Arvustus. Lood mälust ja tunnetest, retk ajas tagasi
Viinistu mereteemaline visuaalteatriõhtu, kaks lavastust. Esietendunud 31. juulil Viinistu katlamajas.
"Üle vee"
Autor-lavastaja, muusikaline kujundaja: Helen Rekkor
Autor-etendaja: Liisa Taul
Kaasdramaturg: Liis Väljaots
Koreograaf: Einar Lints
Laval/visuaalid: Mairi Jõgi ja Rauno Kaibiainen (Improteater IMPEERIUM), Shannon Quinn (Melbourne, Austraalia), Kristian Põldma (teater Ugala), Lee Taul, Mauri Liiv
"Laineid lausudes"
Autor-lavastaja, muusikaline kujundaja: Helen Rekkor
Kunstnik: Maarja Pabunen (EKA)
Helimaastikud: Lee Taul, Liisa Taul
Valguskujundaja: Jari Matsi (VKA)
VJ: Kristin Pärn
Produtsent: Mihkel Tikerpalu
Autor-etendajad: Mairi Jõgi ja Rauno Kaibiainen (Improteater IMPEERIUM), Shannon Quinn (Melbourne, Austraalia), Kristian Põldma (teater Ugala) Märt Koik (teater Must Kast), Liisa Taul, Lee Taul, Mauri Liiv
Varjud me ees ja sees
Helen Rekkori juhtimisel kutsutakse vaataja reisile ajas tagasi. Kaheosaline teatriõhtu Viinistus algab Eesti esimese täispika varjuteatri etendusega "Üle vee". Silme ette projekteeritakse kolm vanaaegset postkaarti, millel rullub lahti lugu Iisa ja Jaanuse kirjavahetusest kui vend läheb merele ja õde teda kodutallu ootama jääb. Õe ja venna filosoofilisel eneseleidmisel ja arengul on teejuht meri, koos oma hoovuste ja karidega.
Selles loos pole esikohal sõna. Jah, etteloetud kirjad annavad tegevusele narratiivse kuju, kuid rõhk on siiski visuaalsel – mustad varjud hakkavad meie silme ees elama, saavad elus kuju ja kontuuri. Hämaras saalis saab elavaks helge ja liigutav lugu. Visuaalne lähenemine on eriti kõnekas tänapäeva kontekstis, kus elame tihtipeale justkui raami sees, fragmentaarses ühiskonnas, ninapidi mobiilses digitaalruumis. Kinokunstile lähedane lavastus viib meid tagasi selleni, millest kõik kord alguse on saanud – loo jutustamise võim – sõnadest saavad alguse lood, mälupildid kujunevad ühtseks jutustuseks. Mälu loob ajalugu ja mälestused oma subjektiivsuses defineerivad inimese olemust.
Postkaartidel toimunu ongi justkui kino, ainult et teatri vahenditega esitatud – varjude taga on reaalsed näitlejad, kõik luuakse siin ja praegu. Töö keha kontuuri ja varjuga annab näitlejatööle uue dimensiooni: tehniline täpsus sulandub loomingulise vabadusega. Tehniliselt muljetavaldav teostus on tervitatav lähenemine meie teatrimaastikul lisades mitmekülgsust sõnateatri ülemvõimule.
Eriti nauditav on just asjaolu, et erinevate stseenides kasutatakse mitmesuguseid stiile, mis ilusti ühtsesse tervikusse panustavad, vältides niiviisi üksluisust ja andes lavastusele juurde koreograafilise väärtuse. Õnnestunud on näiteks Jaanuse purjusoleku stseen, mis navigeerib suurepäraselt selge piirjoone ja kujutlusvõime piirimail.
Legendi lummuses
Teine lavastus "Laineid lausudes" on klassikalisemas võtmes sõnalavastus. Marina, Mairi Jõgi rollilahenduses, pärib vana maja ning noor neiu saabub seda üle vaatama esialgse sooviga see müüki panna. Kohapeal avastab näitsik aga majaga kaasas käiva põneva ajaloo, mis Marinale ka tema enda kohta nii mõndagi õpetab. Lugu põhineb mütoloogilisel ainesel ning toob vaataja ette legendi Läänemerega seotud hüljesnaistest.
Kui "Üle vee" loo tugev külg ilmneb läbimõeldud detailides – ekraanil projekteeritud džungli lehemustris või pitsist salli lõngasilmas peitub omaette pisike lüli, milleta loominguline kett tervikuna ei püsiks –, siis "Laineid lausudes" alustala on huvitav ja tugev lugu, milles paraku mõni detail logiseb. Lavastaja Helen Rekkori sõnul on lavastust luues kasutatud devised-meetodit, mis tähendab, et iga trupi liige osaleb loomeprotsessis ja panustab terviku valmimisse. Lavastuses jääbki veidi puudu ühtsest tervikust, just näitlejaansamblile mõeldes. Jah, on tunda iga näitleja panust selles loomingulises teatripalas, kuid keelele jäävad erinevad koostisosad, mis publiku ette tuuakse, on kord liiga soolased, kord sutsu magusad. Parimagi pala väärtus peitub siiski maitsete ühtsuses.
Lavastuse veidi rabe algus saab aga ilusa jätku Mattiase lavaletulekuga Rauno Kaibiaineni kehastuses. Noor näitleja eristub teistest oma hea lavalise kohaloluga, orgaanilise kehakasutuse poolest ning suudab luua hea energia teiste lavapartneritega.
Suurepärane on ka Shannon Quinn hüljesnaist Selkit kehastades. Austraallanna keelebarjäär tekitab ühest küljest küll kohmakust, kuid samas rõhutab õrn aktsent hüljesnaise ebamaisust, graatsiat ja erinevust maisest õrnema soo esindajast. Mütoloogilisest tegelaskujust saab ühtäkki üks usutavamatest karakteritest.
Sümpaatne ja humoorikas on ka Kristian Põldma Siimu osatäitjana. Meelde jäi tema hea partneritaju ja sümpaatne karakteriloome. Tihti laval toimetava trio Marina-Priit-Siim (Mairi Jõgi, Märt Koik ja Põldma) hoiab vee peal just Kristian Põldma rollilahendus.
Läbimõeldud ja sisukas
Mõlemad tükid on saanud inspiratsiooni merest ja minevikust. Mäluküsimus oma abstraktsuses ja delikaatsuses on tihtipeale riskantne valik lavale toomiseks. Küsimusele, mida mälu väljendab, annab Helen Rekkor ühe võimaliku juhtniidi. Kahe inimese vaheline kirjavahetus on isiklik ja põhineb osapoolte subjektiivsetel tunnetel; mütoloogiline tõde on samuti subjektiivne, tuginedes inimeste uskumustel ja tõekspidamistel, mida tihtipeale teaduslikult tõestada pole võimalik. See kõik defineerib aga ideaalselt mälu ja tundeid, millest meie vaimne keha tehtud on. Rekkori kaks mereteemalist lavastust annavad loomingulise kuju ja ühe nägemuse inimese vaimsele maailmale, meie minevikule .
Teada-tuntud kuid aegumatut mereteemat on kujutatud huvitavalt, uuenduslikult ja tundlikult. Modernne visuaal- ja virtuaalkultuur on ühendatud kino, tantsu ja mütoloogiaga. Mõlemad lavastused teevad oma esteetikaga silmale pai, teostus mängib hingekeeltel tundlikult ja õrnalt. Esimese lavastuse kolm vanaaegset postkaarti ja muusikaline helipilt mõjuvad värskelt, teises lavastuses ekraanidel kujutatud pildid ja mustrid on huvitavad – kaasaegne täiendus vanale puukuurile ja selle liivast põrandale.
Noor lavastaja näitas selle teatriõhtuga, et on küps lavastaja, kes julgeb võtta riske. Ja see on üks olulisemaid komponente loomingulisel teel. Riskantse valiku tegemine, olla julge ebaõnnestumise hinnaga, on tuhat korda parem kui mugav kindla peale minek. Tuulevaikne ilm võib olla rahustav, aga ükskõik kui sile ja sirge see meretee karide vahel ka poleks, edasi see laeva ei vii. Kui aga purjekal on tuul tiibades, küll siis saab sellest mõnest ähvardavast karist ka mööda, isegi kui purjetiib neid ripsama peaks. Helen Rekkori loomingulist laeva puhus Viinistul ilmselgelt taganttuul.
Toimetaja: Madis Järvekülg