Tõnu Karjatse filmikomm: film ühiskonnast, mis ei saa unustada ja inimestest, kes ei saa andestada ({{commentsTotal}})

Adi vastamisi mõrvariga. Autor: outnow.ch

Tõnu Karjatse kommenteeris eilses Klassikaraadio "Deltas" täna kinolinale jõudvat Joshua Oppenheimeri dokumentaalfilmi "Vaikuse nägu" ("The Look of Silence").

Joshua Oppenheimeri "Vaikuse nägu" on märgiline mitmes mõttes: kui võtta meie kinolevi kontekst, siis Menufilmide maale toodud "Vaikuse nägu" on taaskord näide sellest, et ka siiakanti jõuab üha tõsisemaltvõetavamaid linatöid ja mitte ainult neid, mis peavad kindlasti tagama kassaedu. Joshua Oppenheimeri filmi puhul astub aga maaletooja endale kannale, sest filmi vanusepiirang "alla 18 eluaastat mittesoovitatav" kahandab piletitulu ühe väga olulise sihtgrupi arvelt ja selleks on gümnaasiumiõpilased, kellele see film võiks ajaloo- ning ühiskonnaõpetusetundide lisamaterjalina lausa kohustuslik olla.

Aitäh Lauri Kaarele selle mõtte sõnastamise eest! Sellise filmi puhul on aga võimalikult lai vaatajaskond äärmiselt oluline, et see ei jääks vaid n-ö klubilisteks seanssideks, kus seda vaatavad või näitavad poliitikud, kasutades seda kaudselt oma poliitilise prestiiži tõstmiseks või valijaskonna ees esinemiseks.

Vaid 40-aastane Harvardi haridusega Joshua Oppenheimer jätkab selle filmiga aastal 2012 linale jõudnud tõsielufilmi "Tapatöö" ("The Act of Killing") alustatut ja toob lääne vaatajani uue peatüki Indoneesias toimunud genotsiidist 1965. aastal, kus Ameerika Ühendriikide vaikival heakskiidul toimunud riigipöörde käigus tapeti üle miljoni nn kommunisti ehk siis hävitati toonane intellektuaalne eliit.

Oppenheimeri filmikeel on äärmiselt lakooniline ja napp – kui "Tapatöös" lavastas Oppenheimer Indoneesia timukate fantaasiaid ja nende poolt sooritatud mõrvu, siis "Vaikuse näos" sellist mängulisust enam pole. "Vaikuse nägu" keskendub massimõrva ühe ohvri perekonnale, mille noorim liige, optik Adi, asub koos võttegrupiga uurima oma tapetud venna saatust.

Kainelt, pealtnäha emotsioonideta küsitleb Adi mõrtsukaid ja neile kaasaaitajaid, kasutades oma optikuametit neile ligi pääsemiseks. Samas on "Vaikuse nägu" hoopis emotsionaalsem kui seda oli "Tapatöö". Katseprillide proovimisest ja silmanägemise testist saab omamoodi kandev kunstiline sümbol – optik Adi küsib praegugi Indoneesia ühiskonnas puutumatut staatust omavatelt kunagistelt kõrilõikajatelt kahte sorti küsimusi: neid, mis puudutavad nende tegusid minevikus ja seda, kuidas nad nüüd, uute prillidega, näevad.

Iga küsimusega, iga prilliklaasivahetusega püüab Adi jõuda lähemale vapustavale tõele, mille tegelikku, koletislikku nägu roimarid ise on soovinud varjata. Oppenheimer toob siit välja kooruva tragöödia vaatajani läbi sõnade ja poeetiliste seisvate kaadrite vaikuse. Nagu "Tapatööski" kirjeldavad inimkoletised oma võikaid tegusid, isegi nendega hoobeldes ja oma tapatalgu paikades poseerides.

See, mida Adi ja kaamerasilm tegelikult läbi viivad, on omamoodi Nürnbergi protsess, kohus nende üle, kelle üle kohut ilmselt kunagi ei mõisteta. Seetõttu on Oppenheimeri filmid ka märk meedia ja kunsti jõust ning nende meediumite vahendatud sõnumi võimsusest olukorras, mil kohus kui institutsioon on taandunud vaid võimulolijate käepikenduseks. Siin lähebki Oppenheimer kaugemale kui ainult üks lokaalne konflikt, mida võim püüab vajutada ajaloo hämarusse.

Filmi põimitud arhiveeritud teleuudiste lõik näitab, kuidas Ühendriikide meedia tollast Indoneesia riigipööret kajastas, nimetades seda võiduks kommunistide üle. Pole vist raske luua siin paralleele aastatuhande alguses alanud nn terrorismivastase sõjaga, mis on viinud praeguste sündmusteni Lähis-Idas. Oppenheimer näitab nende poole sajandi vanuste sündmuste taaselustamisega, kuivõrd oluline on vastu astuda ülekohtule enne, kui see paisub takistamatuks laviiniks, mis matab enda alla terveid rahvaid.

"Vaikuse nägu" on film mälust, mäletamisest ja mõnede asjade unustamise võimatusest. Oppenheimer küsib oma venna jõhkrat tapmist uuriva Adi kaudu, kas andeksandmine on mingil kujul üldse võimalik. Adi püüab korda saadetud ülekohtuga kuidagi leppida, kuid andestada neid tegusid ei saa, seda tajuvad ka kurjategijate lapsed ja lapselapsed, kuigi nad südamest Adilt andestust paluvad. Adi võib ju kurjategijat budistliku rahuga emmata, kuid tema ega tema ema ei lepi kunagi sellega, et selliste inimeste süül pole enam tema venda. Adi esitab kunagistele mõrtsukatele ebamugavaid küsimusi vaatamata sellele, et seab ka praegu ohtu enda ja oma perekonna. "Vaikuse nägu" räägib ühiskonnast, mis ei saa unustada ja inimestest, kes ei saa andestada.

Oppenheimeri film toob meelde Imbi Paju dokumentaali "Soome lahe õed", mis räägib stalinistliku režiimi kuritegude ohvrite läbi siin Eestis korda saadetud jõledustest. Ka nende kuritööde üle pole kohut peetud ja paljud nende sooritajad elavad endiselt meie keskel. Oppenheimeri film näitab, et nende kurjategijate elu on tegelikult elav põrgu, ehkki nad seda ise ei taha tunnistada. Nad eksisteerivad, kuid nad on kaotanud oma tegude läbi oma inimväärikuse, täisväärseks eluks vajaliku ja asendamatu kvaliteedi. Oma kohtuotsusele on need jätised juba alla kirjutanud.

Filmi treiler:

Toimetaja: Madis Järvekülg



{{c.alias}}
{{c.createdMoment}}
{{c.body}}
{{cc.alias}}
{{cc.createdMoment}}
+{{cc.replyToName}} {{cc.body}}
Kommentaare ei ole.
Oled sisseloginud kui {{user.alias}}. Logi välja
Sisselogimine ebaõnnestus.

Pole veel kasutajat/unustasid salasõna

Nimi võib olla kuni 32 tähemärki pikk
Kommentaar võib olla kuni 600 tähemärki pikk
{{comment.captcha.word.answer}}

kultuur.err.ee

HEAD TEED, LEMBIT ULFSAK!

Suri armastatud näitleja Lembit Ulfsak

Meie seast lahkus 69-aastasena armastatud Eesti näitleja ja lavastaja Lembit Ulfsak (04.07.1947 - 22.03.2017).

Rein Oja Lembit Ulfsakist: ta ei määrinud mett moka peale

Täna suri 69-aastasena armastatud Eesti näitleja ja lavastaja Lembit Ulfsak. Draamateatri juht Rein Oja meenutas lahkunut.

Kolleegid meenutavad Lembit Ulfsakit kui suurt näitlejat

Kolleegid meenutavad Lembit Ulfsakit kui sooja ja erakordse huumorimeelega inimest ning suurt näitlejat. Oma filmirollidega kujunes ta teatud mõttes Eesti märgiks kogu maailmas.

Arvustus. Kibe tõde keskeas kuttidest

Uus film kinodes
"T2 Trainspotting"
Režissöör: Danny Boyle
Osades: Ewan McGregor, Ewen Bremner, Jonny Lee Miller,  Robert Carlyle
7/10

FILM
Janno Zõbini kolm soovitust Maailmafilmi festivaliks

Janno Zõbin valis kultuuriportaali palvel kolm taiest Maailmafilmi festivaliks, mis toimub 20.-25. märtsil Tartus.

TEATER
Renoveeritud Ugala teatrimaja avas külastajatele taas uksed

Laupäeval avas publikule taas uksed Ugala renoveeritud teatrimaja.

KIRJANDUS
Kirjanduspreemia nominent Nikolai Baturin: rahu on peamine, mitte raha

Täna kuulutatakse välja kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade võitjad. ERRi kultuuriportaal koostöös Eesti Kirjanike Liiduga tutvustab nominente. Proosa kategoorias konkureerib Nikolai Baturin teosega "Mongolite unenäoline invasioon Euroopasse".

KUNST
Arvustus. Naivistlik antropoloog

Taaslavastamine maalide, objektide või heliinstallatsioonidena põlistab endelised olukorrad, kirjutab Ave Taavet Sirbis.

Arhitektuur
Ilus aasta 1967. Viru hotell

1967 oli ilus aasta, sest siis sündis Vikerraadio. Aga see oli ka aasta, mis Eestis ja maailmas juhtus palju muud. Head, ilusat, naljakat, kurba, dramaatilist. Peeter Helme ja Urmas Vadi valisid välja kakskümmend asja, sündmust ja nähtust, mis kõik 1967. aastal juhtusid ning jutustavad neist nüüd raadiokuulajale. Kultuuriportaal avaldab jutud kirjalikult

Arvustus. Hästi ruumipärane helikunstiteos

Helikunstiteos
"Lugulaul"
Rahvusarhiiv uus hoone Noora
Autorid: Martin Kikas ja Kiwa

MUUSIKA
Superstaar Janine Jansen

Esmakordselt säras see kuulus Hollandi viiuldaja Eesti publiku ees 2009. aasta 27. augustil, kui Eesti Kontserdi hooaja avakontserdi sisutas Frankfurdi Raadio Sümfooniaorkester Paavo Järvi käe all, solistiks Janine Jansen (viiul). Toona Sirp arvustuse kirjutanud Lembi Mets tunnistas, et nii orgaanilist pillimängu kuuleb üleüldse väga harva.

Arvamus
Keeleteadlane Anna Verschik: eesti keele olulisus seisneb selle sümbolväärtuses

"Plekktrummi" saatekülaliseks oli keeleteadlane Anna Verschik, kellega vesteldi eesti keele staatusest ja sellest, miks on hea osata mitmeid keeli.

Rein Raud. Teeme Tõe jälle suureks?

Kuidas iganes Donald Trumpi lugu ka ei lõpeks – ja arvata on, et meid ootab järgnevate aastate jooksul ees veel terve rida skandaale ja paljastusi, kui mitte midagi veel hullemat – võib 10. jaanuari 2017 pidada oluliseks teetähiseks meedia ajaloos.

Mari-Liis Lill: teater võib kasvatada empaatiavõimet

"Plekktrummi" saatekülaliseks oli lavastaja Mari-Liis Lill, kellega räägiti äsja Endla teatris esietendunud dokumentaalsest lavastusest "Väljast väiksem kui seest".

Joel Sang. Usalduse küsimus

Maitsest ja kriitikast.