Tõnu Karjatse PÖFFikomm: pidu silmadele ja teostuse meistriklass narkomaanidest ({{commentsTotal}})

"Heaven Knows What" Autor: kaader filmist

Nagu lubatud, on Filmikommi sel ja järgmisel nädalal eetris veidi sagedamini, sest käimas on PÖFF ja seal linastuvate filmide hulk suur. Siinpoolsed nopped on valikute hõlbustamiseks, kuid kindlasti ei kata need kõigi vaatajagruppide ootusi ega lähe kokku ka kõigi maitseeelistustega.

Ilmselgelt tekitab palju küsimusi üks tänavuse PÖFFi filmikunstilisi pärle – Kanada režissööri Guy Maddini visuaalne meistriteos "Keelatud ruum" (Forbidden Room), mis on ringelnud maailma festivalidel ja kutsunud esile nii pahameelt kui kiidusõnu. Guy Maddin on režissöör, kellele on omane ainulaadne visuaalne esteetika. Ta inspiratsiooniallikas on filmikunst tervikuna, peamiseks baasiks saja aasta taguste meistrite tööd ja filmikunsti obskuursemad alad. Ta on üks neist vähestest, kes oskab kasutada valgust ja varje, mis on filmi ja fotograafia aluseks. Maddini filme võib võrrelda unenäo nägemisega ärkvel olles. Hämarast kerkivad esile lood, kus legendid segunevad päriselt juhtunud lugudega ja stuudiotest lavastatud muinasjutud arhiivikaadritega. Maddini filmides ei oma enam tähtsust piir reaalsuse ja väljamõeldise vahel, saalis pärani silmi neid unenägusid läbi elades kaob eraldusjoon tegelikkuse ja fantaasia vahel viies vaataja omalaadsesse transsi või maailma, millel on omad tavamaailma vaid riivamisi puutuvad reeglid.

Kui Maddini eelmised filmid keskenduvad mõnele konkreetsele loole või paigale (nagu ka PÖFFil linastunud "Minu Winnipeg" (2008)), siis tema värske film "Keelatud ruum" lähtubki pigem unenäoloogikast, kus üks lugu tekib teisest ja tegelaskujud sulanduvad ümber uutesse rollidesse. Filmi narratiivset raami on mõttetu püüda sõnastama hakata – see risoomne võrgustik hõlmab endas mitmete lugude kõrval ka žanrinäiteid, lubades end tõlgendada kasvõi omaette minifestivalina. Maddin kasutab meisterlikult ära ka digitaalse pildi võimalusi – kui näiteks Peter Tscherkassky on teinud filmi põlenud ja sulanud filmijuppidest, siis Maddin kasutab "Keelatud ruumis" digipildi sisest sulandumist oma tegelaste teisendamiseks ja lugude liitmiseks. Jean-Luc Godard oskas filmi panna teadvusevoolu, Guy Maddin oskab seda teha alateadvusega. "Keelatud ruum" on omaette pidu silmadele ja suur ekraan on selle tarbimiseks asendamatu. Filmi saab näha veel eelolevatel pühapäevadel.

Üks moodsa kino esindajaid on PÖFFil USA lavastaja Sean Bakeri "Tangerine". See teos on üles võetud iPhone'iga ja tegelasteks on chicks with dicks - transvestiitidest prostituudid, kes maadlevad täpselt samasuguste probleemidega nagu me kõik – üksindus, sõprus, armukadedus, hüljatus ja alandus. Nende, ühiskonna äärealadele liigituva sotsiaalse kihi juures on need probleemid aga seda enam võimendatud, et tegemist on üpris isoleeritud seltskonnaga, kes peavad oma mured lahendama iseendi keskel. Sean Baker kasutab I-phone'i nii nagu 1960ndatel kasutasid prantsuse „uue laine“ filmitegijad käsikaamerat – filmis pole ühtegi stuudiovõtet – kogu tegevus toimub tänaval ja kohvikutes, pretensioonitu montaaž annab kaasatõmbava tempo ning Los Angelese päikeseline õhustik pääseb täies ilus esile.

Bakeri linatöö visuaalne külg on mõnevõrra ette kirjutatud ka selle tehnilise lahenduse poolt, kuid pildilises keeles võib siit välja lugeda MTV popesteetika edasiarendust, transvestiitide värvikad karakterid võimendavad seda veelgi. Bakeri nõrgaks küljeks võib antud juhul olla tema soov lahendada kogu lugu groteskse sõbrannakomöödia võtmes. Lugu käima lükkav tempo hakkab poole pealt raugema ja rõhk langeb rohkem groteskile jättes kõrvale sotsiaalse varjupoole. Ka päriselus transseksuaalsed näitlejad teevad filmis väga head osatäitmised ja vaadates filmile osaks saanud tunnustusi festivalidel, ongi Bakeri teene ilmselt selles, et tuua sellised värvikad karakterid laiemalt esile.

Ja veel ühele Ühendriikide indie-filmile soovin tähelepanu juhtida - see on Ben ja Joshua Safdie "Käi põrgu, jumal" (Heaven Knows What. 2014) . Ekraanil on tänavausutavuse ja sisseelamisega tehtud draama New Yorki noortest, sellistest, keda tavalised inimesed pigem ignoreerivad, ehk narkomaanidest. Teema iseendast pole ju uus, kuid vendade Safdiede teostus on klass omaette. See on taas näide ühiskondlikult terava teema käsitlusest seestpoolt – film ei mõista hukka, vaid näitab, lubades kommentaaridel tekkida vaataja enda peas. Tegemist on armulooga, kus peategelane püüab tagasi võita üht parajat jätist.

Filmi stsenaariumi kirjutas oma elu põhjal filmis peaosa mängiv Arielle Holmes, seega pole põhjust kahelda nähtava usutavuses. Äärmiselt glämmivaba film annab ettekujutuse sellest, kuidas töötab ühe sõltuvusse langenud noore psüühika. Oma reaalsusega mõjub vendade Safdiede teos isegi ehmatavalt, kuid see pole mõeldud otseselt pedagoogidele, "Käi põrgu jumal" on pigem lihtsalt tänapäevane armastusfilm.

Mõnele võib olla oluline ka see, et filmi kõrvalosas astub üles ka Eestit kolmel korral oma kontsertidega külastanud poplegend Ariel Pink. Kuid ta ei esine filmis mitte seepärast, et tagada võimalikult suurt vaatajetarvu, vaid sellepärast, et kuulus artist kuulub Holmesi sõprade hulka, kellest see film räägib.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Klassikaraadio



Tristan Priimägi HÕFFi konfliktist: teen vastuettepaneku valge daami ärakeelamiseks

Filmikriitik Tristan Priimägi tutvustas täna hommikul "Terevisioonis" uusi mängufilme.

Loe katkendit: Kirmen Uribe, "Bilbao–New York–Bilbao"

Loomingu Raamatukogu vahendusel jõuab Eesti lugejateni baski prosaisti ja luuletaja Kirmen Uribe mitme kirjandusauhinnaga pärjatud debüütromaan "Bilbao–New York–Bilbao".

Päeva video: Sveta Grigorjeva visuaalarvamuspoees

Üleriigilise kunstivabaduse päeva auks tegi koreograaf, kunstnik ja luuletaja Sveta Grigorjeva visuaalarvamuspoeesi.

HEAD TEED, LEMBIT ULFSAK!
Ametlik nekroloog Lembit Ulfsakile

LEMBIT ULFSAK

4. juuli 1947–22. märts 2017

Jaanika Tammaru Mustast Kastist: meie peamine mõjutaja peabki olema loomise jõud

24. märtsi õhtul ainuetendub teatri Must Kast lavastus "Siuru rada", kus põimitakse üheks neli erinevat Siuru esimeses albumis ilmunud teksti nelja lavastaja tõlgenduses.

Rakvere Teatri uueks loominguliseks juhiks saab Peeter Raudsepp

Eelmise aasta lõpus kuulutas SA Rakvere Teatrimaja välja konkursi loomingulise juhi ametikohale. Sügisel, uue hooaja algusest, asub ametisse Peeter Raudsepp.

FILM
HÕFF ei sobi Haapsalu pastorite arvates kuurortlinna kuvandiga

Viie Haapsalu koguduse pastorid leiavad, et Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festivali programm on liiga vägivaldne ja ei sobi kuurortlinna kuvandiga.

TEATER
Rein Oja Lembit Ulfsakist: ta ei määrinud mett moka peale

Täna suri 69-aastasena armastatud Eesti näitleja ja lavastaja Lembit Ulfsak. Draamateatri juht Rein Oja meenutas lahkunut.

KIRJANDUS
Arvustus. Elu ooterežiimil

Uus raamat
Urmas Vadi
"Neverland"
Kolm Tarka
347 lk

KUNST
Laurentsius: mulle meeldivad kõrges kunstis ebapopulaarsed teemad

Laurentsius on kunstnik, kes teeb oma loomingut nii, et tal endal on alati põnev, teatas "OP". Sama lugu juhtus klassikalise loodusmaaliga, mis läbi tema pintsli omandab täiesti uue tähenduse.

Arhitektuur
Arvo Pärdi keskuse arenduseks eraldatakse täiendavalt 2,2 miljonit eurot

Valitsus otsustas eraldada täiendavalt kuni 2,2 miljonit eurot Laulasmaal asuva Arvo Pärdi keskuse uue hoone ehitamiseks. Ehitusleping sõlmitakse riigihankel soodsaima pakkumise teinud aktsiaseltsiga Ehitustrust, keskus peaks valmima Eesti 100. sünnipäevaks, mil helilooja tähistab 83. sünnipäeva.

Arvustus. Hästi ruumipärane helikunstiteos

Helikunstiteos
"Lugulaul"
Rahvusarhiiv uus hoone Noora
Autorid: Martin Kikas ja Kiwa

MUUSIKA
Koit Raudsepa kolm soovitust Tallinn Music Weekiks

Järgmisel nädalal saab alguse Tallinn Music Week ning "OP-is" jagas festivaliks kolm soovitust Raadio 2 saatejuht Koit "Dr Koit" Raudsepp.

Arvamus
Linda Kaljundi, Ulrike Plath. Eesti ajalookirjutus põimitud perspektiivist

Veel Vabadussõja ajal, 1919. aastal ilmus trükist algkoolidele mõeldud õpik „Eesti ajalugu“, mille oli „piltide kujul kokku seadnud“ Mihkel Kampmann (Kampmaa), kes oli ajaloolasena küll asjaarmastaja, ent omas ajas mõjukas ja menukas õpperaamatute autor.[1]

Rein Raud. Teeme Tõe jälle suureks?

Kuidas iganes Donald Trumpi lugu ka ei lõpeks – ja arvata on, et meid ootab järgnevate aastate jooksul ees veel terve rida skandaale ja paljastusi, kui mitte midagi veel hullemat – võib 10. jaanuari 2017 pidada oluliseks teetähiseks meedia ajaloos.

Mari-Liis Lill: teater võib kasvatada empaatiavõimet

"Plekktrummi" saatekülaliseks oli lavastaja Mari-Liis Lill, kellega räägiti äsja Endla teatris esietendunud dokumentaalsest lavastusest "Väljast väiksem kui seest".

Joel Sang. Usalduse küsimus

Maitsest ja kriitikast.