Peep Ehasalu: SEB Sirp
Kultuurikoja äsjasel konverentsil sündis Tiina Tammetalu juhitud töötoas mõte, et mis oleks, kui õnnestuks ühendada kultuurimeedia ettevõtete majandushuvidega? Märksõnana kõlas hullumeelne SEB Sirp.
Vabandan ette SEB ja Sirbi ees nende meelevaldse ühendamise pärast, ühe kliendi ja teise lugejana oli see lähim mõttemäng ning nimed võib asendada millise tahes ettevõtte ja kultuuriväljaande nimega.
Eesti kultuurielu on elav ja mitmekesine, kuid probleemina nähti meedia vähest võimekust seda piisavalt kajastada. ERR vähesed kultuuriajakirjanikud ja ajalehtede kultuurikülgede toimetajad teevad oma tööd piiripealse võimekusega, puudu on inimestest ja rahast. Selle tulemusena ei saa potentsiaalne kultuuripublik piisavalt infot, ajakirjanikud on ülekoormatud ning kultuuritegijad ei saa piisavalt tagasisidet oma tegemiste kohta, mis omakorda ei too uut publikut juurde. Surnud ring, kus üldisemalt kannatab Eesti kultuuri maine, sest millest ei tea, seda ka ei hinda.
Loodetavasti õnnestub AK põhiuudistesse lisada mõni minut kultuuriuudiseid, kuid küsimus ei ole ühe keskportaali loomises. Kuidas kultuurile meediapinda juurde võita olukorras, kus sport ja ilmateade tunduvad vältimatud, kultuur aga välditav? Kui inimene ei taju, et kunstinäitused, plaadid, raamatud või etendused on sama normaalne osa argipäevast kui sport ja ilm, siis on seda ka kerge ignoreerida.
Kliendilehe olemusest
Kliendileht ei ole reklaam, vaid keskkond reklaami jaoks nagu tavameediagi. Seejuures täiesti läbipaistev – on kindel, et väljaandja kohta halba sõna ei kohta. Hea kliendileht pole tootekataloog, mida kliendilehe nime all laiali kantakse, vaid korralik teemakohane ajakirjandus nagu Estraveli reisiajakiri Estraveller, Kaubamaja moeajakiri Hooaeg, lennufirmade pardaajakirjad või paljude teiste klantslehed.
Halb ja juba alguses läbikukkunud kliendileht on selline, mis ainult enda brändist kirjutab. Ja sellepärast kirjutatakse kliendilehtedes palju persoonilugusid ja artikleid kultuurist. Need on huvitavad ja kultuuri käsitlemine jätab igast firmast… kultuursema mulje. Ja seob lugejat kaubamärgiga.
Sajad ettevõtted toetavad kultuuri, kuid ajakirjandusreeglite järgi seda ei kajastata, on ju toetamise taga kellegi ärihuvid. Hea küll, suurettevõtted on lahendanud nähtavuse küsimuse nii, et teevad omanimelisi sündmusi ja panevad välja auhindu, mida meedia ei saa ignoreerida. Pankade toetus kultuurile ongi kõrge, SEB on näiteks Estonia suursponsor ja Nordea panga süstemaatiline töö loob kultuuriväärtust publikule ja mainet pangale.
Kuidas on aga kultuurimeedia toetamisega? Kas oleks võimalik, et Sirbist saab SEB kliendileht? Toetaja nimi päises ja majandusrubriik sisus?
Ühised huvid
Nii oma põhitegevuses kui kliendilehtede vahendusel on ettevõtete eesmärk klientidele hinge pugeda, olla nende jaoks tähenduslik, pakkuda väärtust. Ja kultuuriloojate eesmärk? Mida kirjanik, helilooja, näitleja või kunstnik soovib? Loomulikult sama – olla oma publiku jaoks tähenduslik.
Ettevõtted panevad korporatiivajakirjanduse väljaandmisele tähelepanuväärseid summasid, makstes kinni tegijad, trüki ja levituse ning veebiversiooni. Samas vaevleb kultuuriajakirjandus kroonilise rahapuuduse käes, ka päevalehtede kultuuriküljed on kahanenud õhukeseks nagu armulaua leib.
Kas lugejat segaks, kui Sirbi rubriikide Kirjandus, Teater, Sotsiaalia jt kõrval võtaks koha sisse ka SEB Majandus? Kultuuritegijate ja -huviliste jaoks võiks majandusrubriik olla päris kasulik. Kas majandus on meie kultuuri osa? Kas see muudaks Sirpi olemuslikult, nii et see poleks enam kõigi oma lugejate lemmik?
Kui nüüd mõttemänguga jätkata, siis ühinemise tulemusena sünniks Sirp, SEB kultuurileht. Nii leht kui pank peaksid jagama samu väärtusi ja ausalt öeldes ei tahaks ma olla sellise panga klient, kes kultuuris väärtust ei näe.
Siis võiks teha pank liigutuse, mida kliendilehtedega ikka tehakse – trükitakse seda vastavalt oma kliendibaasile. Tiraaž tõuseks viielt tuhandelt viiekümne tuhandeni. Me võime öelda, et Eestis ongi täpselt 5000 inimest, kes tahaksid kultuurist nii pikki artikleid lugeda ja ohtram tiraaž oleks mõttetu. Kui mitte igal nädalal, siis vähemalt kord kuus suurema tiraažiga ilmuv Sirp jõuaks rohkemate inimesteni, annaks võimaluse lehega tutvuda ja ennekõike selge sõnumi kultuuri olulisusest. Panga jaoks kinnistaks see kaubamärki märksa enama väärtusega kui ainult oma klantslehe levitamine.
Ajalehe sisule ei tohiks allahindlust teha, sisu uuriks kultuuri sama sügavuti kui pank süveneb rahaasjadesse. Investoril ei tohiks olla asja Sirbi tavasisusse. Miks aga peakski pank pahaks panema kriitikanooli mõne etenduse aadressil või mõne huvitava filmi ignoreerimist? Küll võiks investor lisada lehte oma sisu ja reklaami. Kas see muudaks kultuuri madalamaks? Kui toetaja logo ürituse kavalehel seda ei tee, siis ei tee seda ka reklaam kultuurilehes.
Kaasavad kompromissid
Keegi ei sea kahtluse alla, et riik peaks panustama kultuuri, kultuuri säilitamine on raiutud põhiseadusse. Kultuuri levik ja maine sõltuvad aga mitte ainult avalik-õiguslikust meediast, vaid kõigi meediakanalite, ettevõtete ja inimeste panusest.
SEB Sirbile võiks siis lisanduda EPL BIG Kultuur või Postimehe KultuuriLeibur – veidi endast ja rohkem kultuurist. Riigile peaks jääma praegu riigieelarvest raha saavate kultuuriväljaannete garandi osa. Igasugune kõikumine pikaajalistes lepingutes rahastajaga peaks olema turvatud nii, et leht ilmub ka erarahastuse lõppedes lepingueelses mahus. Lepinguga pannakse täpselt paika mõlema osapoole õigused ja kohustused, mh ka kaubamärkide kasutusse puutuv. Erinevate kaubamärkide ühinemine pole midagi harukordset, Eestis oleks võimalik luua harukordseid pretsedente kultuuri ja äri ühinemistest.
Muidugi ei pea kultuurimeediaga ühinema just pank, vaid seda võib teha ükskõik milline ettevõte, kelle väärtustega kultuurimeedia toetamine kokku käib. Pigem paneb hämmastama, et sellist koostööd veel loodud ei ole, sest enamus ettevõtete osast kultuuri toetamisel jääb neile vajaliku tähelepanuta just põhjusel, et meedial pole võimekust kõike kajastada.
Milleks peaks ettevõte ise ajakirjandust punnitama, kui parem oleks aidata olemasolevat professionaalset toimetust ja kaubamärki! Nii oleksid oma adressaadi jaoks mõlemad tähenduslikumad ja mõlemad saaksid rohkem tähelepanu. Kui millegi eest ühiselt väljas ollakse, siis väheneks märgatavalt ka omavaheline umbusk. Ennekõike võidaksid lugejad, kelle jaoks oleks rohkem valikuid, ehk infot valikute kohta. Ja võidaks Eesti kultuur üldisemalt.
Kindlasti pole siinne mõttemäng täiuslik, kindlasti on sel palju juriidilisi ja sisulisi puudusi. Kindlasti suudavad targemad inimesed leida paremaid lahendusi ja paremat nalja teha. Kui aga mõnel suurfirmal hakkas mõte kultuurimeedia suunas jooksma, siis äkki õnnestub koostöös midagi ette võtta.
NB! Vabandan veelkord niigi paljukannatanud Sirbi toimetuse ees. Võib-olla vajakski Müürileht rohkem tähelepanu. Näiteks Müürileht Magnum Medicalilt – erakordselt tervendav kultuurileht.
Toimetaja märkus: kutsun sel teemal edasi arutlema nii ettevõtjaid kui meediategelasi, aga kultuuriinimesi ja teisi lugejaid.
Toimetaja: Valner Valme