epp Eespäev

Esietendus 11. novembril

KIRJANDUS
Žürii esimees Peeter Olesk

Peeter Olesk. Jaak Põldmäe võrdlevalt vaatekohalt

Ühel varakevadisel päeval aastal 1976 pidi Jaak Põldmäe (1942–1979) viima kirjastusse Eesti Raamat oma raamatu „Eesti värsiõpetus” (1978) käsikirja. Eellepingu põhjal oli talle makstud välja 60 %, kuid kirjastus küsis, kuhu jääb käsikiri.

KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Mikk Pärnits

Mikk Pärnits: #HeToo ehk naistevastane vägivald võitluseta ei lõpe

Naistevastane vägivald on inimestevastane vägivald ja seda saab lõpetada vaid nähtust tunnistades ning ohvritel karistust kartmata kõneleda lastes. Ja nagu Nõukogude Liidu alt vabanemisegagi, ei tule vabadus ülalt, isandate kingitusena, vaid pika võitluse, teavitustöö ja organiseerimise kaudu, kirjutab Mikk Pärnits.

Hasartmängusõltlased eitavad kaotust ja mängivad maha suurema summa raha, kui algselt plaanitud.

Urmas Vadi. Elu mõttetusest

Pettunud inimeste hääled. Linna kõige vanem inimene võtab oma kodus vastu külalisi, lapsed on laua katnud, on kohvi, küpsiseid, vaasis on lilled. Hommikul käis koguduse õpetaja, siis astus linnapea isiklikult läbi, nüüd teeb kohalik ajalehereporter intervjuud ja ütleb alustuseks tunnustavalt, et te olete ikka väga pika elu ära elanud!

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: