Arvustus. Lähme naistesse, Ekke! ({{commentsTotal}})

"Ekke Moor" Autor/allikas: Irina Mägi

A. Gailit “Ekke Moor”
Lavastaja: Aare Toikka
Kunstnik: Iir Hermeliin
Muusikaline kujundaja: Ardo-Ran Varres
Mängivad lavakunstikateedri 27. lennu üliõpilased.
Esietendus 30. juulil Kuressaare Sadamaaidas.

Aare Toikka tulevastele näitlejatele seatud “Ekke Moor” algab kusagilt lava alt kostvate lapsehäältega, kes veerivad – ei, mitte unejuttu, vaid “Ekke Moori” ennast. Aga see võõritav “teater teatris” mäng kestab vaid hetke. Siis lüüakse luuk kinni. Lapsed tuttu. Ja Külapoiss (Markus Habakukk) hõikab: “Lähme naistesse, Ekke!” Selles Külapoisi ning Ekke (Karmo Nigula) minekus, kitarred käes ja heinapebred juustes, on nii ehedat nooruslikku kelmikust, et esiread kahisevad häbelik-ärevalt.

Foto: Irina Mägi

Toikka lavastus jätkab tema VAT Teatri viimaste aastate tööde joont, mida passib ehk iseloomustama sõnapaar "tummine minimalism". See on ühtaegu vaene, uhkete dekoratsioonide või eriefektideta, ent samas detailiderikas teater, mille keskmes on näitleja. Iga ese, kujunduselement, kostüümilahendus on hädavajalik ja mängitakse mitut pidi lahti.

Lava kohal rippuvatest ämbritest pudeneb puuder-lund ja kallab vett. Ämbris põleb laplaste lõke ja finaalis ehitab Ekke just raha täis ämbritest trooni, millele palub istuma oma ainsa ja igavese armastuse, Enekeni (Lauli Otsar).

Lummavalt lihtne, mänguline ning mõtestatud on kogu "Ekke Moori" lavakujundus (Iir Hermeliin), mille põhiosa moodustavad kümnete luukidega astmelised poodiumid. Luukidest ilmuvad ja sinna kaovad tegelased, sealt vilksatavad kraavihallide labidavarred. Kui vaja, markeerivad luugikaaned tegevuskohta või toetavad lugu sisuliselt. Näiteks teatristseenis, kus avatud luukidele on naelutatud hulk erinevaid jalavarje – justkui kostüümiladu! Samas toetab ja võimendab see kujund teksti, kus kõneks inimese käigud elumaanteel.

Üks pika elumaantee lugu Gailiti "Ekke" ju ongi. Ühe mehe eneseotsingute lugu, kus kohtumised ja kogemused ladestuvad üksteise peale nagu kolm ülestikku kuube Ekke seljas. Ikka edasi ja edasi, et lõpuks taibata – õnn ei oota Pärnu sillal, Pariisis või kusagil "mujal".

Lavastuse finaal on täpne, karge ja tihe. Ekke küsib piletit lõppjaama. Taamal ilmub (muidugi luugist!) rist. Ja siis on Ekke risti ees, koduküla surnuaial. Hetk hiljem kodutalus, kus ema Neenu (Liisa Saaremäel) endiselt käratseb ja sibulat haukab. Ja siis tuleb Eneken. Selles viimases pildis, Enekeni tagasihoitud pisarates, on laval korraga ehe armastus. See on teatris harukordne.

Enne seda on vaid armastuse miraažid. Paari graatsilise, aga vast liigagi teatraalse hüppega noort Ekket teelesaatev Eneken. Siis lihalik episood Pille-Riiniga (Liisa Saaremäel), kus Gailiti pisarat kiskuv orvukese monoloog kõlab vahekorra käigus. Ja edasi... Ekke kasvav aukartus päris armastuse ees. See mees ei murra süüta Eetsat (Saara Nüganeni vaevukuuldavalt sosistatud "jutlustaja... jutlustaja" on väga täpne ja karakterit avav detailileid). Või Eldat. Või lapi Lassit. Ekke pole (enam) Nipernaadi.

Foto: Irina Mägi

Tervikuna ei ole “Ekke Moor” küll veatu. Mitu teise vaatuse episoodi – kõrtsikaklus, kraavihallide pilt, põhjapõtrade mõõduvõtt – mõjuvad pikalt ja iseennast kordavalt. Pigem nagu etüüdid lavavõitluse eksamilt. Pateetiliseks kisuvad ka Isa Uutšö filosoofilised mõttearendused.

Samas, mõnd võtet võinuks vast läbivamaltki kasutada, näiteks noid väikeseid, otsekui möödaminnes tehtud "täna mängime Gailitit" vahepildikesi.

Igatahes on lavaka 27. lend "Ekke Mooriga" väärika märgi maha saanud. See on allahindluseta teater. Tõsi, noorte näitlejate keha- ja pillivaldamine tundus vähemalt selle lavastuse põhjal tugevam kui kõnetehnika.

Toimetaja: Madis Järvekülg



Rein Raud

ERR.ee video: Rein Raud esitles romaani "Kell ja haamer"

21. septembril esitles Rein Raud Rahva Raamatu poes Tallinnas Viru keskuses oma uut romaani. "Kella ja haamri" on kirjastanud Mustvalge ning kujundanud Asko Künnap, toimetanud Pärle Raud ja korrektuuri lugenud Katrin Kern. ERR kultuuriportaal kandis esitluse üle.

Eestlased kasutavad tesitest rahvustest rohkem retoorilisi küsimusi, mis väljendavad hinnangut ja tunnet.

Peeter Helme: identiteet kui eitus

Mihkel Mutt avaldas nädala eest Postimehes arvamusloo „Hämaruse kaks kämmalt“, kus ta arutles Eesti avalikus arvamusvahetuses valitseva kahe konkureeriva mõttesuuna või maailmanägemuse üle. Teiste seas ütleb Mutt enda loos, et „Pikemas perspektiivis ei saa identiteeti rajada negatiivsele hoiakule – juhul kui on tegemist normaalse avatud ühiskonnaga.“

FILM
TEATER
Alexandre Zeff

"Big Data" lavastaja: lähenen digitaalsusele läbi orgaanika

Millliseks muutub maailm, kus inimene üha enam toimetab virtuaalses keskkonnas, võttes pidevalt vastu ja jättes endast maha lõpututes kogustes informatsiooni? Kuidas eristada olulist ebaolulisest? Neid küsimusi esitab prantsuse lavastaja Alexandre Zeff visuaalpoeetilises teatriinstallatsioonis "Big Data".

KIRJANDUS
Leelo Tungal "Plekktrummis"

Leelo Tungal: uusabitute kasvatamine ei ole arukas

"Plekktrummi" hooaja esimese saate külaliseks oli kirjanik Leelo Tungal, kelle eluloolise lasteraamatu „Seltsimees laps” põhjal valmib peagi mängufilm. Saates räägiti nii raamatu sünniloost kui arutleti selle üle, millised on tänapäeva lapsed ja nende lugemus.

KUNST
"Rändurid"

"OP" tegi ringkäigu näitusel "Rändurid"

Kumus on avatud näitus pealkirjaga "Rändurid. Reisimine ja migratsioon Kesk- ja Ida-Euroopa uues kunstis", mis toob Poola kuraatori Magdalena Moskalewiczi käe all kokku 24 kunstnikku 15 riigist.

Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
nohu

Sõnasäuts. Nohuvabohu

Vaevlen hetkel nohu käes ja võtsin nõuks uurida sõna "nohu" tekkimist eesti keelde. Ega suurt midagi targemaks saanudki.

Rein Veidemann: Eesti mõttelugu inglise keeles?

Mõnikord on tahtmine hüüda Lennart Meri kombel „Tule taevas appi!“. Üksjagu ju elatud ja üht-teist ka juba nähtud ja kogetud, et millelegi ehmatavale emotsionaalselt reageerida. Aga seekord leidis pilk kivi, millele komistamise ja kukkumise vältimiseks tahan oma ahhetamisega tähelepanu juhtida.

Meg Stuarti „Blessed”

Tantsukunsti kasutamata ja alahinnatud potentsiaal

28. — 29. aprillil 2017 toimus Viljandi tantsunädala raames TÜ Viljandi kultuuriakadeemias konverents „25 aastat tantsu kõrgharidust Viljandis”. Erinevad ettekanded ja paneelid andsid palju mõtteainet ning tekitasid filosoofilist laadi ja tänase ühiskonna mentaliteeti puudutavaid küsimusi meie tantsumaailma valikuist. Kust on saanud alguse mõte „ärme tantsi”? Kust, millal ja milliste inimeste kaudu? Kust ja millal on tulnud veendumus, et liikumine ei ole huvitav, et see on vanamoodne — milles paljud enam isegi ei kahtle? Võib ju teha nii etenduskui liikumiskunsti — miks on vaja vastandada ja silte kleepida?

Mikko Lagerspetz

Mikko Lagerspetz: ilma vastuoludeta ühiskonda ei saa olla

Mikko Lagerspetzi juulis ilmunud teose „Sotsiaalteaduste uurimise meetodid – sissejuhatus ja väljajuhatus“ näol on tegemist esimese eestikeelse sotsiaalteaduste meetodite üldõpikuga. Mikko Lagerspetz on olnud Eesti Sotsioloogide Liidu president ja sotsioloogiaprofessor EHI-s ja TLÜ-s. Aastast 2006 on ta sotsioloogiaprofessor Åbo Akadeemias. Raamat ilmus TLÜ kirjastuse sarjas “Gigantum Humeris” ja on valminud Haridus- ja Teadusministeeriumi programmi „Eestikeelsed kõrgkooliõpikud 2013-2017“ raames.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: