Tõnu Karjatse filmikomm: film ühiskonnast, mis ei saa unustada ja inimestest, kes ei saa andestada ({{commentsTotal}})

Adi vastamisi mõrvariga.
Adi vastamisi mõrvariga. Autor/allikas: outnow.ch

Tõnu Karjatse kommenteeris eilses Klassikaraadio "Deltas" täna kinolinale jõudvat Joshua Oppenheimeri dokumentaalfilmi "Vaikuse nägu" ("The Look of Silence").

Joshua Oppenheimeri "Vaikuse nägu" on märgiline mitmes mõttes: kui võtta meie kinolevi kontekst, siis Menufilmide maale toodud "Vaikuse nägu" on taaskord näide sellest, et ka siiakanti jõuab üha tõsisemaltvõetavamaid linatöid ja mitte ainult neid, mis peavad kindlasti tagama kassaedu. Joshua Oppenheimeri filmi puhul astub aga maaletooja endale kannale, sest filmi vanusepiirang "alla 18 eluaastat mittesoovitatav" kahandab piletitulu ühe väga olulise sihtgrupi arvelt ja selleks on gümnaasiumiõpilased, kellele see film võiks ajaloo- ning ühiskonnaõpetusetundide lisamaterjalina lausa kohustuslik olla.

Aitäh Lauri Kaarele selle mõtte sõnastamise eest! Sellise filmi puhul on aga võimalikult lai vaatajaskond äärmiselt oluline, et see ei jääks vaid n-ö klubilisteks seanssideks, kus seda vaatavad või näitavad poliitikud, kasutades seda kaudselt oma poliitilise prestiiži tõstmiseks või valijaskonna ees esinemiseks.

Vaid 40-aastane Harvardi haridusega Joshua Oppenheimer jätkab selle filmiga aastal 2012 linale jõudnud tõsielufilmi "Tapatöö" ("The Act of Killing") alustatut ja toob lääne vaatajani uue peatüki Indoneesias toimunud genotsiidist 1965. aastal, kus Ameerika Ühendriikide vaikival heakskiidul toimunud riigipöörde käigus tapeti üle miljoni nn kommunisti ehk siis hävitati toonane intellektuaalne eliit.

Oppenheimeri filmikeel on äärmiselt lakooniline ja napp – kui "Tapatöös" lavastas Oppenheimer Indoneesia timukate fantaasiaid ja nende poolt sooritatud mõrvu, siis "Vaikuse näos" sellist mängulisust enam pole. "Vaikuse nägu" keskendub massimõrva ühe ohvri perekonnale, mille noorim liige, optik Adi, asub koos võttegrupiga uurima oma tapetud venna saatust.

Kainelt, pealtnäha emotsioonideta küsitleb Adi mõrtsukaid ja neile kaasaaitajaid, kasutades oma optikuametit neile ligi pääsemiseks. Samas on "Vaikuse nägu" hoopis emotsionaalsem kui seda oli "Tapatöö". Katseprillide proovimisest ja silmanägemise testist saab omamoodi kandev kunstiline sümbol – optik Adi küsib praegugi Indoneesia ühiskonnas puutumatut staatust omavatelt kunagistelt kõrilõikajatelt kahte sorti küsimusi: neid, mis puudutavad nende tegusid minevikus ja seda, kuidas nad nüüd, uute prillidega, näevad.

Iga küsimusega, iga prilliklaasivahetusega püüab Adi jõuda lähemale vapustavale tõele, mille tegelikku, koletislikku nägu roimarid ise on soovinud varjata. Oppenheimer toob siit välja kooruva tragöödia vaatajani läbi sõnade ja poeetiliste seisvate kaadrite vaikuse. Nagu "Tapatööski" kirjeldavad inimkoletised oma võikaid tegusid, isegi nendega hoobeldes ja oma tapatalgu paikades poseerides.

See, mida Adi ja kaamerasilm tegelikult läbi viivad, on omamoodi Nürnbergi protsess, kohus nende üle, kelle üle kohut ilmselt kunagi ei mõisteta. Seetõttu on Oppenheimeri filmid ka märk meedia ja kunsti jõust ning nende meediumite vahendatud sõnumi võimsusest olukorras, mil kohus kui institutsioon on taandunud vaid võimulolijate käepikenduseks. Siin lähebki Oppenheimer kaugemale kui ainult üks lokaalne konflikt, mida võim püüab vajutada ajaloo hämarusse.

Filmi põimitud arhiveeritud teleuudiste lõik näitab, kuidas Ühendriikide meedia tollast Indoneesia riigipööret kajastas, nimetades seda võiduks kommunistide üle. Pole vist raske luua siin paralleele aastatuhande alguses alanud nn terrorismivastase sõjaga, mis on viinud praeguste sündmusteni Lähis-Idas. Oppenheimer näitab nende poole sajandi vanuste sündmuste taaselustamisega, kuivõrd oluline on vastu astuda ülekohtule enne, kui see paisub takistamatuks laviiniks, mis matab enda alla terveid rahvaid.

"Vaikuse nägu" on film mälust, mäletamisest ja mõnede asjade unustamise võimatusest. Oppenheimer küsib oma venna jõhkrat tapmist uuriva Adi kaudu, kas andeksandmine on mingil kujul üldse võimalik. Adi püüab korda saadetud ülekohtuga kuidagi leppida, kuid andestada neid tegusid ei saa, seda tajuvad ka kurjategijate lapsed ja lapselapsed, kuigi nad südamest Adilt andestust paluvad. Adi võib ju kurjategijat budistliku rahuga emmata, kuid tema ega tema ema ei lepi kunagi sellega, et selliste inimeste süül pole enam tema venda. Adi esitab kunagistele mõrtsukatele ebamugavaid küsimusi vaatamata sellele, et seab ka praegu ohtu enda ja oma perekonna. "Vaikuse nägu" räägib ühiskonnast, mis ei saa unustada ja inimestest, kes ei saa andestada.

Oppenheimeri film toob meelde Imbi Paju dokumentaali "Soome lahe õed", mis räägib stalinistliku režiimi kuritegude ohvrite läbi siin Eestis korda saadetud jõledustest. Ka nende kuritööde üle pole kohut peetud ja paljud nende sooritajad elavad endiselt meie keskel. Oppenheimeri film näitab, et nende kurjategijate elu on tegelikult elav põrgu, ehkki nad seda ise ei taha tunnistada. Nad eksisteerivad, kuid nad on kaotanud oma tegude läbi oma inimväärikuse, täisväärseks eluks vajaliku ja asendamatu kvaliteedi. Oma kohtuotsusele on need jätised juba alla kirjutanud.

Filmi treiler:

Toimetaja: Madis Järvekülg



Leelo TungalLeelo Tungal
Leelo Tungal: minu lugu on minu lugu

Juubilar Leelo Tungal vestleb Ilona Martsoniga juuni Loomingus. Lugege tervet intervjuud ka ERR kultuuriportaalist.

Anna ŠkodenkoAnna Škodenko
Selgusid Köler Prize´i nominendid

Näituse "Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum" avamisel selgusid järgmise aasta kevadel EKKMis toimuva "Köler Prize 2018" nominendid – EKKMi juhatus otsustas Köler Prize’i kaasaegse kunsti auhinnale nomineerida järgnevad kunstnikud: Anna Škodenko, Holger Loodus, Taavi Talve, Tanja Muravskaja ja Tarvo Hanno Varres.

