Tõnu Karjatse filmikomm: miks peab Pärti alati seostama hääbumise ja surmaga? ({{commentsTotal}})

"Minu ema" (Mia Madre) Autor/allikas: kaader filmist

Nanni Moretti kuulub Itaalia kino sellesse põlvkonda, mis asus määratlema selle traditsioonidega filmimaa panust maailma kinokunsti pärast Federico Fellinit. Paolo Sorrentino näiteks, kelle film "Noorus" praegugi me kinodes jookseb, kuulub juba järgmisse generatsiooni. Moretti kuulub niisiis sellesse ajavahemikku Itaalia kinos, mida eriti ei tunta, põlvkonda, mis püüdis väljuda kõlavate nimede varjust, kuid ei suutnud end veel sedavõrd tugevalt maailma kinos kehtestada kui neile järgnev generatsioon.

Nanni Moretti on kodumaal tuntud eelkõige komöödiafilmide tegija ja näitlejana, filmikarjääri alustas ta 1973. aastal, rahvusvaheline tuntus tuli 1981 komöödiaga "Kuldsed unelmad", mis võitis Veneetsia filmifestivalil Hõbelõvi, neli aastat hiljem sai Moretti aga Berliinis žürii eripreemia filmiga "Missa on lõppenud", ning läbimurdeks võib lugeda Kuldset Palmioksa Cannes’is aastal 2001 draamaga "Poja tuba", mis käsitles lähedase kaotuse teemat ja Morettile tähendas see suunamuutust tõsisemate filmide kasuks.

Nüüd Eestiski näidatav "Minu ema" toetub osalt tõsielusündmustele - režissöör, kes filmis astub üles ka ühe kõrvalosalisena, kaotas oma ema eelmist filmi "Habemus papam" (2011) tehes. "Minu ema" näitab lähedase inimese kaotust tööle pühendunud filmirežissööri kaudu. Margherita Buy mängib kineasti, kellele töö on saanud tähtsamaks kui isiklik elu ja filmikunst suuremaks kui päriselu. Ema vaikne hääbumine seab mitte just briljantse režissööri reaalsusega silmitsi, kuid ta ei suuda loobuda pooleliolevast filmist, et pühenduda rohkem emale. Margherita vend, keda mängib Moretti ise, aga võtab end töölt lahti ja tema jaoks tähendab ema surm ühe ajastu lõppu. Moretti mängib ümber oma osa päriselus ning paneb end kehastama ühe oma lemmiknäitleja, ise aga asub oma pärisõe rolli. Selline vahetus võimaldab ka filmi stsenaariumi kirjutanud Morettil vaadelda end kõrvalt - see on ka see, mida filmis olev režissöör nõuab oma staarnäitlejalt - Ühendriikidest kohale sõidutatud Barrylt, keda mängib John Turturro.

"Minu ema" pole just kõige küpsem film Morettilt, pigem on ta emotsionaalne, ja naispeaosaline võimaldab seda emotsionaalsust režissööril ka arvatavasti paremini väljendada. Samuti loob naispeaosaline teatud distantsi ema ja poja suhetele, mis on katoliku traditsioonidega ühiskonnas nagu Itaalia eriti tundlik teema. Teadupoolest on just Itaalias enim neid mehi, kes 30ndate eluaastateni elavad veel kodus ema hoole ja kontrolli all.

Võibolla polegi "Minu ema" film vaatajale, kellelegi võõrale, vaid hoopis Morettile endale ja ta emale. Ei saa välistada, et selle filmi tegemine oli Morettile ka teatud laadi teraapia, oma tegelaskuju kaudu saab ta endale ja ka lahkunud emale selgitada seda, mida ta päriselus ei saanud. Ning just sellepärast on see film äärmiselt südamesseminev, ehkki kinematograafiliselt teostuselt üpris keskpärane ja isegi igav. Vormiliselt kasutab Moretti palju keskplaane, andmata neile sisulist toetust. Dialoog järgneb dialoogile, justkui ei suudaks peategelane jääda üksi oma mõtetega, ning kui see juhtub, järgneb katastroof - väga ilmselt mängib Buy selle välja episoodis üleujutusest. Kõik tegelased on filmis omamoodi umbejooksnud: vend ja õde tööga ja eraeluga ning ema oma tervisega, komöödiaelemendi toob sisse staarnäitleja USAst, kes on lihtsalt ülehinnatud ja ennast täis.

Moretti kasutab filmis palju muusikat. Liigagi palju. Filmi saadab justkui popurrii Arvo Pärdi parematest ja lühematest paladest, mis mõjub pigem Pärdi kuritarvitamisena. Enamgi veel - miks peab Pärti alati seostama hääbumise ja surmaga? Jah, helikeelelt on Pärt mõtlik, kaugel argipäeva tempost, ta peatab aja, aitab kuulajal sellest väljuda, kuid see pole see, millele Moretti oma filmi muusikalise saate üles ehitab. Morettile on Pärt lihtsalt sobiv tapeet ja sellest on kahju.

Meeleoluvahetus filmi lõpus kaalub mõneti üles eelnenud masendava rabeduse, siin tuleb kõige paremini esile ka režissööri potentsiaal.

