Arvustus. Must Kast toob välja kaks vastandlikku naisetüüpi ({{commentsTotal}})

"Tanknaine/Laevatüdruk" Autor/allikas: Liisa Liksor

Uuslavastus

"Tanknaine/Laevatüdruk"

Autor: Piret SG
Lavastaja: Jaanika Tammaru
Näitleja: Jaanika Tammaru
Muusikud: Tõnis Kirsipu ja Tobias Tammearu

Teater Must Kast, esietendus 29. 9. 2015 Genialistide Klubis

Teatri Must Kast uuslavastus "Tanknaine/Laevatüdruk" tõstab fookusse kaks vastandlikku naisetüüpi (õigupoolest ei ole põhjust öelda, et tegemist oleks just naisetüüpidega, pigem ikka inimtüüpidega üldisemalt – aga kuna vaadeldavas lavastuses on tegelasteks naised, siis olgu pealegi naisetüübid). Kindlasti ei ole need peamised või kõige tähtsamad tüübid, ent ühed tüübid paljude teiste seas küll.

Lavastuse esimesel poolel on vaatajal võimalus tutvuda jõulise ja kindlate eesmärkidega näitsikuga, kelle autor määratleb tanknaiseks. Mis iseloomustab vaadeldava lavastuse näitel üht tanknaist? Eeskätt äärmine, et mitte öelda äärmuslik tahe jõuda tippu ning juhtida oma elu täiel määral ise. Olla kõigiti sõltumatu.

On ilmne, et sedavõrd vastutusrikkale ja kõrgele positsioonile (kuigi lavastusest ei ilmne, kellena tanknaine täpselt töötab, võib siiski arvata, et pigem tippjuhina) jõutakse pika ja ennastohverdava pingutusega. Ehk nagu tanknaine ise ütleb: "Rutiin, sihikindlus ja tugev tahe – nii kasvas tubli tüdruk!" Ja huvitaval kombel omandabki see tubli tüdruk tanknaise olemuse mõistmisel ja sedastamisel vaat et keskse tähtsuse.

"Tubli tüdruk" on kui kriteeriumide kogum, millele vastates on tanknaine endale väärtuslik. Asetades koondkuju "tubli tüdruk" tänapäevase (ükskõik kui pinnapealse või ebamäärase) edukultuse konteksti, saab temast kõige levinumate edukuse mõõdupuude järgi igati arvestatav Tegija. Tal on vastutusrikas, kõrge positsiooniga ning kindlasti ka tulus ametikoht. Ta teeb keskmise tervisesportlase mõttes korralikult trenni ning on edukale inimesele kohaselt hea füüsilise vormiga. Ning lõpuks töötab kaasa loomulikult tanknaise kõiki peale enda materdav suhtumine, mis ühelt poolt aitab – vähemalt tema enda arvates – töökollektiivis oma kohta hoida, teisalt säilitada usku sellesse, et tema ongi kõige parem, tugevam, õigem ning väärib vaid parimat.

Tanknaine on teinud vaid ühe valearvestuse, mis tõi kaasa selle, et esimest korda elus on toimunud midagi, mis polnud planeeritud. Ta ootab alluva last.

Ratsionaalsele ja tahtekindlale tanknaisele seatakse lavastuse teises pooles vastu laevatüdruk. Ja kuigi nad laval ei kohtu, tekib nende vahel intrigeeriv ja mitmetasandiline dialoog.
Laevatüdrukul ei ole ühest plaani, aga ei saa öelda, et tal poleks eesmärke. Erinevalt tanknaisest ei taha ta lihtsalt kellast kellani tööd teha ega soovi täpselt kindlaks määratud teed mööda tippu jõuda, ehk teha karjääri selle argises tähenduses. Laevatüdruk on tantsija, kes valis eriala majanduslikule tasuvusele mõtlemata või seda oluliseks pidamata. Ta otsustas teha seda, mis talle meeldib. Ja nagu arvata võib, ei sobitu ta oma valitud tee ja arusaamadega tanknaiste reeglite järgi toimivasse maailma. Looduslapselik ja veidi naiivselt idealistlik laevatüdruk ei osanud ette näha, et kuigi ta võib ju püüda pikaajaliste plaanidega raamistamata vaba kunstnikuelu elada, siis lõpuks tuleb ellu jäämise nimel ikkagi enamuse (kelleks ikka ja jälle on pigem tanknaised) reeglite järgi mängida.

Mõlema tegelase puhul tuuakse riivamisi sisse ka üksikema teema. Sest kui tanknaisel on potentsiaalne võimalus (kui ta seda vaid soovib) last koos isaga kasvatada, siis laevatüdruku lapse isa ei jäta neiule peale lubaduste suurt midagi. Sellest vastandusest tuleb jällegi välja tänapäeva maailma kulunud, kuid ometi igihaljas “raudreegel” – igaüks peab olema valmis ise ennast ja oma järglasi katma ja toitma, kellelegi teisele (lõpuni) loota ei saa. Tõsiasi, millele tahaks vastu vaielda, kuid mis ometi näib liiga vääramatuna paika pidavat.

Paratamatult tekib neid kahte tegelast kõrvutades küsimus: kas nad on õnnelikud? Või kas üks on teisest õnnelikum? Ja kui jah, siis kumb neist – kas sihikindlalt ja silmaklappidega tubli tüdrukuna endale seatud plaani täitev tanknaine või (ehk naiivseltki) avatud ning eluga jooksvalt ja vabalt kohaneda püüdev laevatüdruk?

Kuigi lavastuse autorid sellele otse ei osuta, võib "Tanknaises/Laevatüdrukus" aimata ka teatavat kriitikat levinud arvamuste suhtes kunstnikesse. Sest ehkki kunstnikke ühtpidi imetletakse, siis teisalt süüdistatakse neid ajaraiskamises ning maksumaksja kulul parasiteerimises. Tanknaine võib küll käia teatris või kunstinäitusel, sest "tubli tüdruk on ju kultuurne", ning saada sellest ehk isikliku naudingugi, kuid ometi ei taha ta liiga tihti mõista, et laevatüdruku looming võib olla omal moel sama tähtis kui ühe suurettevõtte loodav väärtus. Sest tahame või mitte, kuid kunst aitab tasakaalustada ka tanknaise hingeelu ning rikastada tema ehk veidi ühekülgset maailmamõistmist.

Kui monolavastuste populaarsuse kasvades on lavale toodud palju selliseid teatritükke, mille hoog etenduse lõpuni päriselt välja ei vea, siis vaadeldava lavastuse kohta seda küll öelda ei saa. Lavastuse aluseks olev kontsentreeritud ja orgaaniline tekst võimaldab Jaanika Tammarul mängida algusest lõpuni pingestatult, ilma nähtavaid järeleandmisi tegemata. Seega ongi tema mäng täpne, vaheldusrikas ning veenev. Lähedaseks ja usutavaks saavad nii tanknaise kui ka laevatüdruku tegelaskuju.

Kuna tanknaise tüüpi karjäärihimulisi ja üle laipade minevaid naisi on siin-seal nähtud, osutub eriti huvitavaks tema vastandtüüp. Seda enam, et laevatüdruk ei ole tegelikult mingi naiivne, ümbritseva tõugata-lükata ullike. Tal on lihtsalt teistsugune tee ja teised eesmärgid. Lõppkokkuvõttes ei halvemad ega paremad kui tanknaisel.

Lavastuse kujunduslikust küljest tõuseb eredalt esile muusika. Siinjuhul ei täida muusikaline kujundus pelgalt lavastuse sündmustele emotsionaalse atmosfääri täitmise rolli. Löökriistadega markeeritakse näiteks tanknaise arvutiga töötamist, aga ka trennis käimist, pesemist ja muud. Laevatüdruku loo puhul lisandub löökpillidele saksofon, mis koos avavad põneva väljendusrikkusega tegelaskuju unistavat loomust ning alternatiivseid eluvalikuid. Täiesti omaette nauding on aga jälgida tasemel muusikute omavahelist muusikalist suhtlust.

"Tanknaine/laevatüdruk" ei mõista kohut ühe või teise lavastuses käsitletava naisetüübi üle, vaid pakub vaatajale küllalt avaraid võimalusi mõistmaks erinevate inimeste otsuste ja tegutsemismotiivide lähtekohti. Ja ehk seda ongi meie lihtsustatult õigete ja valede teguviisidega maailma kõige enam vaja – näha kriteeriumide taga inimest. 

Toimetaja: Valner Valme



Rein Raud

ERR.ee video: Rein Raud esitles romaani "Kell ja haamer"

21. septembril esitles Rein Raud Rahva Raamatu poes Tallinnas Viru keskuses oma uut romaani. "Kella ja haamri" on kirjastanud Mustvalge ning kujundanud Asko Künnap, toimetanud Pärle Raud ja korrektuuri lugenud Katrin Kern. ERR kultuuriportaal kandis esitluse üle.

Vanainimene Moskva metroos kerjamas

Peeter Helme raamatusoovitus. Dmitri Gluhhovski, "Metro 2035"

Räägin üle pika aja ühest ulmeromaanist. Viimati sai seda siin tehtud mais, mil tutvustasin Kaido Tiigisoone mahukat raamatut „Kus pingviinid ei laula“. Tänase teosega on Tiigisoone romaanil vaid nii palju pistmist, et ka Dmitri Gluhhovski „Metro 2035“ on erakordselt mahukas köide, pea 500 lehekülje paksune, ning ka selle raamatu tegevus toimub mitte eriti kauges tulevikus, täpsemalt aastas 2035, nagu juba pealkiri aimata laseb.

TEATER
KIRJANDUS
Tiina Kirss

Oma haldjariiki kaitstes. Vestlus Tiina Kirsiga

Tiina Kirss (snd 1957) on väliseesti päritolu kirjandusteadlane. Sündinud USA-s ja töötanud vahepeal ka Kanadas, Toronto ülikoolis, elab ta püsivalt Eestis alates 2006. aastast, mil tuli Tartu Ülikooli eesti kirjanduse professoriks. Praegusel semestril jagab ta oma tööaega Eesti Kirjandusmuuseumi ja Tartu Ülikooli vahel. Tiina Kirsi uurimistegevuses kerkivad esile kolm valdkonda: mälu- ja eluloouurimus, feministlik või soouurimus ning „puhas kirjandus” ennekõike ajalooromaani vormis. Viimasest on tema keskne uurimisobjekt olnud Jaan Kross. 60. sünnipäeva puhul vestles Tiina Kirsiga Johanna Ross.

KUNST
"Rändurid"

"OP" tegi ringkäigu näitusel "Rändurid"

Kumus on avatud näitus pealkirjaga "Rändurid. Reisimine ja migratsioon Kesk- ja Ida-Euroopa uues kunstis", mis toob Poola kuraatori Magdalena Moskalewiczi käe all kokku 24 kunstnikku 15 riigist.

Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Piparmünt

Sõnasäuts. Vehverments või vihvervänts

Murdekeelest kirjakeelde tulnud sõnad on üks sõnavara rikastamise viise. Igal murdel on oma erijooned, tänapäeval on murdekeel säilinud kõige paremini Eesti äärealadel (nt saarte murre, Lõuna-Eestis Võru murre).

Mikko Lagerspetz

Mikko Lagerspetz: ilma vastuoludeta ühiskonda ei saa olla

Mikko Lagerspetzi juulis ilmunud teose „Sotsiaalteaduste uurimise meetodid – sissejuhatus ja väljajuhatus“ näol on tegemist esimese eestikeelse sotsiaalteaduste meetodite üldõpikuga. Mikko Lagerspetz on olnud Eesti Sotsioloogide Liidu president ja sotsioloogiaprofessor EHI-s ja TLÜ-s. Aastast 2006 on ta sotsioloogiaprofessor Åbo Akadeemias. Raamat ilmus TLÜ kirjastuse sarjas “Gigantum Humeris” ja on valminud Haridus- ja Teadusministeeriumi programmi „Eestikeelsed kõrgkooliõpikud 2013-2017“ raames.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: