Arvustus. Protsessi pöördumatus ({{commentsTotal}})

"Protsess" Autor/allikas: Facebook

"Protsess"
Autor: Franz Kafka
Lavastaja: Ain Saviauk
Kunstnik: Silver Vahtre
Valguskunstnik: Indrek Tobre
Muusika: Külli Ehastu ja Ele Millistfer
Osades: Priit Strandberg (Vanemuine), Oleg Želudkov, Kristjan Kaarjärv, Janno Puusepp, Airé Pajur, Kristiina Metsanurk, Tess Pauskar, Matti Linno, Tiina Tasa, Margus Mankin, Rein Annuk, Tarmo Kruus, Mirjam Aavakivi, Anna Birgitta Põder, Helena Valtna, Vihma Pisar Zobel ja Tiit Alte
Esietendus 9. septembril Tartu Ülikooli muuseumi pööningul

Franz Kafka “Protsess” tundub vaatamata oma vaieldamatule kirjandusklassika staatusele olevat teos, mis mõjub igakordselt lugemisel ikkagi värskena. Ning hoolimata sellest (või ehk just seepärast), et teos keskendub suure üldistusjõuga inimese igavikulisele üksindusele ja kaitsetusele suurte (õigus)süsteemide ees, viitab Kafka romaan üllatavalt tabavalt ka meie kaasajale ning selle tihti ühesuunaliste bürokraatiasüsteemide jõhkrusele.

Kuna Franz Kafka looming on mitmeti ambivalentne ning erinevatel reaalsustasanditel ettearvamatult ja tihti ka eristamatult liikuv, on mõistetav, et tema teoseid dramatiseeritakse ja lavastatakse küllalt harva. Vaadeldava lavastuse aluseks oleva instseneeringu autor Peeter Kollom on äärmiselt keerulise ülesandega õnnestunult hakkama saanud.

Kafka mitmetasandiline ja -dimensiooniline teos on instseneeringuna saanud loogilise, napi ning hästi jälgitava vormi. Seejuures on edukalt välditud lihtsustatud skemaatilisust. Ja ometi on lavastuse aluseks olev dramatiseering oma olemuselt täpselt samasugune kui romaan – reaalsus ja unenäolisus ning ratsionaalsus ja irratsionaalsus kulgevad paralleelselt, siin-seal hooti põimudes ja siis jälle ootamatult lahknedes.

Põhiline, millele Peeter Kollomi instseneering ning sellest johtuvalt ka Ain Saviaugu lavastus keskendub, on vastandus “üksikindiviid versus süsteem”, millest omakorda koorub välja mitmesuguseid rohkemal või vähemal määral eksistentsiaalseid küsimusi. Kui sõltumatu on inimene? Kas ta saab kellelegi peale enda loota või mitte? Võib ta üldse kedagi – teiste seas ka iseennast – usaldada?

Härra K. (Priit Strandberg) alustab oma võitlust esmapilgul igati alusetu süüdistuse vastu nii, nagu seda teeks ükskõik milline teine süütu inimene. Just peategelase olemusliku tegutsemise kaudu avaldub lavastuses üks ürginimlik tunnus, millest me kõik pimesi teadlikud oleme, kuid millele me igapäevaselt ehk piisavalt tähelepanu ei pööra. See on mugandumine ja olukorraga kohanemine.
Lavastusest ilmneb kujukalt, kuidas Härra K. võitleb algul igati kõikvõimalike süüdituste (mida ju tegelikult ei formuleeritagi) vastu, ent ajapikku (seda otsesõnu tunnistamata) need ometi omaks võtab. Ja seda ilmselt vaid sellepärast, et lõpuks ebamugavast ja piiravast aegruumist, mida kohtuprotsess endast kujutab, välja pääseda.

Nii loobubki kinnipeetu esitamast küsimusi selle kohta, milles teda süüdistatakse, kes süüdistab ning kes on lõppude lõpuks see, kes tema üle kohut mõistab. Siit tekib aga paratamatu ja häiriv küsimus: kas peategelane teeb oma edasised otsustused teadlikult või püüab talumatust olukorrast väsides lihtsalt kuidagi oma saatusega leppida? Sest enda kaitsmisest ja ebamugavate küsimuste küsimisest loobumises võib näha teadlikku püüdu ükskõik kui absurdset kohtuprotsessi kuidagigi kiirendada, olgu selle lõpptulemus siis milline tahes. Teisel juhul võib aga näha, et Härra K. kaotab väljapääsmatus olukorras lihtsalt igasuguse lootuse mingisuguselegi käegakatutavale lahendusele ning lepib vaikimisi lõplikult selle “staatilise protsessiga”, kuhu ta on sattunud.

Ka lavastuse lõpustseen, kus Härra K. valmistub surema, ei anna võimalust täie kindlusega peategelase käitumismotiivide üle otsustada. Sest hiiglaslikes, kuid siiski piiratud kohtukoridorides liikudes – ja tegelikult ka elades –, kohandub Härra K. selle paiga “reeglitega” ning püüab mingis mõttes vaid oma eluga edasi minna. Muidugi on viited sellele äärmiselt napid (nagu näiteks võimaliku armuvahekorra tekkimine kohtuniku toatüdrukuga) ja seega kaheldavad, ent seda ängistavamaks ja painajalikumaks muudab see kogu loo.

Harjumatult põnevateks osutuvad erinevate tegelaste rollilahendused. Kui Priit Strandbergi Härra K. mõjub lavastuse kui terviku kontekstis üsna realistliku ja heas mõttes argisena, siis kõik ülejäänud tegelaskujud on rohkemal või vähemal määral nihkes. Ja seda nii peenelt ja napilt, et neid kuulates ja vaadates hakkab kõhe.

Kuigi ühtegi rolli ei saa mitte kuidagi nimetada ebahuvitavaks või ebamääraseks, tõstaksin erilise jõu ja haaravuse poolest esile Janno Puusepa Inspektori, Kristiina Metsanurga Preili Bürstneri, Mati Linno Kohtuteenri ning Rein Annuki Onu. Kokkuvõttes esitavad harrastusnäitlejad sellise karakteritegalerii, mis teeks au enamikule Eesti kutselistele teatritele.

Vaadeldava lavastue puhul osutub paratamatult oluliseks mängupaik. Ja seda mitte sellepärast, et kunstnik Silver Vahtre seda kavalehel ise rõhutab või sellepärast, et üks hiiglaslik pööning on lihtsalt atraktiivne. See võib kõlada infantiilselt, kuid kõrgel, avara taeva all ja iidsete müüride vahel asuv mängupaik omandab teatava kohaspetsiifilise üldistusjõu ja müstilisuse, mis lavastuse seisukohast pole üldse mitte vähetähtis.

Nii nagu kogu lavastus, on napp ja sümbolirikas ka kunstnikutöö. Alustades kostüümidest ning lõpetades rippuva “magamiskoti” ja endas mitmesuguseid otseseid ja kaudseid tähendusi kätkevate köitega.

Kui muidu võib kostüümid lugeda hästi üldistavalt “argisteks ja asjakohasteks” (nende seas osutuvad lavastuse kontekstis äraspidiselt loomulikeks ka inspektori abiliste valged kombinesoonid), siis Härra K. rõivastus rõhutab otseselt tegelaskuju haavatavust. Ta arreteeritakse otse voodist ja nii liigubki ta öösärgis läbi kogu lavastuse. Ning ajuti valge öösärgi peal kantav tume pintsak muudab Härra K. olemuse ja olukorra paradoksaalselt ainult valusamaks.

Huvitavaks ja mõjusaks leiuks on kahtlemata ka peategelase kookonit meenutav rippuv magamiskott. Vaevalt oleks võimalik mõne muu vahendiga nii jõuliselt väljendada inimese väljakiskumist tema tuttavast ja turvalisest maailmast. Põnevalt mitmetähenduslikuks ja -funktsiooniliseks osutuvad ka laetalade küljest rippuvad köied, mis väljendavad nii seotust (meenutagem kas või rippuma tõmmatud kohtu reeglite vastu eksinud ametnikke) kui äraspidiselt ka avanevaid võimalusi (markeerides uksi).

Äärmiselt napp, aga detailideni läbimõeldud lava- ja muusikaline kujundus on lavastusega suurepärases kooskõlas, moodustades sel moel harvaesinevalt usutava ja haarava õhustiku. Ja nii polegi võimatu sündmustik päriselus äkki enam nii väga võimatu…

Toimetaja: Kaspar Viilup



Rein Raud

ERR.ee video: Rein Raud esitles romaani "Kell ja haamer"

21. septembril esitles Rein Raud Rahva Raamatu poes Tallinnas Viru keskuses oma uut romaani. "Kella ja haamri" on kirjastanud Mustvalge ning kujundanud Asko Künnap, toimetanud Pärle Raud ja korrektuuri lugenud Katrin Kern. ERR kultuuriportaal kandis esitluse üle.

Vanainimene Moskva metroos kerjamas

Peeter Helme raamatusoovitus. Dmitri Gluhhovski, "Metro 2035"

Räägin üle pika aja ühest ulmeromaanist. Viimati sai seda siin tehtud mais, mil tutvustasin Kaido Tiigisoone mahukat raamatut „Kus pingviinid ei laula“. Tänase teosega on Tiigisoone romaanil vaid nii palju pistmist, et ka Dmitri Gluhhovski „Metro 2035“ on erakordselt mahukas köide, pea 500 lehekülje paksune, ning ka selle raamatu tegevus toimub mitte eriti kauges tulevikus, täpsemalt aastas 2035, nagu juba pealkiri aimata laseb.

TEATER
KIRJANDUS
Tiina Kirss

Oma haldjariiki kaitstes. Vestlus Tiina Kirsiga

Tiina Kirss (snd 1957) on väliseesti päritolu kirjandusteadlane. Sündinud USA-s ja töötanud vahepeal ka Kanadas, Toronto ülikoolis, elab ta püsivalt Eestis alates 2006. aastast, mil tuli Tartu Ülikooli eesti kirjanduse professoriks. Praegusel semestril jagab ta oma tööaega Eesti Kirjandusmuuseumi ja Tartu Ülikooli vahel. Tiina Kirsi uurimistegevuses kerkivad esile kolm valdkonda: mälu- ja eluloouurimus, feministlik või soouurimus ning „puhas kirjandus” ennekõike ajalooromaani vormis. Viimasest on tema keskne uurimisobjekt olnud Jaan Kross. 60. sünnipäeva puhul vestles Tiina Kirsiga Johanna Ross.

KUNST
"Rändurid"

"OP" tegi ringkäigu näitusel "Rändurid"

Kumus on avatud näitus pealkirjaga "Rändurid. Reisimine ja migratsioon Kesk- ja Ida-Euroopa uues kunstis", mis toob Poola kuraatori Magdalena Moskalewiczi käe all kokku 24 kunstnikku 15 riigist.

Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Piparmünt

Sõnasäuts. Vehverments või vihvervänts

Murdekeelest kirjakeelde tulnud sõnad on üks sõnavara rikastamise viise. Igal murdel on oma erijooned, tänapäeval on murdekeel säilinud kõige paremini Eesti äärealadel (nt saarte murre, Lõuna-Eestis Võru murre).

Mikko Lagerspetz

Mikko Lagerspetz: ilma vastuoludeta ühiskonda ei saa olla

Mikko Lagerspetzi juulis ilmunud teose „Sotsiaalteaduste uurimise meetodid – sissejuhatus ja väljajuhatus“ näol on tegemist esimese eestikeelse sotsiaalteaduste meetodite üldõpikuga. Mikko Lagerspetz on olnud Eesti Sotsioloogide Liidu president ja sotsioloogiaprofessor EHI-s ja TLÜ-s. Aastast 2006 on ta sotsioloogiaprofessor Åbo Akadeemias. Raamat ilmus TLÜ kirjastuse sarjas “Gigantum Humeris” ja on valminud Haridus- ja Teadusministeeriumi programmi „Eestikeelsed kõrgkooliõpikud 2013-2017“ raames.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: