Arvustus. Ekke Moori judinaidtekitav nooruslik energia ({{commentsTotal}})

Ekke Moor Autor: Pressimaterjalid

Uus lavastus
August Gailit "Ekke Moor"
Lavastaja: Aare Toikka
Kunstnik: Iir Hermeliin
Muusikaline kujundaja: Ardo-Ran Varres
Etendus on sündinud Kuressaare Linnateatri ja VAT-Teatri koostöös
Näitlevad Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli 27. lennu tudengid
Esietendus: 30. juulil 2015 Kuressaare Sadamaaidas

Kuressaare Sadamaait on saanud sealse kohaliku teatrielu eriliseks sümboliks. Alates 2007. aastast on seal jõudnud lavale kaheksa erinevat lavastust, millest kõiki saadab mingisugune ühine esteetika. Kui Kuressaare Linnateatri maja ise on selline väljapeetud ja ei kanna edasi justkui õiget Saaremaa kohalikku vaimu, siis Sadamaait on totaalselt teistsugune. Pisikene sadamakuur enda vanade kiviseinte, rõske õhu ning pikale ajaloole viitava olemisega annab kõigile seal toimunud lavastustele erilise hingamise.

Viimased aastad on aga eriti silma paistnud, kui 2013. aastal tuli suvelavastusena välja Tiit Palu "Talgud", mis pajatas kultusloo "Saaremaa Valss" tekkeloost ehk siis sotsialistlikest talgutest Lööne soos. 2014. aastal (ning kordusena ka sel suvel) jõudis publikuni Indrek Hargla kirjutatud krimilugu "Testamenditäitjad", mis oligi spetsiaalselt selle ruumi jaoks kirjutatud lugu kõigi enda keerdude ja pöördudega. Isiklikult pean tõdema, et see maja annab justkui müstiliselt tervikliku elamuse - peale selle, et näed lavalt etendust ning kuuled, mida näitlejad räägivad, siis oled sa ise seal sees - hoone kui selline mängib kõige selle juures ka ise erilist rolli, nii lõhnad, eriline õhk ning ka õhustik kui selline.

Selleaastase Sadamaaida suvelavastuse tarvis ühendasid jõud kaks Eesti teatrit - ühelt poolt kohalik Kuressaare Linnateater ning teiseltpoolt mandrimaalt VAT-teater ning lavale jõudis klassika - August Gailiti seikluslik ning elutarkusest pungil "Ekke Moor". Enne teatrisaali minekut ei kujutanud ealeski ette, kuidas niivõrd kitsukeses ning väheste võimalustega saalis on võimalik "Ekke Moor" lavale tuua, sest enda vaimusilmas on see olnud alati teos, millel on isegi sellise Hollwyoodi kassahiti potentsiaali - erinevad võttepaigad, eepilised ning seiklusfilmilikud sündmused ja meeletult tegelasi. Samas on see aga juba teine lavastus "Ekke Moorist" sel suvel (teine oli "Ingeland" Saareaugu talus) - tõenäoliselt siis ikkagi sobib meie teatrilavadele?

Lavakujundus oli aga täiesti üllatavalt minimaalne - vaid puidust ehitatud põrand nind astmed, laest rippusid ka mitmed plekk-ämbrid. Suure põnevusega istusin maha ning selgus, et väliselt lihtsad astmed olid hoopiski luukidega varustatud ning kogu näitlejate liikumine, kostüümide vahetus ning vajalikud rekvisiidid olid seal all peidus. Esimestest hetkedest peale oli aga mulle selge, et selline kujundus sobib ideaalselt kujutamaks "Ekke Moorile" omast kodumaisust ja rustikaalsust, ent sealjuures vastukaaluks ka meeletult fantaasiaküllast seikluslikku olemust.

Ma ei ole seda efekti vist Eesti teatris varem isegi väga tajunud, kuid seekord ma tundsin seda - varasemalt võib olla seda kammitsenud olukord, kus kõik näitlejad on juba niii ammustest aegadest nähtud ja korduvalt lavadelt läbi käinud. Selleks veidraks fenomeniks on see, et kui ehk lavastuse esimestes stseenides ma alles kohanen uue keskkonnaga (Sadamaaida puhul tunnetan iga uue etenduse puhul, et alguses võtab harjumine jälle veidi aega), siis pärast esimest viitteist minutit, oleks nagu lavalolevad noored näitlejad kõik minu sõbrad. Ma naeran kaasa nende otsekui isiklikele naljadele; ma tahaks neile hüüda, et kas ma võin ka teie sekka tulla, teiega koos veidi möllata; kui keegi kukub, on mul kahju, kui kellegli on hea meel, siis ka minu tuju paraneb.

See kõlab ehk kuidagi totralt ja banaalselt ning ma ei tea, kas on aru saada, mida ma selle all silmas pean, kuid see ei olnud enam tavaline etendusse sisseelamine - ma hakkasin neile näitlejatele mingil täiesti teisel levelil kaasa elama ja see oli hämmastav ning minu endagi jaoks uskumatu. Selle kõige taga oli ilmselt energia, mis minuni lavalt jõudis. Ei mingit "ma-olen-nüüd-näitleja-ja--teen-enda-tööd" suhtumist, vaid kõige ausam elurõõm ning nauding koos sõpradega (kelleks nad seal koolis kõik ühiselt ilmselt on saanud) rahva tuju parandamisest. Tehti ühiselt muusikat, tantsiti ja lõbutseti - see kõik oli nii loomulik ja nii ehe ning kandis minu jaoks täpselt sellist emotsiooni, mida ma suveteatrist ootan. Meie suvi on niigi nii üürike ning masendust ja ängi palju, teater kui selline võiks siis vähemalt südamesse rõõmu tuua, mida see tükk tegi küll aga täie eest.

Ausalt öeldes, ei olnud selle lavastuse puhul isegi oluline "Ekke Moor" ning see, mida see lavastus endas kannab - see materjal andis neile noortele lihtsalt võimaluse eksperimenteerida, proovida erinevaid rolle ning kaudselt peaks ma seda Ekke Moori otsija ning unistaja hinge nende noorte kõigi enda tuleviku peegelduseks. Neid on ootamas ees uus periood elus, nad ei tea veel, mis neist saama hakkab, kes nad tulevikus on ning mida nad teevad. See oli ehk üks viimaseid võimalusi koos kogu hingega lustida ning seltskonda nautida. Vaadakem kasvõi kuidas nad ühiselt laval musitseerisid - see ei olnud mingi tavaline olukord, kus noored teevad ühiselt mingit lugu, vaid nad tantsisid ja elasid asjale hingega kaasa.

Tõepoolest, see saab olema vaid positiivne arvustus, sest ma sain sellest niivõrd suure emotsionaalse laengu, et ma ei suuda lihtsalt midagi halvasti öelda. Ligi kolm tundi kestnud etenduse lõpus oli mul neist inimestest kahju lahkuda - ma ei tea täpselt, kes nad on ning mul ei ole õrna aimugi, millal ma nendega uuesti kohtun. Äkki nad võiksid veel midagi teha. Aplausi järel nagu kontsertidel ainult kummardusel asemel lisalugu? Kahjuks ka nelja tagasikutsumise järel seda aga ei tulnud, seega jään ootama, et ehk tuleb sarnaselt viimasele kahele aastale ka see etendusel järgmisel aastal sinna vanasse paadikuuri tagasi ning pakub inimestele seda samasugust rõõmu.

Kuressaare Sadamaaida vanad ning päevinäinud seinad said aga nende paari nädala jooksul, kui neid lavaka 27. lennu noori seal laval näha võis, ühe võimsa kogemuse võrra rikkamaks. Ma veel imestasin, kui üks sõber ütles, et käis seda kaks korda vaatamas - ei suutnud hästi uskudagi, et mis sealt siis ikka tulla võib. Kuramus, praegu läheks isegi kohe teist korda, ehk kolmandatki - tõesti kahju neist, kellel nägemata jäi!



Aare Pilv Kenderi protsessist: üks pool on kurt teise poole suhtes

Kirjandusteadlane Aare Pilv märkis, et Kaur Kenderi kohtuprotsessis põrkuvad kaks erinevat maailma mõistmise viisi.

Jan Uuspõld lavastusest "Talvevalgus": nagu oleks head armastuslugu kuulnud

30. märtsil esietendub Tallinna transpordikoolis Theatrumi värske lavastus "Talvevalgus", kus astuvad peaosades lavale Jan Uuspõld ja Maria Peterson. "Ringvaade" tegi nendega juttu.

Arvustus. Ed tegi seda jälle

Uus plaat

Ed Sheeran

÷ ("Divide")

9,5/10

HEAD TEED, LEMBIT ULFSAK!
Ametlik nekroloog Lembit Ulfsakile

LEMBIT ULFSAK

4. juuli 1947–22. märts 2017

Age Juurikas: minult ei tasu oodata ritta laotud klassikuid

Pühapäeval kell 19 avab Rae Kultuurikeskuses oma muusikalise ning äraspidise “Pandora laeka” priimapianist Age Juurikas, kelle seost meie vallaga kinnitab lausa rahvastikuregister. Uurisime, mis tal täpsemalt kavas ning miks meeldib talle vene heliloojate looming.

Kultuuriministeeriumi töörühm hakkab ajakohastama teatrite rahastust

Kahekümne aastaga on Eesti teatrimaastik põhjalikult muutunud, juurde on tulnud palju uusi teatrivorme ning teatrite rahastamist reguleeriv etendusasutuste seadus ei vasta enam Eesti reaalsele teatrisituatsioonile.

FILM
"OP" jagas soovitusi Maailmafilmi festivaliks

14. korda toimuv Maailmafilmi festival on lõpuks leidnud endale kodu ja jääb paikseks Eesti Rahva Muuseumisse. "OP" palus festivali teejuhtideks kaks festivali kirglikku fänni.

TEATER
Rein Oja Lembit Ulfsakist: ta ei määrinud mett moka peale

Täna suri 69-aastasena armastatud Eesti näitleja ja lavastaja Lembit Ulfsak. Draamateatri juht Rein Oja meenutas lahkunut.

KIRJANDUS
Kirjanduspreemia nominent Nikolai Baturin: rahu on peamine, mitte raha

Täna kuulutatakse välja kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade võitjad. ERRi kultuuriportaal koostöös Eesti Kirjanike Liiduga tutvustab nominente. Proosa kategoorias konkureerib Nikolai Baturin teosega "Mongolite unenäoline invasioon Euroopasse".

KUNST
Kunstiministeerium. Kriitikute avalikest isiklikest kirjadest

Mõni aasta tagasi soovitas Kaido Ole mulle, kui kunstikriitikule kirjutada kiri kunstnikule.

Arhitektuur
Ilus aasta 1967. Viru hotell

1967 oli ilus aasta, sest siis sündis Vikerraadio. Aga see oli ka aasta, mis Eestis ja maailmas juhtus palju muud. Head, ilusat, naljakat, kurba, dramaatilist. Peeter Helme ja Urmas Vadi valisid välja kakskümmend asja, sündmust ja nähtust, mis kõik 1967. aastal juhtusid ning jutustavad neist nüüd raadiokuulajale. Kultuuriportaal avaldab jutud kirjalikult

Arvustus. Hästi ruumipärane helikunstiteos

Helikunstiteos
"Lugulaul"
Rahvusarhiiv uus hoone Noora
Autorid: Martin Kikas ja Kiwa

MUUSIKA
Koit Raudsepa kolm soovitust Tallinn Music Weekiks

Järgmisel nädalal saab alguse Tallinn Music Week ning "OP-is" jagas festivaliks kolm soovitust Raadio 2 saatejuht Koit "Dr Koit" Raudsepp.

Arvamus
Elo Kiivet. Tõlkes kaduma läinud ruum

Selleks et arhitektuuri lugeda, peab õppima ruumi märkama.

Rein Raud. Teeme Tõe jälle suureks?

Kuidas iganes Donald Trumpi lugu ka ei lõpeks – ja arvata on, et meid ootab järgnevate aastate jooksul ees veel terve rida skandaale ja paljastusi, kui mitte midagi veel hullemat – võib 10. jaanuari 2017 pidada oluliseks teetähiseks meedia ajaloos.

Mari-Liis Lill: teater võib kasvatada empaatiavõimet

"Plekktrummi" saatekülaliseks oli lavastaja Mari-Liis Lill, kellega räägiti äsja Endla teatris esietendunud dokumentaalsest lavastusest "Väljast väiksem kui seest".

Joel Sang. Usalduse küsimus

Maitsest ja kriitikast.