Tõnu Karjatse filmikomm: mõned nopped PÖFFi 200 filmi seast ({{commentsTotal}})

"Talvelaul" (Chant d'hiver) Autor/allikas: kaader filmist

Tänane filmikomm ja järgmised kaks nädalat on pühendatud Pimedate Ööde Filmifestivalile ja sellele, mida seal näha saab. See, mida nende 200 filmi hulgast valida ja kuidas oma kava kokku panna, on aastast aastasse korduv küsimus.

PÖFFi asumine A-klassi festivalide ritta on kavas toonud aga omajagu muutusi – filmide arv ei vähene, küll aga on kadunud mõned traditsioonilised programmijaotused ja lisandunud uusi. Kuivõrd see programmijaotus kavas orienteeruda aitab, on küsimus omaette, kindlasti on need sobivad neile, kes soovivad festivalilt saada paari oma maitsega võimalikult sobivat filmi – näiteks "Vitamiinilaks" neile, kes soovivad eelkõige meelelahutust või "Midnight movies" neile, kelle ootused filmidesse pandud fantaasia osas on kõrgemad.

Samas tasub häid filme otsida kõigist alajaotustest. Tänavu pole enam USA ja Kanada indie-filme, see valik on laiali teiste programmide vahel. Lisandunud on debüütfilmide võistlusprogramm, mis PÖFFile tähendab esimest sammu oma näo kujundamisel A-klassi festivalide seas. Kadunud on niisiis Euraasia võistlusprogramm, eksootiliste riikide filme leiab kavast aga sellest hoolimata, isegi sellistest riikidest nagu Vanuatu, Togo, Bangladesh, Paraguai või Malaisia.

PÖFFi kava tegemisel võikski arvestada sellega, et Pimedate Ööde Filmifestival ongi see koht, kus sellistes riikides tehtud filme näha saab. Tavalisse filmilevisse jõuavad need filmid vaid siis, kui nad mõnel võimsamal festivalil auhinna saavad ja Tallinn võibki nimetatud debüütfilmide võistluskavaga saada hüppelauaks paljudele noortele režissööridele, nagu näiteks mullu siin peaauhinna võitnud Belgia lavastaja Gust van den Bergh, kelle "Lucifer" on pärast Tallinna tõusnud omaette festivalihitiks.

Tavaliselt joostakse ka PÖFFil tormi suurte filmimaade kassafilmidele, mis nagunii pärast kinodesse tulevad. Sellise valeinvesteeringu vältimiseks tuleks PÖFFi kataloogist vaadata, kas filmil on juures ka levitaja nimi. Levifirma tähendabki seda, et film jõuab eeloleva aasta jooksul kinodesse ja selle peale ei peaks praegu aega ega raha raiskama. Pigem on parem usaldada instintki ja valida nende filmide seast, mis ajaliselt ja tutvustuselt sobivad.

Filmide valik on äärmiselt subjektiivne, nagu kunst üldse. Lähtuda tuleb eelkõige oma maitsest. Pelgalt sisututvustusest ei piisa, vaadata võiks ka filmi visuaalset keelt, millest annab ettekujutuse treiler ja ka seda, kas film on käinud teistel festivalidel – festivalide arv näitab kindlasti, kuivõrd nõutud film on olnud, samas aga leidub PÖFFi kavas mitmeid selliseid filme, mis alles siin jõuavad maailma esilinastuseni, nii et ka see on valiku koht. Kahtlusi aitab hajutada ka filmidele antud tagasiside sellistel lehekülgedel nagu metacritic.com või rottentomatoes.com.

Järgnevalt paar nopet eelolevate päevade kavast:

Homme, reedel, linastub kinos Sõprus vene tänapäeva ühe parema lavastaja Aleksandr Sokurovi viimane töö "Frankofoonia" - see on ajaloofilm Louvre'i muuseumiaarete kaitsmisest Teise Maailmasõja ajal. Praeguste vene võimudega mitte eriti hästi läbi saav režissöör on teinud selle filmi Prantsusmaa ja Saksamaa koostöös. Sokurovi filmidele on omane ainulaadne unenäoline atmosfäär – see teeb ta filmidest omamoodi nägemuslikud seiklused, teinekord isegi painajad. "Frankofoonia" on film võimust ja kunstist. Seda võib võtta ka kaudse kommentaarina praeguse Venemaa poliitikale ja eriti aktuaalse tausta loob filmile Islamiriigi tegevus Lähis-Idas, kus vägivallale toetuv islamism on asunud hävitama iidseid mälestisi.

Ajalugu ja selle ikoone puudutab ka Argentiina lavastaja Pablo Aguero reedel Coca Cola Plazas linastuva filmiga "Eva ei maga". See on film Argentiina lähiajaloo rõhutute pühakust - surematust Eva Peronist. Nutika lavastuse ja stsenaariumi kaudu vaatleb Aguero võimu imagoloogilist fenomeni, mis kandub pea muutumatuna ajastust teise. Ta uuribki, mis hoiab mõnda legendi lagunemast ja ka seda, mis on need hoovad, mis takistavad maailma paremaks muutumast.

Laupäevast tõstaks esile kell 14.30 kinos Artis linastuva mängufilmi "Jules Verne'i imeline maailm". Filmi autoriks on legendaarne Tšehhi lavastaja Karl Zeman ja film on valminud 1957. aastal. PÖFFil on võimalus näha selle aegade vaadatuima tšehhi filmi restaureeritud versiooni. See on hämmastav segu animatsioonist ja mängufilmist, süžee on võetud fantaasiakirjaniku Jules Verne'i romaanidest ning see on olnud eeskujuks animaatoritele läbi aegade.

Kell 17.15 linastub laupäeval kinos Sõprus Gruusia lavastaja Otar Iosseliani värske film "Talvelaul". Gruusia kino tuntuimale rahvusvahelisele nimele omaselt on tegemist südamliku suhtumise ja huumoriga tehtud looga Pariisi elanikest. Iosseliani filmid on üksteisele mõnes mõttes üpris sarnased, kuid ükski neist ei jäta külmaks, sest Iosseliani suudab mõtestada ja näidata argipäeva ning inimesi meie ümber veidi kaunimas ja lootusrikkamas valguses kui oleme harjunud. Juba 81aastane rezhissöör teab, mida tähele panna selleks, et elu ei tunduks hädaoruna.

Poeetiliselt kauni ja lootusrikka pildi tõsisest argielust annab ka Tartus, Elektriteatris, kell 21.00 linastuv Hirokazu Kore-Eda film "Meie väike õde". See on lugu ühest purunenud perekonnast ja süüst, mida iga selle liige endas vaikselt kannab. Kore-Eda näitab, et üheskoos on võimalik ka karmimaid katsumusi ületada.

Pühapäevasest kavast pööraks tähelepanu Lõuna-Korea režissööri Sang-Soo Hongi filmile "Sinu tõde, minu tõde", mis linastub Apollos kell 16.15. Selle filmi trump on eelkõige näitlejatööd ja hea režii. Üht armastuslugu näidatakse kahe stsenaariumiga - võte, mida režissöörid kasutavad üpris harva. Hong näitab, kui olulised on teinekord pisiasjad, mis tegelikult igal sammul me elu kujundavad.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Klassikaraadio "Delta"



Rein Raud

ERR.ee video: Rein Raud esitles romaani "Kell ja haamer"

21. septembril esitles Rein Raud Rahva Raamatu poes Tallinnas Viru keskuses oma uut romaani. "Kella ja haamri" on kirjastanud Mustvalge ning kujundanud Asko Künnap, toimetanud Pärle Raud ja korrektuuri lugenud Katrin Kern. ERR kultuuriportaal kandis esitluse üle.

Vanainimene Moskva metroos kerjamas

Peeter Helme raamatusoovitus. Dmitri Gluhhovski, "Metro 2035"

Räägin üle pika aja ühest ulmeromaanist. Viimati sai seda siin tehtud mais, mil tutvustasin Kaido Tiigisoone mahukat raamatut „Kus pingviinid ei laula“. Tänase teosega on Tiigisoone romaanil vaid nii palju pistmist, et ka Dmitri Gluhhovski „Metro 2035“ on erakordselt mahukas köide, pea 500 lehekülje paksune, ning ka selle raamatu tegevus toimub mitte eriti kauges tulevikus, täpsemalt aastas 2035, nagu juba pealkiri aimata laseb.

FILM
TEATER
"NO34. Revolutsioon"

Mulje. Üksainus vesi on

NO34 "Revolutsioon"

Lavastajad Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo
Muusika Jakob Juhkam
Laval Marika Vaarik, Eva Koldits, Rea Lest, Jörgen Liik, Ragnar Uustal ja külalisena Mart Kangro

Esietendus 18. augustil 2017 Naissaarel ja 16. septembril Teater NO99 suures saalis.

KIRJANDUS
Tiina Kirss

Oma haldjariiki kaitstes. Vestlus Tiina Kirsiga

Tiina Kirss (snd 1957) on väliseesti päritolu kirjandusteadlane. Sündinud USA-s ja töötanud vahepeal ka Kanadas, Toronto ülikoolis, elab ta püsivalt Eestis alates 2006. aastast, mil tuli Tartu Ülikooli eesti kirjanduse professoriks. Praegusel semestril jagab ta oma tööaega Eesti Kirjandusmuuseumi ja Tartu Ülikooli vahel. Tiina Kirsi uurimistegevuses kerkivad esile kolm valdkonda: mälu- ja eluloouurimus, feministlik või soouurimus ning „puhas kirjandus” ennekõike ajalooromaani vormis. Viimasest on tema keskne uurimisobjekt olnud Jaan Kross. 60. sünnipäeva puhul vestles Tiina Kirsiga Johanna Ross.

KUNST
"Rändurid"

"OP" tegi ringkäigu näitusel "Rändurid"

Kumus on avatud näitus pealkirjaga "Rändurid. Reisimine ja migratsioon Kesk- ja Ida-Euroopa uues kunstis", mis toob Poola kuraatori Magdalena Moskalewiczi käe all kokku 24 kunstnikku 15 riigist.

Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Piparmünt

Sõnasäuts. Vehverments või vihvervänts

Murdekeelest kirjakeelde tulnud sõnad on üks sõnavara rikastamise viise. Igal murdel on oma erijooned, tänapäeval on murdekeel säilinud kõige paremini Eesti äärealadel (nt saarte murre, Lõuna-Eestis Võru murre).

Mikko Lagerspetz

Mikko Lagerspetz: ilma vastuoludeta ühiskonda ei saa olla

Mikko Lagerspetzi juulis ilmunud teose „Sotsiaalteaduste uurimise meetodid – sissejuhatus ja väljajuhatus“ näol on tegemist esimese eestikeelse sotsiaalteaduste meetodite üldõpikuga. Mikko Lagerspetz on olnud Eesti Sotsioloogide Liidu president ja sotsioloogiaprofessor EHI-s ja TLÜ-s. Aastast 2006 on ta sotsioloogiaprofessor Åbo Akadeemias. Raamat ilmus TLÜ kirjastuse sarjas “Gigantum Humeris” ja on valminud Haridus- ja Teadusministeeriumi programmi „Eestikeelsed kõrgkooliõpikud 2013-2017“ raames.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: