Arvustus: vaene-vaene teater
Tennessee Williams "Klaasist loomaaed"
Lavastaja: Katariina Unt
Kunstnik: Pille Jänes
Osades: Katariina Unt, Ester Kuntu, Karl Laumets, Risto Vaidla
Esietendus 28. oktoobril VAT Teatris
Katariina Undi lavastatud "Klaasist loomaaed" võimendab VAT Teatri ülimalt askeetlikud tingimused ja neist välja kasvanud napi teatrilaadi äärmuseni – see on vaene teater kõige otsesemas mõttes. Kitsukesel laval ei ole lauda ega diivanit. Aga ei ole ka taldrikut ega kahvlit, millelt või millega süüakse. Pole sigaretti, mida suitsetatakse ega paberit, mis katki rebitakse. Kõik väline on jäetud vaataja kujutlusvõime hooleks. Kahjuks ei ole aga laval ka mitmeplaanilisi ja põnevaid inimesi, kes selle tühjuse eluga täidaksid.
Tennessee Williamsi 1944. aastal esietendunud "Klaasist loomaaed", mida autor nimetab rõhutatult "mälunäidendiks" (ja uurijad "autobiograafiliseks näidendiks"), on lihtne lugu 1930ndate keskpaiga Ameerikast. Jõuka plantaatori sarmikast ja elujõulisest tütrest Amandast on lollide otsuste ja nigela saatuse tulemusel saanud kahe lapsega depressiivne üksikema, kelle poeedihingega poeg Tom töötab kingavabrikus ja inimpelglik tütar Laura tunneb end koduselt üksnes oma tillukeste klaasist loomade kollektsiooni keskel. Nagu Williamsi hilisemad hiilgenäitemängud – "Kass tulisel plekk-katusel" või "Tramm nimega "Iha"" – on ka "Loomaaed" justkui Woody Alleni "Blue Jasmine’i" eelkäija. Lugu inimestest, kes pendeldavad karmi reaalsuse ja ahvatlevate illusioonide vahel.
Vormilt on Katariina Undi esimene iseseisev lavastajatöö apoteoos askeesile. Vahendite nappus on silmatorkav ja ilmselgelt taotluslik: lisaks rekvisiidile ja dekoratsioonile puudub lavastuses peaaegu ka muusikaline kujundus ning stseenivahetusi märgistavad rõhutatult tuimad pimendused, mida lavastaja ei ürita kuidagi katta või pehmendada.
Tegelased, kes selles igasugusest teatraalsusest puhastatud lavaruumis vaataja ette astuvad, on seevastu rõhutatult välised ja üsna paksuvärvilised. Maailmapelglikust Laurast (Ester Kuntu), kes autori kirjelduse kohaselt vaid õige pisut lonkab, on laval saanud kõnedefekti ja liikumispuudega invaliid. Ema Amanda, kelle kohta Williams on öelnud "kangelaslik, tobe, julm, õrn" on Katariina Undi tõlgenduses ekstsentriliselt kädistav-sädistav tädi. Pidetuks ja üleüldiseks maailmavalu kehastuseks jääb ka Tom (Karl Laumets), kelle topeltrollist on lavastaja/ dramaturgi tahtel alles jäänud vaid napp vihje proloogis. (Algteksti järgi toimub kogu "Loomaaia" tegevus Tomi mälestustes ning näitemängu raamivad mehe tagasivaatavad monoloogid.)
Kokkuvõttes tundub, et Katariina Unt on oma esiklavastuses langenud iseenda põnevalt välja mõeldud kontseptsiooni lõksu. Taotlus – loobuda kõigist välistest teatraalsetest atribuutidest ja abivahenditest – on selge ja huvitav. Paraku pole lavastajal jagunud aega või oskusi, et kaevuda karakterite pealispinna alla ning täita see tühi ruum Williamsi vastuoluliste ja ehedate inimestega.
Toimetaja: Mari Kartau