Arvustus. Klassikaline Kurt Vile
Uus plaat
Kurt Vile
"B'lieve I'm Going Down" (Matador)
7/10
Kurt Vile on Eestiski juba jupp aega tuntud tegija olnud ning küllap on enamus nimega seonduvaid nalju ammuilma ära tehtud. Või kui veel ei ole, küll jõuab. Tegelikult muidugi ei ole ilus mehe nime naerda, seda enam, et sümpaatne tüüp on. Tema kohta on kuidagi juurdunud ka see arusaam, et tegemist on folgimehega. Folk on lai mõiste, mujal ilmas veel oluliselt laiem kui meil, ja kuigi tema loomingus kahtlemata on folgi juuri, siis tegelikult Kurt siiski folkar ei ole. Veidi veider mees küll, seda jah. Aga selline mõnusalt ja nunnult veider.
Oma kuuendal, peamiselt öisel ajal salvestatud albumil teeb see 35-aastane Philadelphia mees umbes sama, mida eelnenud viielgi ehk maalähedast lo-fi americana-indie't. Palju kitarri, ohtralt sõnu, mõõdukalt klaverit, parasjagu trummi ja bassi, vahel sünti ja bändžot ka. Juuste lõikamisest on ta loobunud, koos kiharatega kasvavad kogemused. Muide, kes veel mäletab, et kunagi mängis Kurt The War On Drugsis?
Nüüdse albumiga on ta oma sõnul tahtnud minna tagasi aega, kus sai rahulikult kitarrega diivanil lösutatud, tasapisi muusikat tehtud. Hea rahulik aeg oli, keegi ei oodanud kuhugi ega midagi. Mingi huvitav ideaal-hipilik muretus on tõepoolest täiesti tuntav, aga see on jällegi selline poole kohaga hipindus, ilma tüütu vaimsuseta. Album läheb käima umbes kolmandast palast, esimesed on pigem otsivaks ja petlikult rammestavaks sissejuhatuseks. "Dust Bunnies" juhatab aga juba sisse sellise stiili ja suhtumise, mis triivib kuskil Neil Youngi ja Bruce Springsteeni vahepeal.
Võimalik, et ma eksin ja eks maitseid on ka mõistagi erinevaid, kuid suurepärase kitarrikäiguga, veidi ähvardav, pisut unistav kõrbeballaad "Wheelhouse" on ilmselt läbi aegade parim Kurt Vile'i pala. Lugu, kus minimalismi taha on peidetud toatäis tundeid ning kus hämarust on kindlasti rohkem kui valgust. Muide, selle laulu kirjutas ta paar päeva pärast seda, kui oli jämminud kõrberokkaritega tuareegide bändist Tinariwen. Tõsi küll, stuudios, mitte kõrbes. "Wheelhouse" on pala, mis alles pala on! Jääb kummitama.
Ülejäänud plaat siiski ei jää, aga muusika on mõnus ja selge ning ääretult avara tunnetusega.
Toimetaja: Valner Valme