Tõnu Karjatse PÖFFikomm: pidu silmadele ja teostuse meistriklass narkomaanidest ({{commentsTotal}})

"Heaven Knows What" Autor/allikas: kaader filmist

Nagu lubatud, on Filmikommi sel ja järgmisel nädalal eetris veidi sagedamini, sest käimas on PÖFF ja seal linastuvate filmide hulk suur. Siinpoolsed nopped on valikute hõlbustamiseks, kuid kindlasti ei kata need kõigi vaatajagruppide ootusi ega lähe kokku ka kõigi maitseeelistustega.

Ilmselgelt tekitab palju küsimusi üks tänavuse PÖFFi filmikunstilisi pärle – Kanada režissööri Guy Maddini visuaalne meistriteos "Keelatud ruum" (Forbidden Room), mis on ringelnud maailma festivalidel ja kutsunud esile nii pahameelt kui kiidusõnu. Guy Maddin on režissöör, kellele on omane ainulaadne visuaalne esteetika. Ta inspiratsiooniallikas on filmikunst tervikuna, peamiseks baasiks saja aasta taguste meistrite tööd ja filmikunsti obskuursemad alad. Ta on üks neist vähestest, kes oskab kasutada valgust ja varje, mis on filmi ja fotograafia aluseks. Maddini filme võib võrrelda unenäo nägemisega ärkvel olles. Hämarast kerkivad esile lood, kus legendid segunevad päriselt juhtunud lugudega ja stuudiotest lavastatud muinasjutud arhiivikaadritega. Maddini filmides ei oma enam tähtsust piir reaalsuse ja väljamõeldise vahel, saalis pärani silmi neid unenägusid läbi elades kaob eraldusjoon tegelikkuse ja fantaasia vahel viies vaataja omalaadsesse transsi või maailma, millel on omad tavamaailma vaid riivamisi puutuvad reeglid.

Kui Maddini eelmised filmid keskenduvad mõnele konkreetsele loole või paigale (nagu ka PÖFFil linastunud "Minu Winnipeg" (2008)), siis tema värske film "Keelatud ruum" lähtubki pigem unenäoloogikast, kus üks lugu tekib teisest ja tegelaskujud sulanduvad ümber uutesse rollidesse. Filmi narratiivset raami on mõttetu püüda sõnastama hakata – see risoomne võrgustik hõlmab endas mitmete lugude kõrval ka žanrinäiteid, lubades end tõlgendada kasvõi omaette minifestivalina. Maddin kasutab meisterlikult ära ka digitaalse pildi võimalusi – kui näiteks Peter Tscherkassky on teinud filmi põlenud ja sulanud filmijuppidest, siis Maddin kasutab "Keelatud ruumis" digipildi sisest sulandumist oma tegelaste teisendamiseks ja lugude liitmiseks. Jean-Luc Godard oskas filmi panna teadvusevoolu, Guy Maddin oskab seda teha alateadvusega. "Keelatud ruum" on omaette pidu silmadele ja suur ekraan on selle tarbimiseks asendamatu. Filmi saab näha veel eelolevatel pühapäevadel.

Üks moodsa kino esindajaid on PÖFFil USA lavastaja Sean Bakeri "Tangerine". See teos on üles võetud iPhone'iga ja tegelasteks on chicks with dicks - transvestiitidest prostituudid, kes maadlevad täpselt samasuguste probleemidega nagu me kõik – üksindus, sõprus, armukadedus, hüljatus ja alandus. Nende, ühiskonna äärealadele liigituva sotsiaalse kihi juures on need probleemid aga seda enam võimendatud, et tegemist on üpris isoleeritud seltskonnaga, kes peavad oma mured lahendama iseendi keskel. Sean Baker kasutab I-phone'i nii nagu 1960ndatel kasutasid prantsuse „uue laine“ filmitegijad käsikaamerat – filmis pole ühtegi stuudiovõtet – kogu tegevus toimub tänaval ja kohvikutes, pretensioonitu montaaž annab kaasatõmbava tempo ning Los Angelese päikeseline õhustik pääseb täies ilus esile.

Bakeri linatöö visuaalne külg on mõnevõrra ette kirjutatud ka selle tehnilise lahenduse poolt, kuid pildilises keeles võib siit välja lugeda MTV popesteetika edasiarendust, transvestiitide värvikad karakterid võimendavad seda veelgi. Bakeri nõrgaks küljeks võib antud juhul olla tema soov lahendada kogu lugu groteskse sõbrannakomöödia võtmes. Lugu käima lükkav tempo hakkab poole pealt raugema ja rõhk langeb rohkem groteskile jättes kõrvale sotsiaalse varjupoole. Ka päriselus transseksuaalsed näitlejad teevad filmis väga head osatäitmised ja vaadates filmile osaks saanud tunnustusi festivalidel, ongi Bakeri teene ilmselt selles, et tuua sellised värvikad karakterid laiemalt esile.

Ja veel ühele Ühendriikide indie-filmile soovin tähelepanu juhtida - see on Ben ja Joshua Safdie "Käi põrgu, jumal" (Heaven Knows What. 2014) . Ekraanil on tänavausutavuse ja sisseelamisega tehtud draama New Yorki noortest, sellistest, keda tavalised inimesed pigem ignoreerivad, ehk narkomaanidest. Teema iseendast pole ju uus, kuid vendade Safdiede teostus on klass omaette. See on taas näide ühiskondlikult terava teema käsitlusest seestpoolt – film ei mõista hukka, vaid näitab, lubades kommentaaridel tekkida vaataja enda peas. Tegemist on armulooga, kus peategelane püüab tagasi võita üht parajat jätist.

Filmi stsenaariumi kirjutas oma elu põhjal filmis peaosa mängiv Arielle Holmes, seega pole põhjust kahelda nähtava usutavuses. Äärmiselt glämmivaba film annab ettekujutuse sellest, kuidas töötab ühe sõltuvusse langenud noore psüühika. Oma reaalsusega mõjub vendade Safdiede teos isegi ehmatavalt, kuid see pole mõeldud otseselt pedagoogidele, "Käi põrgu jumal" on pigem lihtsalt tänapäevane armastusfilm.

Mõnele võib olla oluline ka see, et filmi kõrvalosas astub üles ka Eestit kolmel korral oma kontsertidega külastanud poplegend Ariel Pink. Kuid ta ei esine filmis mitte seepärast, et tagada võimalikult suurt vaatajetarvu, vaid sellepärast, et kuulus artist kuulub Holmesi sõprade hulka, kellest see film räägib.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Klassikaraadio



Vince Staples lõkke ääres uues videos.Vince Staples lõkke ääres uues videos.
Päeva video: Vince Staples - "Rain Come Down"

Täna ilmus räppar Vince Staples´i uus album "Big Fish Theory" ning juba varem, koostöös Ty Dolla $ign´iga avaldatud lugu "Rain Come Down" sai värske video.

Leelo TungalLeelo Tungal
Leelo Tungal tähistas juubelit kahe uue luulekoguga

Neljapäeval tähistas oma 70. sünnipäeva luuletaja, kirjanik, tõlkija ja ajakirjanik Leelo Tungal. Juubeliks jõudsid raamatu-lettidele kaks tema uut luulekogu.

FILM
"Lõputu poeesia" ("Poesia sin fin")
Tristan Priimägi andis suveks kolm filmisoovitust

"Terevisioonis" oli külas filmiajakirjanik Tristan Priimägi, kes soovitaks algavaks suveks filme "Petetud", "Lõputu poeesia" ja "Wind River".

TEATER
Klaudia Tiitsmaa
Ugala publik valis lemmikud

Ugala teatris etendus eile, 21. juunil viimast korda suvelavastus „Gogoli disko“. Lõpuaplausi järel kuulutati Ugala suurel laval välja publikupreemia Kuldõun 2017 laureaadid.

KIRJANDUS
Arvustus. Ärakrutitud ajalugu väändes füüsikaga vaheldumisi

Uus raamat

Ilmar Tomusk
"Seiklused paralleelmaaailmas"
Hillar Metsa pildid
Tammerraamat
224 lk.

KUNST
"Ajavahe".
Arvustus. Kuidas käsitööst sai kunst

7. Tallinna Rakenduskunsti Triennaal

Peanäitus: "Ajavahe"
21.04-23.07.2017

Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum

Arhitektuur
Arhitektuurikeskuse välkloengArhitektuurikeskuse välkloeng
Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsiooni konkursi võitis töö "Nõrk monument"

2018. aasta Veneetsia arhitektuuribiennaalil esindab Eestit rahvusvahelise noorte kuraatorite meeskonna intrigeeriva nimega konkursitöö "Nõrk monument" (Weak Monument). Žürii hääletusest täna hommikul võitjana väljunud töö kuraatormeeskonda kuuluvad EKAs ja Hollandi Delfti Tehnikaülikoolis õppinud Laura Linsi (praktiseerib hetkel Londonis arhitektina) ja Roland Reemaa (arhitekt, hetkel külalisõppejõud Delfti Tehnikaülikoolis) ning Londonis praktiseeriv, lisaks Delftile ka Prahas õppinud arhitekt Tadeas Riha.

Veneetsia arhitektuuribiennaalVeneetsia arhitektuuribiennaal
ERR.ee video: välkloengul selgitati Eesti esindaja Veneetsia arhitektuuribiennaalil

15. juunil toimus Vaba Lava suures saalis Eesti Arhitektuurikeskuse välkloeng, kus astusid lavale 16. Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsiooni kuraatorivõistluse finalistid. Rahvusvahelisele võistlusele esitatud tööde seast pääses finaalvooru viis.

MUUSIKA
Arvo Pärt kuulsa vannitoariiuli juures oma teose partituuri uurimas
Maria Mölder. Sissevaade Arvo Pärdi ülikooli argipäeva

19. juunil asetatakse Arvo Pärdi keskusele pidulikult nurgakivi. Uus hoone avatakse juba vähem kui pooleteise aasta pärast, 2018. aasta hilissügisel. Millised ettevalmistustööd keskuses praegu käsil on, selgus vestluses, kus osalesid Arvo Pärdi Keskuse nõukogu liige Nora Pärt, tegevjuht Anu Kivilo, toimetaja ja muusikateadlane Kristina Kõrver ning arhivaar Anneli Kivisiv.

Arvamus
Liiklusummik.Liiklusummik.
Tamur Tohver. Davai davai davai!

Oma arvamuslugude sarjaga jätkab Polygon Teatri juht. Ja mida me näeme?

Räpilahing.Räpilahing.
Anders Härm. Rappimislahing

Agonistliku teotamisrituaali mänguline algupära, kultuuriline funktsioon ning poliitiline potentsiaal.

Uue maailma tänavafestivalUue maailma tänavafestival
Keelesäuts. Millal eestlased, millal eestlaste kogukond?

Kogukonnamõiste on ajaga ja arenguga muutunud, laienenud ja mitmekesistunud. Täna keskendun ma keelekasutuses ainult ühele aspektile, mille kohta olen kuulnud küsimusi. Millal on õige kasutada eestlaste kohta kogukond ja millal on see vale?

12EEK Monkey12EEK Monkey
Eesti räpp: nišimuusikast noorte häälekandjaks

Eesti räpp kipub kohati mainstream’ile vastanduma, kuid teatud artistid viivad selle samal ajal peavoolupüünele.