Arvustus. Igavalt perfektne Disclosure ({{commentsTotal}})

Disclosure
Disclosure Autor/allikas: disclosureofficial.com

Uus plaat
Disclosure
"Caracal" (PMR/Island)
6/10

See oli 2013. aasta suve esimestel päevadel, kui vennad Howard ja Guy Lawrence muutsid täielikult tantsumuusikamaastikku - just siis ilmus nende ühise artistinime Disclosure alt debüütalbum "Settle". Seda võib muidugi veidi varasemaks kerida - juba aasta varem ilmus nendel "The Face EP", kust pärineb suurepärane remix Jessie Ware'i sensuaalsele Sade-tribüüdile "Running". Ning esimesed singlid tulevaselt debüütalbumilt said suure tähelepanu osaliseks juba 2012. aasta sügisel.

Need on kõik vaid numbrid, daatumid ja faktid, mis ei oma isegi tänaseks tähtsust. Sest oluline on see - kaks aastat on tantsumuusika täieliku kroonijuveelina seisnud Disclosure. Vaatamata oma meeletult noorele eale - debüütalbumi ilmumise ajal oli üks neist 21 ning teine vaid 18 - on Briti tantsumuusika nende käes materjal, millest võib vormida kõike. "Latch" tõi tagasi Artful Dodger aegse 2-stepi ja avas maailmale Sam Smithi talendi. "White Noise" oli toores ja räpane garage, aga AlunaGeorge keeras selle ümber suurepäraseks raadiohitiks. "Second Chance" on parim future garage, mida ma kuulnud olen. Ma võiks nii jätkata lõputult, sest debüütalbum "Settle" oli täiesti perfektne tantsumuusikaplaat. Samal riiulil, kus Basement Jaxx "Remedy" või Daft Punk "Discovery".

Uus album tundus seega tulevat veelgi võimsam. Kui ilmus esimene pala "Bang That", olin ma väga üllatunud - esimesel albumil figureerinud segu Briti 90'ndate tantsumuusikast ja pop-meelsusest oli välja sõelutud. Järel oli vaid toores, ööpimedusse sobiv ghetto house. Kusagil toimus aga mingi muutus. Kõik oli teistpidi. See lugu ei jõudnud albumile ning edasine oli kõik ideaalne. Mitte selle sõna heas valguses, vaid pigem igavas, elutus ja ülekomponeeritud mõttes. Idealism kui kõiki praeguse poppmuusika klišeede komplekt. Näpuga hoolikalt järge aetud, järeltöötluses on eemaldatud veel kõikvõimalikud konarused-kiiksatused ja pinnale on jäänud täiuslik teos. Otsekui laboris valmis tehtud.

See on tegelikult tõepoolest kohati ka hea plaat. Singel "Holding On" kasutab suurepäraselt ära Greogry Porteri päikselist ja paitavat vokaali ja meenutab produktsioonilt väga esimest albumit. Sam Smithi tagasitulek loos "Omen" on nii sensuaalne ja higine, et see on peaaegu nagu (meeldivast) rõvedusest kleepuv George Michael. Kuid see kõik on selline "made to be a winner" - võtame kampa Migueli, Lorde ja The Weekndi, jääme enda saundi piiresse ja kõik loksub iseenesest paika. Kuid ma ei näe enam seda revolutsiooni. Seda nostalgiapisarat silmanurgas ning meeletut rõõmu aastaid varjusurmas olnud kõlade tagasitoomisest.

See plaat mängis.

Ja mängis.

Panin korraks tähele, et mängis veel.

Järsku oli aga läbi.

Kõik on väga ühtlane. Kogu plaat võib järjest mängida ja sobib väga taustale, lugude muutumist tähele ei pane. Nagu selline hea DJ-set. Tantsid, jood rummikokteili, õhtu on ilus, meel on hea. Kõik lood sellelt albumit võiksid vabalt olla singlid (ja eks nad ka pea poole plaadist jõudsid enne ilmumist välja lasta). Aga see on selline keskmine klubimuusika. Ei teki huvi - mul on ükskõik, kelle palad need on, ma ei tahaks neid väga kodus uuesti kuulata. See plaat ei muuda midagi.

See ongi kõige suurem probleem. Ma peaks vaimustusest värisema, kui koostööd teevad Disclosure ja andekamaid RnB meesvokaliste Miguel. Täiesti suvaline. Lorde maagiline vokaal võiks panna loo särama ja põlema. Pigem kujuneb aga selliseks, mille peale inimesed vahepeal uut kokteili ostma lähevad. Ma kuulen küll näiteks "Echoes" puhul veidi Lovestation sarnast hästi pehmet UK garage'i, aga see üksik näide ei ole minu jaoks piisav.

Tõenäoliselt ma aga ikkagi kuulan seda plaati veel. Ehk panen isegi telefoni ja loodan, et see kasvab mu külge. Sest ma tahaks väga, et see plaat mulle meeldiks. Ma olen ikka veel Disclosure austaja ja seda ei suutnud nad selle keskpärase plaadiga ümber lükata. Ma näen, et neil on ambitsiooni teha suurepärast muusikat - praegu on nad selleks lihtsalt natuke liiga populaarsed. Et teha seda piisava aususega. Kõlab veidralt, kuid ma loodan, et nad hääbuvad suurelt popp- ja raadiomaastikult, sest vaid siis saab sündida sarnane sümbioos ja energia, nagu oli "Settle" puhul.

Ent aitäh - seni tundmatud lauljad nagu Nao ja Kwabs on nüüd minu huviorbiidis ja jälgin põnevusega, mida nad teevad. Suurepäraseid vokaliste suudate te ikka veel sama hästi ülesse leida. Lihtsalt nähke ka enda puhul rohkem vaeva, et erineda. Popp olla on lahe, aga paistke silma. Ma tean, et te oskate!

"Caracali" singlitest on aga mitmeid põnevaid remixe ning see on minu arust parim - teisendada "Holding On" ümber 80'ndate lõpu diskolooks. Tulemus on hämmastavalt autentne:



Djerro

Autahvel. Aasta albumid 2017, kohad 31-50

ERRi kultuuriportaal valis viiendat korda aasta parimaid plaate. Nagu tavaks oleme kujundanud, hakkab tipp-50 edetabel ilmuma esmaspäeval tagumisest kümnest, lisades iga päev kümme järgmist, kuni reedeks on esikümme ja kogu pilt avalik.

Punkfoto näitus

Punginäitus tõi Mercale pisara silma

Eesti pungi esiema Merca külastas koos Jüri Muttikaga punkfotonäitust "Iseleiutatud inimesed. Pungi nägu Nõukogude Eestis" ning nentis, et ilusad ajad tõid talle pisara silma.

"Kirsiaed"

Nüganen näeb "Kirsiaias" komöödiat ja naisterahva dilemmat

Tallinna Linnateatris lavastas Elmo Nüganen Anton Tšehhovi Kirsiaia. Nüganeni sõnul on Tšehhovi luigelaul - "Kirsiaed" - tehniliselt täpne ja täiuslikult kirjutatud. Kirsiaias on alati nähtud draamat, kuigi autor on sellele alla kirjutanud komöödia.

FILM
TEATER
Nero Urke Hamletina

Arvustus. "Grotesk" tuleb võib-olla sõnast "grott"

Jaan Toominga lavastet „Hamleti” etendusõhtust Vabal Laval, 5. detsembril. Mängisid Nero Urke, Rein Annuk, Aire Pajur, Margus Mankin, Algis Astmäe, Anne-Mai Tevahi, Mikk Sügis ja Kaido Kivi (+ isa vaimuna Jaan Toomingu hääl).

KIRJANDUS
KUNST
Arhitektuur
Tuhu matkaraja vaatetorn Trepp.

Tuhu matkaraja uus vaatetorn kannab nime Trepp

Pärnumaal, Tuhu matkaraja alguses avati uus vaatetorn, mis on juba viies riigimetsa majandamise keskuse (RMK) ja Eesti Kunstiakadeemia (EKA) sisearhitektuuri tudengite koostöös valminud loodusehitis.

MUUSIKA
Arvamus
ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: