Mihkel Truman: tagasivaade Draamale ({{commentsTotal}})

"3 õde" Autor/allikas: Rakvere Teater

Eesti teatri festival Draama 2015

7.-13. septembril Tartus

Enne tagasivaatamist äsjalõppenud festivalile tahaksin väljendada heameelt. On äärmiselt rõõmustav, et jagub neid entusiaste, kelles on tahet ja jõudu, et oluline osa Eesti teatrist üheks nädalaks paarile ruutkilomeetrile kokku koondada. Ainuüksi festivali programmi koostamine on tõeline vägitegu – Eesti teatripilt on muutunud nii kirevaks ning kõikvõimalikke teatreid siginenud sedavõrd palju, et kõiki ühe aasta jooksul esietenduvaid lavastusi ei jõua ilmselt enam keegi ära vaadata. Ent sellest hoolimata oli valik igati asjakohane ning intrigeeriv.

Festivali alaprogrammidele pilku heites tuleb nentida, et nii nagu ei jaksa keegi ära vaadata kõiki Eestis etenduvaid teatrilavastusi, pole võimalik osa saada ka kõigist Draamal pakutuist. Seepärast antagu mulle andeks, et peatun pikemalt vaid nähtud lavastustel.

Auhindade programmis etendus sel aastal üheksa lavastust, mis kõik on rohkemal või vähemal määral nii publiku kui kriitika tähelepanu pälvinud. Kui Anton Tšehhovi "3 õde" (lavastaja Andres Noormets) või Madis Kõivu "Keskmängustrateegia" (lavastaja Priit Pedajas) keskenduvad pigem igavikulistele ja üldinimlikele küsimustele, siis Eesti Draamateatri ja Tallinna Linnateatri kaksiklavastus "Varesele valu, harakale haigus..." (autorid ja lavastajad Mari-Liis Lill ja Paavo Piik) ning Kinoteatri "Õpetaja Tammiku rehabiliteerimine" (autorid-lavastajad Henrik Kalmet, Diana Leesalu, Paavo Piik ja Paul Piik) on oma teemade poolest siin ja praegu vägagi kõnekad.

Mari-Liis Lill ja Paavo Piik on suutnud depressiooni ja sellega toimetulemist käsitleva lavastusega puudutada paljusid depressioonihaigeid ning nende lähedasi. Ning küllap on selle puudutavuse taga just toon, kuidas autorid-lavastajad sellele küllalt tundlikule teemale on lähenenud. Selmet lasta tegelastel oma lugusid masendust tekitava tõsidusega jutustada, on nende humoorikas eneseiroonias kergust ja lootusrikkust. Ja midagi paremat selle kurja tõvega võitlemiseks on iseendast ilmselt raske leida.

Sama oluline on "Õpetaja Tammiku rehabiliteerimine", mis võtab haaravalt kokku kõik õpetajatöö mured ja rõõmud. Ta teeb seda sedavõrd tabavalt, et kui seni pole avalikkus aru saanud, millest õpetajad juba aastaid räägivad ning mis on põhjuseks sellele, et üha vähem noori soovib saada õpetajaks, siis nüüd peaks pilt olema senisest jupp maad selgem, lisaks vaimukas ning humoorikas vormis edastatud. Pealegi on Priit Kruus kujukas näide sellest, kui oluline on õpilase arengule see, kui teda õpetavad ja juhendavad pühendunud, oma tööd naudinguga tegevad ning oma erialal pädevad pedagoogid.

Aastaauhindade programmi ehk kõige erilisem lavastus oli Labürintteatri G9 "Kalevipoja" ainesel baseeruv "Mõtteaines". Nagu ka Labürintteatri G9 varasemategi lavastuste puhul, ei hakkaks ma nende interaktiivse teatri meetodit kirjeldama, vaid soovitan jätkuvalt ise kogema minna.

Kuraatoriprogrammi autor oli sel aastal Peeter Raudsepp, kes koondas oma valiku pealkirja "Piiri peal" alla. Kuigi kavas oli mitmeid nii kodumaal kui võõrsil tähelepanu pälvinud lavastusi (näiteks NO99 "Mu naine vihastas" või Von Krahli Teatri "Budapest"), oli rõhk selgelt teatritudengite ja äsjalõpetanud näitlejate töödel ja tegemistel.

Päris nauditavaks osutus Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia 10. lennu teatriüliõpilaste trupi Must Kast lavastus "Romeo ja Julia" (lavastaja Ingomar Vihmar). Üllatas eeskätt see, kui sujuvalt ja loomulikult oli Shakespeare’i näidendi sündmustik (aga ka tekst!) toodud kaasaega ja teatud tüüpi tänapäeva noorte ellu. Noorte näitlejate mäng oli veenev ja nooruslikult laetud. Ainuüksi etenduse alguse viibimisest tingitud improvisatsioonid tõestasid, et 10. lennust on loota päris mitut omanäolist ja heal tasemel näitlejat.

Vastukaaluks Viljandi Kultuuriakadeemia teatritudengitele astusid 27. lennu üliõpilased üles lavakõneeksamiks valminud lavakavaga "...ja Sõna sai lihaks". Lavastus osutus põnevaks eeskätt kahes mõttes. Esiteks teksti poolest, mis kujutas endast põhimõtteliselt lühiekskursiooni Euroopa kultuuritraditsiooni; teiseks aga võimaluse poolest näha, milleks on suutelised järgmisel kevadel teatrikooli lõpetavad tudengid. Ja suutelised olid nad paljuks – kõiki neid iseloomustas hoogne, läbitunnetatud ning isikupärane mäng.

Kogu festivali eredaimaks elamuseks kujunes aga Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia, Tartu Ülikooli, Tallinna Ülikooli ning Eesti Kunstiakadeemia etenduskunstide tudengite ühistööna valminud "Piiri peal ehk nii me oleme". Esimeses vaatuses andsid 101 üliõpilast tiheda, vaimuka ning tabava ülevaate sellest, milline näeb välja erinevaid etenduskunste tudeerivate üliõpilaste õppetöö erinevatel kursustel. Teises vaatuses keskenduti aga erinevate Eesti teatrite või õigemini teatritruppide, aga ka näitlejate ja kriitikute humoorikale kujutamisele. Tulemuseks oli harjumatult kirev ja lõbus vaatemäng, kus omal kohal olid tagasihoidlikud viited ka teatritöö kitsaskohtadele. Sellist vaba, hoogsat ja lõpuniminevat mängulusti näebki enamasti vaid tudengite töödes.

Festivali ülejäänud lavastustest näis mõnevõrra eraldiseisvaks jäävat katkend Maurice Maeterlincki ja Claude Debussy ooperist "Pelléas ja Mélisande". Igatahes oli lavastaja Auri Jürna suutnud psühholoogiliselt keerulised stseenid mõjusaks ja peenetundeliseks tervikuks liita ning panna noored lauljad (Heloise Bernard ja Sander Sokk) väljendusrikkalt ja orgaaniliselt mängima.

Eesti Teatri Agentuuri koostatud Eesti omadramaturgia programmis tõusid esile NO99 "Tõde, mida ma olen igatsenud", Theatrumi "Hääled", Tartu Uue Teatri ja TÜVKA ühistööna valminud 10. lennu diplomilavastus "1987" ning juba eelmainitud "Varesele valu, harakale haigus...". Nimetatuist kõige erilisemaks osutus ehk "1987". Nagu kevadtalvisel esietenduselgi, lummas nüüdki vaimukalt loodud maailm, lihtsaiks, kuid kõnekaiks tihendatud inimsuhted ning fantastiliselt põnev lavaruum ja muusikaline kujundus.

Vaba Lava Showcase’i programmist nähtud "Üle vee" (lavastaja Helen Rekkor) mõjus eeskätt lummava lavastustervikuna. Muusika, jutustatav lugu, koreograafia ning eeskätt lavastuse visuaalne külg moodustasid äraspidise, kuid oma erakordsusega üdini tungiva maailma.

Seekordne festival oli taas mitmekesine ja haaras Eesti teatrist kuue-seitsme päevaga üllatavalt palju ning pakkus tõelisi elamusi. Loodetavasti antakse ka järgmistel festivalidel noortele, s.t tulevastele näitlejatele võimalust end näidata, sest kogupildis on neil täiesti oma tunnetus ja olemine. Ja mis oleks üks teatrifestival, kui siin ja praegu olemasoleva kõrval ei püütaks heita pilku ka tuleviku teatrisse.

Toimetaja: Valner Valme



Algas 21. PIMEDATE ÖÖDE FILMIFESTIVAL
juhised pöffil orienteerumiseks
Vaid vapratele

Arvustus. Sihikindel tõsieluline draama

Uus film: "Vaid vapratele"

Režissöör: Joseph Kosinski

Osades: Josh Brolin, Jennifer Connelly, Taylor Kitsch, Miles Teller, Jeff Bridges, Andie MacDowell, Ben Hardy, James Badge Dale, Alex Russell

7/10

Tallinn

Tallinn ei tohi olla suvaline linn

Siiri Vallneri ja Indrek Peili meelest määrab kunagi mõneti põnevagi aukliku ja kaootilise Tallinna linnaehituse visiooni asemel kollektiivne lollus.

Igor Uibo

Igor Uibo: ma tunnen end eestlasena

Igor Uibo peab end nii eestlaseks kui ka prantslaseks — elanud suure osa oma elust Prantsusmaal, on ta viimase viieteistkümne aasta jooksul veetnud igal aastal neli-viis kuud Eestis, jagades siin oma mitmekülgseid kogemusi teatri, tantsukunsti ja muusika vallas. Ta on pidanud loenguid prantsuse teatrist ning tantsu, eriti nüüdis- ja moderntantsu ajaloost TÜ Viljandi kultuuriakadeemia, Tartu Ülikooli prantsuse keele osakonna ja Tallinna Ülikooli koreograafia eriala üliõpilastele. Igor Uibo lavastab ka ise ning on vahendanud teatri- ja muusikategevust Eesti ja Prantsusmaa vahel

FILM
TEATER
Fotol stseen Rasmus Puuri ooperist "Pilvede värvid". Vasakult Juuli Lill, Mati Turi, Helen Lokuta, Jassi Zahharov. Foto: Harri Rospu.

Rahvusooper Estonia alustab Soome-tuuri

Täna, 17. novembri õhtul annab Eesti Rahvusballett esimese "Coppélia" etenduse Tampere-talos, mis on pidulikuks alguseks Eesti Vabariik 100 puhul toimuvale Rahvusooper Estonia kahenädalasele ringreisile Soomes.

KIRJANDUS
Žürii esimees Peeter Olesk

Peeter Olesk. Jaak Põldmäe võrdlevalt vaatekohalt

Ühel varakevadisel päeval aastal 1976 pidi Jaak Põldmäe (1942–1979) viima kirjastusse Eesti Raamat oma raamatu „Eesti värsiõpetus” (1978) käsikirja. Eellepingu põhjal oli talle makstud välja 60 %, kuid kirjastus küsis, kuhu jääb käsikiri.

KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Tea Lemberpuu maalid kultuuritegelastest

Kalle Mälberg: väljakutsuv vanamoodsus

Tartust on palju laastavaid sõdu üle käinud. Iga kord selle ilusa linna tuleleegid peegeldusid Emavees, armid jäid parkidena linna näkku, mida kolearhitektid nüüd rüsinal rüvetama ruttavad. Ent iga häving möödub, jättes maha palju meheta naisi.

Hasartmängusõltlased eitavad kaotust ja mängivad maha suurema summa raha, kui algselt plaanitud.

Urmas Vadi. Elu mõttetusest

Pettunud inimeste hääled. Linna kõige vanem inimene võtab oma kodus vastu külalisi, lapsed on laua katnud, on kohvi, küpsiseid, vaasis on lilled. Hommikul käis koguduse õpetaja, siis astus linnapea isiklikult läbi, nüüd teeb kohalik ajalehereporter intervjuud ja ütleb alustuseks tunnustavalt, et te olete ikka väga pika elu ära elanud!

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: