Leo Luks: seitseteist värsket hetke ({{commentsTotal}})

Leo Luks.
Leo Luks. Autor/allikas: PM/Scanpix

Artikkel värskest Värskest Rõhust.

Tänapäeval võib igaüks olla kirjanik. Kui natuke raha on, saab takistusteta omakirjastusliku raamatu välja anda. Pean seda põhimõtteliselt positiivseks – igaüks saab ennast proovile panna ka siis, kui kirjastused ega Kultuurkapital talenti ära ei tunne. Eriti suures mahus vohavad taidluskirjanduses kaks žanri: luule ja memuaristika. Kuid teisest küljest peitub selles olukorras tõsine oht, mis pole eriomane vaid kirjandusele, vaid üldse moodsale infouputusele: tekib mürafoon, millesse pärlid upuvad. Sestap on filtrid hädavajalikud isegi siis, kui möönda, et kirjastamise juurde kuulub klannide tekkimise oht. Eriti vajavad filtreerimist ja võimendamist luuledebüüdid, sest, nagu öeldud, avaldatakse luule vormis hoomamatult palju küündimatut jampsi1. Järgnevalt üritangi vaadelda, kuidas on ajakirja Värske Rõhk välja antud raamatusari "Värske raamat" tulnud toime taset garanteeriva filtrina. Selline küsimusasetus pole küll täiesti ammendav, kuid on siiski statistilises mõttes tuumne: seni ilmunud 17 värskest raamatust 14 on luulekogud ja neist omakorda 12 debüüdid2.

Olgu angloameerika artiklite stiili matkides mu tees kohe alguses esitatud: "Värske raamat" on seni filtri-funktsiooniga tublisti toime tulnud; on tugevamaid ja nõrgemaid kogusid, kuid päris piinlikku jampsi pole sekka sattunud. Tuleb kohe öelda, et see hinnang on sügavalt intuitiivne ja subjektiivne, ma ei esine siin erudiidina, kes pidevalt kõiki luuledebüüte loeks. Ometi tunneb tegelikult iga kirjandust armastav inimene täiesti küündimatu teksti ära. Kuigi see asjaolu on tekstide taseme kõrval sekundaarne, tuleb kiita ka "Värske raamatu" head kujundust; raamatute trükitehniline formaat on mitmekesine, paljud kogud on asjatundlikult illustreeritud.

Võtan "Värske raamatu" mõõtmiseks esmalt appi sobivaima riista – Vikergallupi debüüdiauhinna nominatsioonid. 1–2 häält on saanud peaaegu kõik sarja raamatud, teatud näitaja juba seegi. Tõsisemad loorberid on saabunud kahel viimasel aastal: 2014 võitis gallupi Kristjan Haljak ja aasta varem Sveta Grigorjeva. Aastal 2012 jäi Eda Ahi ühe häälega (6 vs 7) tunnustusest ilma, kuna autasu läks Mait Vaigu veerandsajandi jagu tekste koondavale omamoodi libadebüüdile. Sama saatus tabas 2009. aastal Triin Tasujat, keda edestas ühe häälega Mart Kangur. Huvitava märkusena võib lisada, et Lauri Teder ei saanud 2013. aasta Vikergallupis ühtegi häält, kuid nomineeriti Kultuurkapitali luulepreemiale.

Milline on VR-sarja tase võrreldes teiste regulaarselt debütante avaldavate kirjastustega? See küsimus nõuaks laiemat uuringut, piirdun ühe võrdlusega, kirjastusega Ji, kes on samuti väga tugevalt luulele fokuseeritud. Võrdlusandmed on hämmastavalt sarnased, Ji-s on alates 2006. aastast debüteerinud 11 luuletajat. Vikergallupi puhast debüüdipreemia võitu neil pole, aastal 2006 jagas 1.–3. kohta Kaupo Meiel, kuid seda vaid 3 häälega. Kohti esikolmikus on pälvinud veel Kaur Riismaa, Siim Pauklin ja Hanna Kangro. Põhiline erinevus on selles, et Ji kirjastus avaldab väga palju luulet, nõnda et debüüdid ei pruugi turmtules eristuda; „Värske raamat” on debüütide esiletõstmisel siiski nähtavam.

Mainimist väärib tõik, et 15st „Värske raamatu” debütandist 7 on avaldanud hiljem veel ilukirjanduslikke teoseid. Kindlasti ei ole see arv lõplik, mullu debüteerinute puhul tuleb uue raamatu jaoks lihtsalt aega anda.

Võiks spekuleerida, kas ja mil määral kajastab sari Värske Rõhu tugevaimaid autoreid, kes on teenimatult kogust ilma jäänud, kas võib aimata telgitaguseid intriige. See ülesanne nõuaks aga esiteks Värske Rõhu 42 numbri süvalugemist ning ka kirjastuse köögipoole tundmist – siinkirjutaja on mõlemas küsimuses võhik.

14 erineva autori luulekogu sisuline võrdlemine on kaelamurdev ülesanne: tekstimaht ületab mälumahu; tugeva võrdlusaluse tekitamine eeldaks teatud läbivaid kategooriaid, mida algusest peale otsida ja välja kirjutada. Midagi sellist ma ei teinud, lugesin n-ö naiivse süütusega. Kuid ometi on üldistusi vaja: mahuline võimalus käsitleda iga raamatut u 1000 tähemärgi jagu eraldi ei täidaks ülesannet, poleks ülevaatlik. Liigitavad kategooriad on siinse ülesande jaoks vältimatud ning küllap otsisin neid lugedes vähemalt alateadlikult. Vaatlen "Värske raamatu" sarja luulekogusid kahe lugemiskogemusest võrsunud alajaotuse abil, mis on kaugel originaalsusest, pigem on tegu arhailise eristusega. Mõistagi on tegemist nn kirvega peene luulelinnu löömisega, autorid ei jagune puhastesse tüüpidesse. Nimetan neid alajaotusi tundeluuleks ja mõtteluuleks.

Tundeluulest

Sellesse kategooriasse kuuluvad minu hinnangul järgmised autorid: Eda Ahi, Sveta Grigorjeva, Martin Vabat, Triin Tasuja, Kristina Viin, Tuuli Taul ja Kelly Turk. Kahe kategooria vahel hõljuvad Eliina Korts ja Lauri Teder.

„Värske raamatu” tundeluule on mina(de)keskne, toimides mina-keskkonna pingeväljas. Põhiliselt on tegu lüürilise subjekti esimeses isikus kirja pandud kirjelduste ja/või hinnangutega. Hasso Krullile tuginedes3 võib sellise luule dominandiks pidada vaimustust, mitte võtet; luuletuse hääl on keelest tähtsam. Sageli on luulekogude lüüriline subjekt fokuseeritud nõnda, et suisa kutsub tõmbama paralleele autori isikuga – tekstis korduvad üha autori elule osutavad seigad (vt eriti Grigorjeva, Tasuja, Viin)4. Väärtuste teljel on tundeluule dominandiks tõrjuv hoiak: lahtiütlemine teisest (mõistagi klassikaline õnnetu armastuse juhtum), ühiskonnast, maailmast. Mõnel juhul on see väärtushoiak bravuurne (Grigorjeva, Tasuja), teistel puhkudel melanhoolne (Taul, Viin, Korts), kolmandatel autoritel vürtsitatud iroonialooriga (Vabat, Turk). Grigorjeva, Tasuja, Turgi ja Tauli luules domineerivad pigem pikemad tekstid, mis on narratiivse põhikoega; Ahi, Korts, Teder ja Vabat kirjutavad lühemaid, kontsentreeritumaid tekste.

Enne täpsemaid eritlusi ei saa maha vaikida mõne aja eest toimunud diskussiooni moodsa eesti naisluule üle, mis algas ühest "Jüri Üdi klubi" saatest ning mille Mihkel Kunnus viis soolisuse aspektist üldisema küsimuseasetuseni noorluule kunstilise taseme kohta. Diskussiooni objektidena figureerisid nimeliselt mitmed siinses eristuses nimetatud autorid. Lühidalt öeldes süüdistab Kunnus noorluulet selles, et sellel puuduvad n-ö luuletunnused:

[---] nüüdne vabavärss on keelekasutus, mis on lihtsam, vähem struktureeritud, vähem kodeeritud kui tavakeel ja proosatekst; teisisõnu, kui luuletaja oli varem selline sõnavaldaja, kelle konstrueerimisoskus ületas tavalise, grammatiliselt korrektse lause, siis moodne luuletaja võib vabalt olla nii vilets sõna valdaja, et ei küündi enam sellise konstruktsioonini nagu lause.5

Kunnust häirib asjaolu, et n-ö moodsate naisluuletajate tekstid ei kanna autonoomsete üksustena, vaid osutuvad tähenduslikuks luuletaja-kuju lisandina:

[---] nende tekstid toimivadki pihtimustena, oma elu eellauseliste dokumentidena, mille puhul kunstiline struktuur ja esteetiline iseväärtus ongi täiesti teisejärguline. Nende luule on luule seepärast, et see on Luuletajate kirjutatud, mitte seepärast, et neil oleks mingid formaalsed luuletunnused. Need ei mõju nende lugejatele haaravalt mitte esteetilise meisterlikkuse pärast, vaid seepärast, kes kirjutab ja mida kirjutab.6

Tendents on kahtlemata olemas, see pole pelgalt kurja kriitiku kius. Ometi tuleb tähele panna, et lüürilise subjekti ühtesulamine autori isikuga, luule võimendamine kirjandusväliste sündmustega pole eile tekkinud fenomen. Julgen oletada, et selline segiminek kehtib vähemalt romantismist peale; mõelgem kasvõi Aleksandr Puškinile või Charles Baudelaire’ile. Olla ju ka naiselikkuse kehutus Marie Underi luules kriitikuid häirinud jne. Lüürilise mina kasvamine solipsistlikuks egomaniakaalsuseks pole samuti tänase naisluule leiutis; Martin Vabati luulekogu pealkiri „Mina olengi kirjandusklassik” kordab õrna kajana (:)kivisildnikku: lõppudelõpuks on luule / see mis mina ütlen7. Mulle tundub, et visuaalmeedia ajastul on autorikuju ja teksti võimatu teineteisest lahutada, isegi kui looming ise seda seost ei forsseeri. Püüdkem näiteks lugeda Contra luulet, ilma et silme ette ei kerkiks tema lustlik ülevoolav etlus; isegi Hasso Krulli luule lugemist saadab autori vaikne monotoonne hääl. Seda, kas luule elab oma hetke üle ja jääb kõlama ka autori kujutisest eraldi, näitab ainuüksi aeg.

Väikse avantüüri korras reastan praegu vaatluse all olevad teosed isikliku maitse alusel n-ö tasemegruppidesse. Kuna ükski kogu mind pimestuseni ei vapustanud, on pingerida moodustatud kriitilise pilguga, lähtudes sellest, mil määral luules lisaks autori häälele ja sündmustikule tungib esile keel, eriline keelega ümber käimise viis.

Pingerea tipus troonib minu jaoks Eda Ahi "Maskiball". Kuigi see kogu on vaieldamatult armastust otsiva lüürilise mina keskne ning seejuures äratuntavalt naiselik (vt „plika”, lk 19; „põhjamaine”, lk 26; „*olen tüdruk sukasilmne” lk 56), ei ole seal ühtegi banaalset kohta. Vorm paistab igal pool silma kas või seetõttu, et tegemist on riimluulega. Esialgu ei meenugi mulle meilmail ühtegi teist noorluuletajat, kes kasutaks edukalt riimi teistel eesmärkidel kui vemmalvärsside sepistamiseks. Kõik ülejäänud „Värske raamatu” autorid kasutavad riimi harva ning nendest juhtumitest üksikud tunduvad lugedes õnnestunud (Vabat, lk 25; Vilu, lk 62); enamasti jääb mulje piinlikust kangutamisest (Korts, lk 12; Viin, lk 26; Taul, lk 14).

Ahi temaatilise ampluaa kohta tuleb öelda seda, et see on mitmekesine ja kirev: lüüriline mina ei piirdu oma argises nurgakeses tusatsemisega, vaid visandab õnnestunud tundeseoseid eriliste paikadega (Barcelona, Põrgu, Valhalla) ja maailma kultuuripärandi heerostega (Liszt, Taavet, Vergilius). Nendes seostes on irooniamaiku, aga ka väljapeetud tõsidust. Ning viimaks – mis on Ahi hea kvaliteedi põhitunnuseks – on kogu tulvil värsketest ja tugevatest keelekujunditest. Mõned näited: me peale sadas penoplastist lund. ei-d (lk 8); kõik, mis kunagi olnud me vahel / on läbi ja lõhki lõhki. / ja läbi. (lk 28); me pole enam surmal suus, / vaid ammu juba söögitorus. (lk 40).

Nagu teame, on Ahi jätkanud veel kahe koguga samas vaimus8; just teda peaks nimetama "Värske raamatu" esiluuletajaks, nõnda nagu Ji-debütantidest on komeedina kerkinud Kaur Riismaa.

Keeletundlikkuses n-ö järgmise liiga moodustavad Vabat, Korts ja Teder. Kõige sügavama mulje jättis mulle Vabat – julgen öelda, et tegemist on teenimatult tähelepanu alt välja jäetud talendiga eesti luules. Kui jõuda edasi kogu alguses seisvast paarist manifestist „mina olengi kirjandusklassik”, hakkab tulema mahlakas vormis, kaasahaaravas rütmis kirjutatud groteski: Raisk, Tümak Kürbtiss reastus ülikooli (lk 11); Demireps kõditab kurku, / kuni lakke paikub seede, / lukknahkne lidub / kesksoolisena kätel (lk 17); Põtkib küll lihajas kellus must rutt, / nõuk isandal kloppi tao / oode (lk 26).

Vabati agressiivne sõnum on geniaalses vastavuses tema luule rütmiga; see peaks sobima räppimiseks, aga lugedes kerkisid esile ka mitmed paralleelid klassikaga: François Villon, Vladimir Majakovski, August Alle ja noor Henrik Visnapuu. Kuigi pealispindselt lihtsakoeline, on siin peidus ka sisulisi vihjeid klassikale: Läbi nõgeste / sõnniku / poole / kõnnib mees, / kelle süda kuulub soole (lk 42).

Kuigi see luule on lüürilisest minast tulvil, muretsetakse ka muu pärast, ennekõike keele pärast, mida epateeriv looming üritab puhtaks pesta: Nüüd kui / tapeedikultuur kidra riismeil / ja kojast paljud ei räägi, / nüüd kui / suud solgivad me tänavaid / on keel kingitus, / mida paljud ei vääri (lk 21).

Kortsi ja Tedre luule tunderegistriks on malbe nukrus. Nagu öeldud, balansseerib nende tekst tunde- ja mõtteluule piiril. On keeletundlikkust ja häid kujundeid, aga ka libastumisi. Vaatleme alustuseks Kortsi: mu kallima silmad: / päeval mõtlevad nad raha peale, / öösel keha peale. / Akendel on pisaratejäljed. (lk 7); Oli tüdruk, / kes rääkis kitarrikeeli / ja poiss, kelle hing nuttis (lk 31); Mida ma teen, kui silmad vajuvad surmaga kinni / ja miks sul on nad suuremad? / Miks on sul uuem hing? / Ja minu süda sobrab mineviku valus (lk 56).

Kõik tsiteeritud katkendid algavad õnnestunud kujundiga, millele järgneb paraku klišee. Samas on sümpaatne see ebamäärasus, millega suhtevalu ja maailmavalu väljendatakse. Ka Tedre puhul häirisid mõned kulunud kujundid (küünarnukkideni mu südame sees, lk 10; klomp mu kohvitassi sees / on igatsus, lk 11), aga rohkem on õnnestunud keelendeid (meil on sees arvamussiidrid, lk 34; suhkru teed on etteaimamatud, lk. 44; tsiteerides eikedagi, lk 52). Kõige väljapeetumaks tervikuks on luuletus „Räägivad” (lk 46).

Järgmisse gruppi paigutaksin Grigorjeva ja Tasuja. Nende luule on ülimalt kontsentreerunud mässava-süüdistava minakuju ümber, mis on vägagi seotud autorikujuga; väljendusviisiks on tavakeele poole kaldu vabavärss, kuigi hoolikal lugemisel on luulekeele nihestused siiski olemas, nagu Grigorjeva puhul on Kunnuse süüdistuse järel näidanud Krull9. Väga sarnane on ka nende ruumitunnetus, nn paneelrajooni äng (vt Grigorjeva, lk 27; Tasuja, lk 6–7). See kõik ei ole kokkuvõttes halb ega piinlik, ainult veidi üksluine ja kurnav; lugeja kurnamine võib mõistagi olla kirjanduse ülesandeks.

Kõige vähem muljet suutsid avaldada Viin, Taul ja Turk. Viina ja Tauli luule on kaunikesti sarnane: õrnust ja haavatavust manifesteeriv, siiras, vaba ebakindlast bravuurist, mis iseloomustab Grigorjevat, Tasujat ja Ahit. Kuid lisaks tundelisele ja temaatilisele ühekülgsusele ei ole kummagi luules meeldejäävat kujundit. Siiski, Viinalt üks jäi silma: HAKKASIN PRAADIMA KANA / lõikasin lahti filee / hiljem katsusin end peeglis / lõikumiskohalt / see on filee / täpselt sama / toores liha / liha, toores, surelik (lk 21).

Seevastu on mõlema luules kamaluga kulunud kraami, nt Viinal: üksi ohkab muistne kalme (lk 9); kükitan / [---] aegade vahele / kinni kiilunud (lk 11); RONG GALOPIB / tiirane täkk (lk 27); ja sõidab ja sõidab / jalgrattal läbi lompide (lk 38) jne. Ka Taulil on palju klišeesid: tean olid valusam kui valge kriidi heli (lk 15); väikeste agulite jumal / ise näeb / et tagahoovis õitsevad / sinililled (lk 23); varjugem vaikusesse (lk 37).

Turgi kogu kohta on kõige raskem kriitilist hinnangut anda. Teistest seni vaadeldutest erineb see avaliku lüürilise hääle puudumise poolest, selle asemel elatakse sisse mitmesuguste tegelaste tundeilma. Need tegelased on meie aja kangelased: mimmid ja jõmmid, ehitajad, modellid ja prostituudid, šoppajad ja dieedipidajad jne – ühesõnaga banaalsus ja nüridus kuubis. Tegelased kõnelevad neile omases slängis, neile omastel teemadel, pole kunstilist nihestatust, hindavat kõrvalpilku. Ülimalt tüütu lugemisvara. Samas, kui mõtlema hakata – kas keegi on üldse nõnda varem luuletanud? See on loba, mida purskub meediast ja tänavapildist, sestap tundub nii tuttav. Või siis: mispoolest see kogu on halvem Kaur Riismaa debüüdist? Viimases elati sisse keerulisema koega hingedesse, on’s see luuletaja süü, et meie aja kangelane nii proosaline on?

Mõtteluulest

Siia lahtrisse liigitasin Kristjan Haljaku, Paavo Piigi, Tõnis Vilu, Maarja Pärtna, Indrek Lõbusa ning otsapidi jällegi Kortsi ja Tedre. Mõtteluule on sisule panustav termin ning tõepoolest iseloomustab mainitud autorite kogusid avaram teemadering ning vaatepunktide paljusus; tundesööstude asemel sagedane olukordade distantsilt vaatlemine; ka lihtsad-argised olukorrad viiakse luules kosmiliste üldistusteni (vt eriti Piik, Vilu). Ühegi siia liigitatud autori väljendusviis ei kaldu tavakeele poole, võte on vaimustusest tähtsam. Jään intriigile truuks ning üritan ka "Värske raamatu" mõtteluule taseme alusel „liigadesse” jagada.

Ei ole põhjust originaalitseda, Haljaku "Palavik" on omaette tase, Vikergallupi võit polnud juhus. Kuna tegemist on sürrealistliku luulega, ei ole siit kohane otsida sügavmõttelist sõnumit, aga keele valdamine on meisterlik. Kogu on läbikomponeeritud tervik, kuigi samas fragmentaarne; igal leheküljel avaneb nihestatud mikronarratiiv, mis lõppeb trükitähtede abil esile toodud kulminatsiooniga. Assotsatsioonide ja korduvate motiivide tulevärk on väga nauditav, meenutab Kivisildniku debüüti „Märg Viktor” (Eesti Kostabi Selts, 1989). Mõned ilmekaimad stiilinäited: ema pakkus ema tühjust isa / keisri jumalikkust / mina lihtsameelselt / tõestust järel- ja / enneelust (lk 29); tunded haisevad sita järele / näpud ja kulmud sügelevad / sitahais on tunnetele hea (lk 51).

Haljaku luule on ühtaegu väga kaasahaarava rütmiga ja samas keeletundlik, pakkudes rohkesti ootamatuid keerdkäike (nt vaatasin ühejalgse kajakaga tõtt / kaubandustööstuskoja ees / tõde oli sõmer ja sammaljas, lk 17) ning vihjeid klassikale (vaikselt lehkab tasa tasa / jehoova tunnistaja määrdunud kinnas, lk 33).

Piik, Vilu ja Pärtna moodustavad omaette seltskonna: kõik paistavad õnnestumistega silma, aga tase pole ühtlaselt kõrge. Pärtna luule ühendab argielu kosmilise äraigatsusega; kosmoserännu motiiv on kogus läbiv (vt lk 5, 12, 43). Samas on ka argised-empaatilised vaatluspildid nauditavad, parimaks neist luuletus "initsiatsioon" (lk 28–31). Mõned argielu kirjeldused hakkavad poeetilist pinget kaotama, kuid teinekord säilitatakse seda keelelise rütmi abil: unine unine aeg / selveri sõbralik soojus / klaaside jahe lähedus / võrkaia hooletu külm / tehase heledad aknad ja / korstnate kollane suits / lumeingline laps / külmetas ennast ära (lk 14).

Vilu mõtteruum kasvab välja loodusest. Keskmiselt tugev tase, kuigi on ka klišeelikke ridu: maailm rändab sinu eest (lk 12); meri / on kohalejõudmine (lk 16); mu kõrvade vahel on kõrb (lk 40). Aga samavõrd leidub kogus tõsisele alatoonile vaatamata õnnestunud keelemänge: mis sa ikka oma jälgi / taga nutad / [---] miks sa ikka oma jälki / taga nutad (lk 23); äkki filosoofid ja uljad luuletajad / pole ise piisavalt kartnud / ja seda hirmu siis ületanud / et lennata ära / ja mõtted on jäänud linnatuvidena / koertena / toidukausi äärde // mine võta kinni / pontu (lk 28); sellest palavikust ei päästa / vilu ega vilumus (lk 40).

Piigi napp luulekogu on kõige mitmeplaanilisem, siin põimuvad orgaaniliseks tervikuks huumor ja nukrus, kergus ja surm, sotsiaalkriitika, argielu ja kosmiline mõõde: kallis, ostsin kinnisvara Kuule / et meie lapselapsed saaksid / istuda kuumere kaldal daatšas / ja kujutada ette laineid (lk 12); mu naine on klienditeenindaja ja nii / ma kunagi ei tea / millal ta päriselt minuga räägib / ja millal on autopiloot (lk 19); mind ainsana eales huvitand – / kuidas pääseda jutusoonele (lk 45).

Piigi luule ongi kogu aeg jutusoonel, narratiivne, aga balanss on paigas, keeletunne hea, iroonia ei kandu üle veiderdamiseks.

Ainsana jättis mõtteluulest kehva mulje Lõbusa kogu "Kirjad Hebronist". Raamatus on suur hulk eruditsiooni (viited Piiblile, Karl Marxile, Stefan Zweigile, J. D. Salingerile, Mihhail Bulgakovile, Jüri Üdile); poseeriv eskapism ning terve rodu kulunud kujundeid, nt kirjaniku hullus (lk 9); lahtiütlemine muretutest-edukatest (lk 25); tavaliste asjade ülistus (lk 52–53). Mõned tekstinäited: Kel lemmikluuletajaks Jüri Üdi, / sel parem vaikida. (lk 22); Vaikus on see, mida me kõik päriselt tahame, / ja kui ei taha, / siis ei oska veel õigesti tahta, / siis ei taha veel päris päriselt. (lk 23); Istun taas siin laua taga, / oodates jumalatelt mingit märki (lk 60).

Lõbusa luule on haritud inimese targalt komponeeritud tekst, aga oluline säde on puudu.

Paar sõna proosast

Lõpetuseks mõne sõnaga proosast ja draamast, mida on "Värskes raamatus" ilmunud kolm ühikut. Tase on paraku luulest palju madalam. Linda-Mari Väli lühiromaan noorskvotteritest on piinlikult lihtsakoeline ja naiivne. Kamp kodust põgenenud noori hõivab mahajäetud maja, elatakse-ollakse, kirutakse igal leheküljel mahlakalt kapitalismi ja tarbimist ning aetakse lõpuks tagasi kodudesse. Kui öelda, et see on noorsooromaan, mille eesmärgiks on tutvustada kogenematutele tarbimisühiskonna varjukülgi, siis see liigitus annaks tekstile mingisugusegi õigustuse olemasoluks. Barthol Lo Mejor taob sama ühiskonnakriitilise noorsoo trummi, kuid üritab seejuures läbi viia ka keelelisi eksperimente, juurutada popdadade subkultuurile omast slängi. Nagu Anthony Burgessi "Kellavärgiga apelsinis". Üritus väärib kiitust, aga tulemust lugeda on tüütus kuubis. Värvikirev kujundus-küljendus varjab asjaolu, et midagi ei juhtu, süžee ei kanna.

Jim Ashilevi näidend on kirjanduslikus mõttes teatud tasemel, kuigi dialoogid kisuvad banaalseks ja ka näidendi üldine ülesehitus lõhnab liialt Kesey "Lendas üle käopesa" järele. Aga laval võis toimida, pole olnud juhust näha.

Kokkuvõtteks

Nagu juba algul öeldud sai, on "Värske raamatu" üldine tase hea. Ahit ja Haljakut peaks lugema iga kirjandushuviline, kuid luulehuvilised võiksid kogu sarja läbi sirvida. Üheksa aasta kohta 17 raamatut on pigem vähe kui palju ja on sümpaatne, et pole mindud kvantiteedi paisutamise teed. Toimetusele soovitan jättagi "Värske raamat" rangelt debüteerijate nišiks, seeläbi oleks sari meie kirjastusmaastikul ainulaadne. Jääb vaid loota, et selliseid autoreid, kelle looming tugevat debüütkogu välja kannab, kasvab üha juurde – see ongi ju küllap Värske Rõhu põhiline missioon.

Kasutatud „Värsked raamatud”

Eliina Korts „Lööklaused murravad metsi”, 58 lk, 2006.

Martin Vabat „Mina olengi kirjandusklassik”, 48 lk, 2006.

Jim Ashilevi „Nagu poisid vihma käes”, 96 lk, 2007.

Paavo Piik „Lakoonia”, 45 lk, 2008.

Barthol Lo Mejor „Popdada”, 143 lk, 2008.

Triin Tasuja „Provintsiluule”, 60 lk, 2009.

Tuuli Taul „Täiuslik ja turvaline”, 76 lk, 2010.

Maarja Pärtna „Rohujuurte juures”, 43 lk, 2010.

Linda-​Mari Väli „Eikeegi eikunagi eikusagil”, 141 lk, 2011.

Eda Ahi „Maskiball”, 60 lk, 2012.

Lauri Teder „Mullikile”, 67 lk, 2013.

Tõnis Vilu „Oh seda päikest”, 92 lk, 2013.

Indrek Lõbus „Kirjad Hebronist”, 61 lk, 2013.

Sveta Grigorjeva „Kes kardab Sveta Grigorjevat? ”, 86 lk, 2013.

Kristina Viin „Nõtkel elevandisammul”, 77 lk, 2014.

Kelly Turk „Reaalne elu”, 76 lk, 2014.

Kristjan Haljak „Palavik”, 80 lk, 2014.

1 Mõistagi on selle väite kinnitamine kaudtõendite varal, nagu näiteks retseptsiooni ja nominatsioonide puudumine, liiga nõrk. Esmase läbilõike saavutamiseks soovitan lugeda 2014-2015. aasta vahetusel (:)kivisildniku Facebooki-leheküljel sisalduvat mastaapset juhulugemise raportit.

2 Minu rehkendus ei kattu päriselt kirjastuse koduleheküljel leiduvate reklaamtekstidega: http://va.ee/raamat. Ilmselgelt ei ole debüüt Paavo Piigi kogu „Lakoonia” (Värske Rõhk, nr 4, 2008). Kuid ka Tuuli Tauli kogu „Täiuslik ja turvaline” (Värske Rõhk, nr 7, 2010) nimetamine debüüdiks tundub olevat viga: Esteri andmetel on autorilt ilmunud varem kogu „Siennaadia” (2004).

3 Hasso Krull. „Mis on luule?”. – Vikerkaar, 7-8/2011, lk 88–100.

4 Seda muljet võimendatakse ka kujunduse abil: Vabati, Viina, Tauli ja Tasuja kogude esikaanel on kujutatud autorit

5 Mihkel Kunnus. „Enter riimis rindade vahel”. – Sirp, 14.11.2013.

6 Mihkel Kunnus. „Enter riimis rindade vahel”.

7 Kivisildnik. „Loomade peal katsetatud inimene”. Tartu: Brain Publishing, 1997, tagakaas.

8 Veidi pikemalt olen Ahi luulet hiljuti analüüsinud Vikerkaares, küll kolmanda kogu puhul, kuid sealsed üldistused kehtivad läbivalt. Vt Leo Luks. „Taevane ja maine armastus”. – Vikerkaar 4-5/2015, lk 166–170.

9 Hasso Krull. „Teil pole õigust olevikku ära põlata”. – Vikerkaar, 12/2013, lk 88–94.



Tiina Kirss

Oma haldjariiki kaitstes. Vestlus Tiina Kirsiga

Tiina Kirss (snd 1957) on väliseesti päritolu kirjandusteadlane. Sündinud USA-s ja töötanud vahepeal ka Kanadas, Toronto ülikoolis, elab ta püsivalt Eestis alates 2006. aastast, mil tuli Tartu Ülikooli eesti kirjanduse professoriks. Praegusel semestril jagab ta oma tööaega Eesti Kirjandusmuuseumi ja Tartu Ülikooli vahel. Tiina Kirsi uurimistegevuses kerkivad esile kolm valdkonda: mälu- ja eluloouurimus, feministlik või soouurimus ning „puhas kirjandus” ennekõike ajalooromaani vormis. Viimasest on tema keskne uurimisobjekt olnud Jaan Kross. 60. sünnipäeva puhul vestles Tiina Kirsiga Johanna Ross.

FILM
TEATER
Alexandre Zeff

"Big Data" lavastaja: lähenen digitaalsusele läbi orgaanika

Millliseks muutub maailm, kus inimene üha enam toimetab virtuaalses keskkonnas, võttes pidevalt vastu ja jättes endast maha lõpututes kogustes informatsiooni? Kuidas eristada olulist ebaolulisest? Neid küsimusi esitab prantsuse lavastaja Alexandre Zeff visuaalpoeetilises teatriinstallatsioonis "Big Data".

KIRJANDUS
Leelo Tungal "Plekktrummis"

Leelo Tungal: uusabitute kasvatamine ei ole arukas

"Plekktrummi" hooaja esimese saate külaliseks oli kirjanik Leelo Tungal, kelle eluloolise lasteraamatu „Seltsimees laps” põhjal valmib peagi mängufilm. Saates räägiti nii raamatu sünniloost kui arutleti selle üle, millised on tänapäeva lapsed ja nende lugemus.

KUNST
"Rändurid"

"OP" tegi ringkäigu näitusel "Rändurid"

Kumus on avatud näitus pealkirjaga "Rändurid. Reisimine ja migratsioon Kesk- ja Ida-Euroopa uues kunstis", mis toob Poola kuraatori Magdalena Moskalewiczi käe all kokku 24 kunstnikku 15 riigist.

Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
nohu

Sõnasäuts. Nohuvabohu

Vaevlen hetkel nohu käes ja võtsin nõuks uurida sõna "nohu" tekkimist eesti keelde. Ega suurt midagi targemaks saanudki.

Rein Veidemann: Eesti mõttelugu inglise keeles?

Mõnikord on tahtmine hüüda Lennart Meri kombel „Tule taevas appi!“. Üksjagu ju elatud ja üht-teist ka juba nähtud ja kogetud, et millelegi ehmatavale emotsionaalselt reageerida. Aga seekord leidis pilk kivi, millele komistamise ja kukkumise vältimiseks tahan oma ahhetamisega tähelepanu juhtida.

Meg Stuarti „Blessed”

Tantsukunsti kasutamata ja alahinnatud potentsiaal

28. — 29. aprillil 2017 toimus Viljandi tantsunädala raames TÜ Viljandi kultuuriakadeemias konverents „25 aastat tantsu kõrgharidust Viljandis”. Erinevad ettekanded ja paneelid andsid palju mõtteainet ning tekitasid filosoofilist laadi ja tänase ühiskonna mentaliteeti puudutavaid küsimusi meie tantsumaailma valikuist. Kust on saanud alguse mõte „ärme tantsi”? Kust, millal ja milliste inimeste kaudu? Kust ja millal on tulnud veendumus, et liikumine ei ole huvitav, et see on vanamoodne — milles paljud enam isegi ei kahtle? Võib ju teha nii etenduskui liikumiskunsti — miks on vaja vastandada ja silte kleepida?

Mikko Lagerspetz

Mikko Lagerspetz: ilma vastuoludeta ühiskonda ei saa olla

Mikko Lagerspetzi juulis ilmunud teose „Sotsiaalteaduste uurimise meetodid – sissejuhatus ja väljajuhatus“ näol on tegemist esimese eestikeelse sotsiaalteaduste meetodite üldõpikuga. Mikko Lagerspetz on olnud Eesti Sotsioloogide Liidu president ja sotsioloogiaprofessor EHI-s ja TLÜ-s. Aastast 2006 on ta sotsioloogiaprofessor Åbo Akadeemias. Raamat ilmus TLÜ kirjastuse sarjas “Gigantum Humeris” ja on valminud Haridus- ja Teadusministeeriumi programmi „Eestikeelsed kõrgkooliõpikud 2013-2017“ raames.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: