Tõnu Karjatse PÖFFikomm: pidu silmadele ja teostuse meistriklass narkomaanidest ({{commentsTotal}})

"Heaven Knows What" Autor/allikas: kaader filmist

Nagu lubatud, on Filmikommi sel ja järgmisel nädalal eetris veidi sagedamini, sest käimas on PÖFF ja seal linastuvate filmide hulk suur. Siinpoolsed nopped on valikute hõlbustamiseks, kuid kindlasti ei kata need kõigi vaatajagruppide ootusi ega lähe kokku ka kõigi maitseeelistustega.

Ilmselgelt tekitab palju küsimusi üks tänavuse PÖFFi filmikunstilisi pärle – Kanada režissööri Guy Maddini visuaalne meistriteos "Keelatud ruum" (Forbidden Room), mis on ringelnud maailma festivalidel ja kutsunud esile nii pahameelt kui kiidusõnu. Guy Maddin on režissöör, kellele on omane ainulaadne visuaalne esteetika. Ta inspiratsiooniallikas on filmikunst tervikuna, peamiseks baasiks saja aasta taguste meistrite tööd ja filmikunsti obskuursemad alad. Ta on üks neist vähestest, kes oskab kasutada valgust ja varje, mis on filmi ja fotograafia aluseks. Maddini filme võib võrrelda unenäo nägemisega ärkvel olles. Hämarast kerkivad esile lood, kus legendid segunevad päriselt juhtunud lugudega ja stuudiotest lavastatud muinasjutud arhiivikaadritega. Maddini filmides ei oma enam tähtsust piir reaalsuse ja väljamõeldise vahel, saalis pärani silmi neid unenägusid läbi elades kaob eraldusjoon tegelikkuse ja fantaasia vahel viies vaataja omalaadsesse transsi või maailma, millel on omad tavamaailma vaid riivamisi puutuvad reeglid.

Kui Maddini eelmised filmid keskenduvad mõnele konkreetsele loole või paigale (nagu ka PÖFFil linastunud "Minu Winnipeg" (2008)), siis tema värske film "Keelatud ruum" lähtubki pigem unenäoloogikast, kus üks lugu tekib teisest ja tegelaskujud sulanduvad ümber uutesse rollidesse. Filmi narratiivset raami on mõttetu püüda sõnastama hakata – see risoomne võrgustik hõlmab endas mitmete lugude kõrval ka žanrinäiteid, lubades end tõlgendada kasvõi omaette minifestivalina. Maddin kasutab meisterlikult ära ka digitaalse pildi võimalusi – kui näiteks Peter Tscherkassky on teinud filmi põlenud ja sulanud filmijuppidest, siis Maddin kasutab "Keelatud ruumis" digipildi sisest sulandumist oma tegelaste teisendamiseks ja lugude liitmiseks. Jean-Luc Godard oskas filmi panna teadvusevoolu, Guy Maddin oskab seda teha alateadvusega. "Keelatud ruum" on omaette pidu silmadele ja suur ekraan on selle tarbimiseks asendamatu. Filmi saab näha veel eelolevatel pühapäevadel.

Üks moodsa kino esindajaid on PÖFFil USA lavastaja Sean Bakeri "Tangerine". See teos on üles võetud iPhone'iga ja tegelasteks on chicks with dicks - transvestiitidest prostituudid, kes maadlevad täpselt samasuguste probleemidega nagu me kõik – üksindus, sõprus, armukadedus, hüljatus ja alandus. Nende, ühiskonna äärealadele liigituva sotsiaalse kihi juures on need probleemid aga seda enam võimendatud, et tegemist on üpris isoleeritud seltskonnaga, kes peavad oma mured lahendama iseendi keskel. Sean Baker kasutab I-phone'i nii nagu 1960ndatel kasutasid prantsuse „uue laine“ filmitegijad käsikaamerat – filmis pole ühtegi stuudiovõtet – kogu tegevus toimub tänaval ja kohvikutes, pretensioonitu montaaž annab kaasatõmbava tempo ning Los Angelese päikeseline õhustik pääseb täies ilus esile.

Bakeri linatöö visuaalne külg on mõnevõrra ette kirjutatud ka selle tehnilise lahenduse poolt, kuid pildilises keeles võib siit välja lugeda MTV popesteetika edasiarendust, transvestiitide värvikad karakterid võimendavad seda veelgi. Bakeri nõrgaks küljeks võib antud juhul olla tema soov lahendada kogu lugu groteskse sõbrannakomöödia võtmes. Lugu käima lükkav tempo hakkab poole pealt raugema ja rõhk langeb rohkem groteskile jättes kõrvale sotsiaalse varjupoole. Ka päriselus transseksuaalsed näitlejad teevad filmis väga head osatäitmised ja vaadates filmile osaks saanud tunnustusi festivalidel, ongi Bakeri teene ilmselt selles, et tuua sellised värvikad karakterid laiemalt esile.

Ja veel ühele Ühendriikide indie-filmile soovin tähelepanu juhtida - see on Ben ja Joshua Safdie "Käi põrgu, jumal" (Heaven Knows What. 2014) . Ekraanil on tänavausutavuse ja sisseelamisega tehtud draama New Yorki noortest, sellistest, keda tavalised inimesed pigem ignoreerivad, ehk narkomaanidest. Teema iseendast pole ju uus, kuid vendade Safdiede teostus on klass omaette. See on taas näide ühiskondlikult terava teema käsitlusest seestpoolt – film ei mõista hukka, vaid näitab, lubades kommentaaridel tekkida vaataja enda peas. Tegemist on armulooga, kus peategelane püüab tagasi võita üht parajat jätist.

Filmi stsenaariumi kirjutas oma elu põhjal filmis peaosa mängiv Arielle Holmes, seega pole põhjust kahelda nähtava usutavuses. Äärmiselt glämmivaba film annab ettekujutuse sellest, kuidas töötab ühe sõltuvusse langenud noore psüühika. Oma reaalsusega mõjub vendade Safdiede teos isegi ehmatavalt, kuid see pole mõeldud otseselt pedagoogidele, "Käi põrgu jumal" on pigem lihtsalt tänapäevane armastusfilm.

Mõnele võib olla oluline ka see, et filmi kõrvalosas astub üles ka Eestit kolmel korral oma kontsertidega külastanud poplegend Ariel Pink. Kuid ta ei esine filmis mitte seepärast, et tagada võimalikult suurt vaatajetarvu, vaid sellepärast, et kuulus artist kuulub Holmesi sõprade hulka, kellest see film räägib.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Klassikaraadio



Juri Lotman oli maailmakuulus ja Tartu linnas armastatud teadlane ja loengupidaja. Fotol hetk Lotmani loengust aastal 1974.Juri Lotman oli maailmakuulus ja Tartu linnas armastatud teadlane ja loengupidaja. Fotol hetk Lotmani loengust aastal 1974.
Juri Lotmani konverentsil esitletakse Zara Mintsi juubelikogumikku

Raamat “Pühendusega Zara Mintsile 90. sünniaastapäeval. Kirjad, mälestused, artiklid” ("Зарe Григорьевнe Минц посвящается… Публикации, воспоминания, статьи: K 90-летию цо дня рождения“) on auavaldus Zara Mintsile (1927–1990), Tartu Ülikooli professorile ja silmapaistvale vene kultuuri hõbeajastu uurijale.

"Armastus""Armastus"
Arvustus. Kõverad naelad

„Armastus…”. Režissöör: Sandra Jõgeva. Stsenaristid: Igor Ruus ja Sandra Jõgeva. Produtsent ja operaator: Igor Ruus. Helirežissöörid: Harmo Kallaste jaMart Kessel-Otsa. Monteerija: Tambet Tasuja. Toimetajad: Kristiina Davidjants jaRiina Paldis. Video, värviline, 78 min. Tootjafirma: Laterna. 2017. Esilinastus festivalil „Doc Point” Eestis 25. I 2017.

FILM
Bukowski ühe õnnestunuma ekraniseeringu „Baarikärbes“ saamisloost on vanameister ise kirjutanud suurepäraselt absurdse ja iroonilise raamatu „Hollywood“. Kaader filmist „Baarikärbes“.
Arvustus. Poeet vastu tahtmist

Charles Bukowskiga seotud filmide retrospektiivil "Sõprus Bukowskiga" saab Sõpruse kinos 22. – 25. maini vaadata nelja silmapaistvamat Bukowski ainetel tehtud mängufilmi ning üht täispikka dokki.

TEATER
Ugala teater "Vai-vai vaene Vargamäe ehk "Tõde ja õigus" lastele"
Arvustus. Eluaegne töö ja kallistused

Uuslavastus
Ugala teater "Vai-vai vaene Vargamäe ehk "Tõde ja õigus" lastele"
Autor: A. H. Tammsaare
Dramatiseerija ja lavastaja: Urmas Lennuk
Kunstnik: Liina Tepand
Mängivad Rait Õunapuu, Tarvo Vridolin, Kata-Riina Luide, Adeele Sepp, Ringo Ramul, Andres Tabun, Vilma Luik ja Kaarel Kauts.
Esietendus 13. aprillil Ugala väikses saalis.

KIRJANDUS
Jaan Undusk "Kirjandusministeeriumis"
Arvustus. Tuntud ja tundmatu Undusk

Jaan Undusk näitab veenvalt, kui võimas on klassikalise filoloogia ja teoloogiliste teadmistega varustatud kirjandusteadus.

KUNST
Merike Estna tutvustamas enda kunstnikupraktikat, istutakse Estna vaiba-installatsioonil.
Estna Merikese lendav vaip

Etüüd kunstnikust töö juures.

Arhitektuur
Johannes Tralla Veneetsia biennaalil.Johannes Tralla Veneetsia biennaalil.
ERR Veneetsias: biennaal uppuvas linnas on suur paradoks iseenesest

ERR-i korrespondent Johannes Tralla käis käesoleval nädalal kaasaegse kunsti ühel aasta tähtsündmusel ehk Veneetsia biennaalil.

Arhitekt Ülar Mark ERRArhitekt Ülar Mark ERR
ERR.ee video: vestlusõhtu "Eesti arhitektid. Ülar Mark"

17. mail toimus Eesti Arhitektuurimuuseumis Rotermanni soolalaos seitsmes vestlusõhtu sarjast "Eesti arhitektid". Sellel korral oli publiku ees arhitekt Ülar Mark, kes tegeleb aktiivselt nii ruumide loomise, purjetamise kui ka joogaga.

MUUSIKA
Hirvo Surva
Hirvo Surva: minu jaoks on Eesti laulupidu oma kultuuri ja keele kandja

ETV saates "Suud puhtaks" pakkus Mihhail Kõlvart välja, et laulupeo repertuaaris võiks olla ka mõni venekeelne lugu. "Ringvaates" arutleti sel teemal laulupeo dirigendi Hirvo Survaga.

Arvamus
Mikk PärnitsMikk Pärnits
Mikk Pärnitsa vastus Berk Vaherile: kaitsekõne hipiplikale

Sain ka osaks suurest arutelust, kus Eestist minema tõmmanud neiu avaldas oma mõtteid Müürilehes. Sünkroonsusena veetsin just eile aega abielus ja majalaenuga maadleva naisterahvaga. Ka tema on palju rännanud ja mujal elanud (Soome, Inglismaa, Holland) ning ütles, kui sul on armastatu ja plaanid pulmi, siis ära tee seda. Ära raiska pulmadele seda raha, neile sugulastele, keda vaid kord elus näed. Võta see summa ja sõida armsamaga Eestist minema.

Urmas VadiUrmas Vadi
Urmas Vadi. Tänukõne

Kuidas läheb, Urmas Vadi? Lugege algselt värskes Vikerkaares ilmunud pihtimust ja saate hästi täpselt teada.

"Kirjandusministeerium", Kristiina Ehin"Kirjandusministeerium", Kristiina Ehin
Kristiina Ehin: hea luuletus on puhas jõud

Kas sina oled täna juba kohtunud? Kellega? Kohtumised võivad aset leida nii pereringis kui ka sõpradega, kohtuda saab kirjanduslike eelkäijate, emakeele või argipäevaga… Pille-Riin Larm kõneles mitmesugustest kohtumistest, aga ka emadest, sõprusest ja vaprusest Kristiina Ehiniga, kel ilmus äsja uus luulekogu "Kohtumised".

Damien Hirsti näitus "Treasures from the Wreck of the Unbelievable"Damien Hirsti näitus "Treasures from the Wreck of the Unbelievable"
Eha Komissarov: Damien Hirst tegi endast brändi

"OP" käis Veneetsia biennaalil, kuid külastas lisaks sellele ka maailma rikkaima kunstniku Damien Hirsti näitust "Treasures from the Wreck of the Unbelievable". Oma arvamuse nii sellest näitusest kui ka Hirsti fenomenist laiemalt andis Eha Komissarov.

Html Plokk
Html Plokk