Nanni Moretti "MInu ema" on film inimestest kriisis ja näitlik töö kriisist filmis. Režissöör ise on olnud filmi esitlemisel äärmiselt alandlik ning nõustus näiteks Cannes’is osalema ükskõik millises programmis. Talle on olnud oluline see töö vaatajateni tuua ja kodupublik on teda ka tänanud pärjates filmi mitme auhinnaga.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Klassikaraadio



Banksy töö Calais´ põgenikelaagris.Banksy töö Calais´ põgenikelaagris.
Arvatakse, et Goldie paljastas tänavakunstnik Banksy identiteedi

Suurbritannia trummi ja bassi produtsent Goldie viitas interneti audio-vestlussaates "Distraction Pieces" poolkogemata Banksy kunstist rääkides kellelegi Robile. Nüüd arvatakse, et muusik pidas silmas oma head sõpra Robert Del Najat, keda on varasemaltki Banksy nime all tegutsevaks peetud.

Jim Ashilevi lugemismaratonilJim Ashilevi lugemismaratonil
Jim Ashilevi: eesti keeles ei saa filosofeerida

Essee alternatiivmuusika keskel üles kasvamisest, mis avaldati esmakordselt TÜ Viljandi kultuuriakadeemia 65. aastapäeva esseekogumikus "Omakultuurist ja oma kultuurist".

FILM
Kaamerad
ERR kuulutab välja konkursi uute portreefilmide tootmiseks

Eesti Rahvusringhääling koostöös Eesti Filmi Instituudi ja Eesti Kultuurkapitaliga kuulutab taas välja konkursi uute portreefilmide tootmiseks.

TEATER
"Mees, kes ei teinud mitte midagi”
Aare Toikka: keevitasin Heinsaare dramaatilised motiivid lavanarratiiviks

2. juulil esietendub NUKU teatris 65. hooaja viimane uuslavastus, muusikaline müsteerium "Mees, kes ei teinud mitte midagi" – maagilise realismi sugemetega lugu Mehis Heinsaare teoste ainetel. Lavastab Aare Toikka.

KIRJANDUS
Leelo Tungal
Leelo Tungal: minu lugu on minu lugu

Juubilar Leelo Tungal vestleb Ilona Martsoniga juuni Loomingus. Lugege tervet intervjuud ka ERR kultuuriportaalist.

KUNST
Tiina Sööt ja Dorothea Zeyringer
Arvustus. Tants siiruse ja naiivsuse vahel

SÖÖT/ZEYRINGER (Tiina Sööt ja Dorothea Zeyringer)
Näitus "On time" / "Õigeaegselt"
07.06.–03.07. Hobusepea galeriis

Arhitektuur
Ackermanni loomingut uuritakse ka Karuse kirikus.Ackermanni loomingut uuritakse ka Karuse kirikus.
Christian Ackermanni loomingut uuriv projekt jõudis Karusele

Mullu Tallinna toomkirikus alguse saanud Christian Ackermanni loomingut uuriv projekt on jõudnud sellesse etappi, et on alanud tööd maakirikutes. Mõne nädala eest uuriti Martna kirikut ja nüüd on tähelepanu all Karuse kantsel ja altariskulptuurid. Lisaks toodi Karusele analüüsideks ka Lihula kirikust pärinevad Ackermanni puuskulptuurid.

Veneetsia arhitektuuribiennaalVeneetsia arhitektuuribiennaal
ERR.ee video: välkloengul selgitati Eesti esindaja Veneetsia arhitektuuribiennaalil

15. juunil toimus Vaba Lava suures saalis Eesti Arhitektuurikeskuse välkloeng, kus astusid lavale 16. Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsiooni kuraatorivõistluse finalistid. Rahvusvahelisele võistlusele esitatud tööde seast pääses finaalvooru viis.

MUUSIKA
Elis Vesik Prantsuse Raadio orkestrin ees.
Pariisis esitatakse Elis Vesiku teost "Fluchtpunkt"

Juuni lõpuni leiab Pariisis aset multidistsiplinaarne festival Manifeste 2017. Eestist valiti Manifestele osalema Helena Tulve ja Toivo Tulevi õpilane Elis Vesik, kes on kirjutanud peamiselt kammermuusikat. 

Arvamus
Liiklusummik.Liiklusummik.
Tamur Tohver. Davai davai davai!

Oma arvamuslugude sarjaga jätkab Polygon Teatri juht. Ja mida me näeme?

Linnar Priimägi. Eesti luule vaskvanaema

Ütelgu feministid mis tahes, eesti naisluule jaguneb perioodideks teisiti kui meeste luuletatu: kuldajastu (Marie Under), hõbeajastu (Betti Alver, Kersti Merilaas), vahepealne vaskajastu ja nüüdne raudaeg: „Raud, see hukkav metall, ning rauast hukkavam kuldki / ilmusid nii... Voorus on võidetult maas...”

Keelesäuts. Pole vaja arvust numbrit teha

„Eesti eurolaulu poolfinaalil olid suured vaatajanumbrid.“ „Elektriautode müüginumbrid on kahanenud.“ Miks tuleks nendes lausetes „numbri“ asemel „arvu“ kasutada? Mis vahe ikkagi on arvul ja numbril?

12EEK Monkey12EEK Monkey
Eesti räpp: nišimuusikast noorte häälekandjaks

Eesti räpp kipub kohati mainstream’ile vastanduma, kuid teatud artistid viivad selle samal ajal peavoolupüünele.