FILM
Kaader filmist "Matilda".
Duumasaadik üritab keelata Nikolai Teisest rääkivat filmi

Sel sügisel peaks ekraanidele jõudma režissöör Aleksei Utšiteli film "Matilda", mis räägib viimase Venemaa tsaari Nikolai Teise ja baleriin Matilda Kšesinskaja armastusest. Kuid duumasaadik Natalja Poklonskaja püüab teha kõik, et film vaatajateni ei jõuaks, kuna tema hinnangul solvab film usklike tundeid.

TEATER
Triinu Sikk
Teatraalne kaamera. Triinu Sikk, "Unistajad"

ERR kultuuriportaal jätkab sarjaga, milles Tartu Ülikooli teatriteaduse magistrandid arvustavad lavastusi videoformaadis, filmijaks UTTV, projekti algatajaks õppejõud Ott Karulin.

KIRJANDUS
Leelo Tungal
Leelo Tungal tähistas juubelit kahe uue luulekoguga

Neljapäeval tähistas oma 70. sünnipäeva luuletaja, kirjanik, tõlkija ja ajakirjanik Leelo Tungal. Juubeliks jõudsid raamatu-lettidele kaks tema uut luulekogu.

KUNST
Banksy töö Calais´ põgenikelaagris.
Arvatakse, et Goldie paljastas tänavakunstnik Banksy identiteedi

Suurbritannia trummi ja bassi produtsent Goldie viitas interneti audio-vestlussaates "Distraction Pieces" poolkogemata Banksy kunstist rääkides kellelegi Robile. Nüüd arvatakse, et muusik pidas silmas oma head sõpra Robert Del Najat, keda on varasemaltki Banksy nime all tegutsevaks peetud.

Arhitektuur
JaamahooneJaamahoone
Tapa raudteejaama peahoone tunnistati kultuurimälestiseks

Tapa raudteejaama peahoone tunnistati kultuuriministri käskkirjaga ehitismälestiseks. 1870. aastal ehitatud raudteejaam on Eesti üks vanemaid.

Veneetsia arhitektuuribiennaalVeneetsia arhitektuuribiennaal
ERR.ee video: välkloengul selgitati Eesti esindaja Veneetsia arhitektuuribiennaalil

15. juunil toimus Vaba Lava suures saalis Eesti Arhitektuurikeskuse välkloeng, kus astusid lavale 16. Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsiooni kuraatorivõistluse finalistid. Rahvusvahelisele võistlusele esitatud tööde seast pääses finaalvooru viis.

MUUSIKA
Esimese Haapsalu Tšaikovski festivali väljakuulutamine Tšaikovski restoranis.
Haapsalus tuleb esimene Tšaikovski festival

Peatselt saab Haapsalus osa omal ajal selles kuurortlinnas suvitanud vene helilooja Pjotr Tšaikovskile pühendatud festivalist.

Arvamus
Liiklusummik.Liiklusummik.
Tamur Tohver. Davai davai davai!

Oma arvamuslugude sarjaga jätkab Polygon Teatri juht. Ja mida me näeme?

Linnar Priimägi. Eesti luule vaskvanaema

Ütelgu feministid mis tahes, eesti naisluule jaguneb perioodideks teisiti kui meeste luuletatu: kuldajastu (Marie Under), hõbeajastu (Betti Alver, Kersti Merilaas), vahepealne vaskajastu ja nüüdne raudaeg: „Raud, see hukkav metall, ning rauast hukkavam kuldki / ilmusid nii... Voorus on võidetult maas...”

Keelesäuts. Pole vaja arvust numbrit teha

„Eesti eurolaulu poolfinaalil olid suured vaatajanumbrid.“ „Elektriautode müüginumbrid on kahanenud.“ Miks tuleks nendes lausetes „numbri“ asemel „arvu“ kasutada? Mis vahe ikkagi on arvul ja numbril?

12EEK Monkey12EEK Monkey
Eesti räpp: nišimuusikast noorte häälekandjaks

Eesti räpp kipub kohati mainstream’ile vastanduma, kuid teatud artistid viivad selle samal ajal peavoolupüünele.