Arvustus. Kulgemine hullumeelsusse ({{commentsTotal}})

"Tramm nimega Iha" Autor/allikas: Gabriela Liivamägi

Uuslavastus

Tennessee Williams "Tramm nimega Iha"
Lavastaja: Ingomar Vihmar
Kunstnik: Liina Unt
Osades: Kleer Maibaum-Vihmar, Kati Ong, Priit Loog, Märt Avandi jt.
Esietendus 31. oktoobril Endlas

"Tramm nimega Iha" on äratuntavalt ingomarvihmarlik lavastus, mida iseloomustab artistlikkuse mahalihvimine, argisuse taotlus ja puäntide hajutamine võimalikult olmelisteks ning pehmeteks. Kui teatri puhul räägitakse üsna sageli ülemängimisest, siis Vihmari lavastuste tunnusjooneks on kindlasti nn alla mängimine. Ent selline rõhkudeta kulgev lavaelu, mis sobis suurepäraselt Pipsa Lonka ullikestele Vihmari "Lauludes halli mere äärest", tundub Tennessee Williamsi äärmusest äärmusse sööstvatele karakteritele vastunäidustatud.

"Trammi" peategelased Blanche (Kleer Maibaum-Vihmar) ja Stanley (Priit Loog) on olemuselt vastandlikud, ent absoluutselt mitteargised – pöörased, kirglikud, meeletud. Üks õrn (või peenutsev?) kunstnikuhing, kellest traagiliselt luhta läinud armastus, sellele järgnenud surmad ja laostumine on vorminud teeskleva ja küünistava bitch'i. Teine loomalikult elujõuline macholikkuse kvintessents, kelle jõhkrus on tülgastav ja tugevus veetlev. Ega asjata ole Williamsi näitemängu kutsutud ka kaunitari ja koletise looks.

Vihmari lavastuses on need nõelteravad nurgad vormitud pehmeteks ja ümarateks. Loo kõige julmemad pöörded – raevunud Stanley ründamas oma rasedat naist Stellat (Kati Ong) või vägistamas Blanche’i – mängitakse maha kiiresti, markeerivalt, justkui möödaminnes. Nii et kuidagi kohatult tõuseb kõige kirkamalt teatraalseks stseeniks Blanche’i loomalik kriiskamine kogemata mööda valatud kokakoola pärast...

Kahjuks töötab näitlejatele vastu ka lavastuse autoritruudus. Lavapilt on realistlik, kuid liigsest olmest parasjagu puhastatud: linaluuplaatidest kokku klopsitud ja trossidega kinnitatud maja, kus iga tool on eri ooperist. Ja kiireteks stseenivahetusteks sobib kujunduse paigutamine pöördlavale suurepäraselt. Paraku tähendab see, et kasutamata jääb kogu Endla eeslava ja tegevust lahutab ka esiridades istujatest mitu tühja meetrit.

Sama häda on pimedusega. Tõepoolest, enamik "Trammi" tegevusest toimub autori tahtel videvikus-õhtul-öösel. Ja nende ööde helid – kaubarong, mille kolin matab ja katkestab dialoogi; taamalt kostev kõrtsimelu – on lavastuses täpsed ja elutruud. Kahjuks on vaatajal selles autentses pimeduses väga raske näha näitleja ilmet, rääkimata silmadest. Siin tahaks ja vajaks teatraalset rõhku, mõnd täiesti mitterealistlikku prožektorikiirt.

Sestap ongi näitlejatöödest parim see, mis lõhub lavastajakontseptsiooni, mis on ere ja rõhuliselt mitteargine. Priit Loogi valges maikas Stanley metsik mehisus – kasutades Kalju Komissarovi teatriajalukku läinud väljendit: see on mees, kes lõikab isegi sõrme nii, et spermat pritsib. Või Kati Ongi kehastatud Stella ülbe, ent mõnusalt naiselik alistumine. Aga Blanche... jääb lavastajatruuks. Ja muutub mõttetult edvistavaks vanatüdrukuks. Too "kulla poiss" tema suust võimaliku abikaasa Mitchiga (Märt Avandi) peetavate dialoogide refräänina on veider ja kohatu. Milleks niisugune tädilikkus naiselt, kes üritab nooremat meest võrgutada?! 

Toimetaja: Valner Valme



Rein Raud

ERR.ee video: Rein Raud esitles romaani "Kell ja haamer"

21. septembril esitles Rein Raud Rahva Raamatu poes Tallinnas Viru keskuses oma uut romaani. "Kella ja haamri" on kirjastanud Mustvalge ning kujundanud Asko Künnap, toimetanud Pärle Raud ja korrektuuri lugenud Katrin Kern. ERR kultuuriportaal kandis esitluse üle.

Eestlased kasutavad tesitest rahvustest rohkem retoorilisi küsimusi, mis väljendavad hinnangut ja tunnet.

Peeter Helme: identiteet kui eitus

Mihkel Mutt avaldas nädala eest Postimehes arvamusloo „Hämaruse kaks kämmalt“, kus ta arutles Eesti avalikus arvamusvahetuses valitseva kahe konkureeriva mõttesuuna või maailmanägemuse üle. Teiste seas ütleb Mutt enda loos, et „Pikemas perspektiivis ei saa identiteeti rajada negatiivsele hoiakule – juhul kui on tegemist normaalse avatud ühiskonnaga.“

FILM
TEATER
Alexandre Zeff

"Big Data" lavastaja: lähenen digitaalsusele läbi orgaanika

Millliseks muutub maailm, kus inimene üha enam toimetab virtuaalses keskkonnas, võttes pidevalt vastu ja jättes endast maha lõpututes kogustes informatsiooni? Kuidas eristada olulist ebaolulisest? Neid küsimusi esitab prantsuse lavastaja Alexandre Zeff visuaalpoeetilises teatriinstallatsioonis "Big Data".

KIRJANDUS
Leelo Tungal "Plekktrummis"

Leelo Tungal: uusabitute kasvatamine ei ole arukas

"Plekktrummi" hooaja esimese saate külaliseks oli kirjanik Leelo Tungal, kelle eluloolise lasteraamatu „Seltsimees laps” põhjal valmib peagi mängufilm. Saates räägiti nii raamatu sünniloost kui arutleti selle üle, millised on tänapäeva lapsed ja nende lugemus.

KUNST
"Rändurid"

"OP" tegi ringkäigu näitusel "Rändurid"

Kumus on avatud näitus pealkirjaga "Rändurid. Reisimine ja migratsioon Kesk- ja Ida-Euroopa uues kunstis", mis toob Poola kuraatori Magdalena Moskalewiczi käe all kokku 24 kunstnikku 15 riigist.

Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
nohu

Sõnasäuts. Nohuvabohu

Vaevlen hetkel nohu käes ja võtsin nõuks uurida sõna "nohu" tekkimist eesti keelde. Ega suurt midagi targemaks saanudki.

Rein Veidemann: Eesti mõttelugu inglise keeles?

Mõnikord on tahtmine hüüda Lennart Meri kombel „Tule taevas appi!“. Üksjagu ju elatud ja üht-teist ka juba nähtud ja kogetud, et millelegi ehmatavale emotsionaalselt reageerida. Aga seekord leidis pilk kivi, millele komistamise ja kukkumise vältimiseks tahan oma ahhetamisega tähelepanu juhtida.

Meg Stuarti „Blessed”

Tantsukunsti kasutamata ja alahinnatud potentsiaal

28. — 29. aprillil 2017 toimus Viljandi tantsunädala raames TÜ Viljandi kultuuriakadeemias konverents „25 aastat tantsu kõrgharidust Viljandis”. Erinevad ettekanded ja paneelid andsid palju mõtteainet ning tekitasid filosoofilist laadi ja tänase ühiskonna mentaliteeti puudutavaid küsimusi meie tantsumaailma valikuist. Kust on saanud alguse mõte „ärme tantsi”? Kust, millal ja milliste inimeste kaudu? Kust ja millal on tulnud veendumus, et liikumine ei ole huvitav, et see on vanamoodne — milles paljud enam isegi ei kahtle? Võib ju teha nii etenduskui liikumiskunsti — miks on vaja vastandada ja silte kleepida?

Mikko Lagerspetz

Mikko Lagerspetz: ilma vastuoludeta ühiskonda ei saa olla

Mikko Lagerspetzi juulis ilmunud teose „Sotsiaalteaduste uurimise meetodid – sissejuhatus ja väljajuhatus“ näol on tegemist esimese eestikeelse sotsiaalteaduste meetodite üldõpikuga. Mikko Lagerspetz on olnud Eesti Sotsioloogide Liidu president ja sotsioloogiaprofessor EHI-s ja TLÜ-s. Aastast 2006 on ta sotsioloogiaprofessor Åbo Akadeemias. Raamat ilmus TLÜ kirjastuse sarjas “Gigantum Humeris” ja on valminud Haridus- ja Teadusministeeriumi programmi „Eestikeelsed kõrgkooliõpikud 2013-2017“ raames.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: