Tõnu Karjatse PÖFFikomm: meelde jäi kalmõki lavastaja film ({{commentsTotal}})

"Kajakad" Autor: PÖFF

Kätte on jõudnud tänavuse PÖFFi viimane nädalalõpp ja kava on endiselt kirju – linastub mitu sellist filmi, mida võib lugeda selle aasta festivali pärliteks nagu näiteks Aleksander Sokurovi ja Guy Maddini visuaalsed meistriteosed ning ilmselt on eeloleva nädalalõpu valikus ka tänavuse festivali võidufilmid. Alljärgnevalt vaid mõned nopped eelseisvate päevade kavast. Valiku eesmärk veidi lähemalt mõnest filmist rääkida, kas vaataja seda ka vaatama läheb, jääb ta enda otsustada.

Täna õhtul 17.30 Tartus Cinamonis ja homme Artises on võimalik vaadata raamatu põhjal tehtud dokumentaalfilmi filmikunstist. See on kummaline kombinatsioon, kus filmijutt on jõudnud raamatusse ning selle kaudu paisatud ekraanile tagasi. Kui arvestada sellega, kui palju on laias maailmas ilmunud filmialast kirjandust, siis ühe olulise teose esiletõstmine ei kõlagi nii liialdatult. Kõnealune film on ameeriklase Kent Jonesi dokumentaal "Hitchcock-Truffaut", mis põhineb samanimelisel raamatul. Raamatu avaldas prantsuse legendaarne kineast Francois Truffaut 1966ndal aastal filmimaailma teise kinolegendi Alfred Hitchcockiga tehtud intervjuude põhjal. Truffaut intervjueeris Hitchcocki nädala jooksul ja säilinud on ka usutluse lindistus koos tõlkega, mida on kasutanud ka selle dokumentaali tegijad. Filmis räägivad Hitchcockist veel mitmed maailmakino praegused kõvad tegijad nagu Martin Scorcese, David Fincher, Olivier Assayas, Kyoshi Kurosawa, Richard Linklater.

Filmi väärtus on eelkõige selles, et toob ajaloohämarustest esile selle filmiraamatute tähtteose, mis räägib ju tegelikult Hitchcocki kõrval kaude ka Truffaut'st, sellest, mida prantsuse kino legend angloameerika filmimeistri loomingu juures esile toob, mis teda kõnetab ja mis on teda mõjutanud. Ehk siis, teisiti öeldes on filmi väärtus selles, et ta juhatab vaataja tagasi raamatu ning Hitchcocki-Truffaut' loomingu juurde. Filmi lõppedes ei taha mitte seda uuesti vaadata, vaid soetada raamat ja kinolinalt näha Hitchcocki ning miks mitte ka Truffaut' filme, ehkki Truffaut' loomingust film eriti ei räägi. Raamatukesksus on mõnes mõttes ka filmi puudus, sest kuigi intervjuulõike on illustreeritud filmilõikudega, ei tee filmi autor omapoolseid üldistusi ega loo kokkupuutepunkte nende kahe maailmakuulsa kineasti tööde vahel. Nagu filmi ja raamatu põhjal võib otsustada, oleks neid küllalt palju, kuid see töö on jäetud antud juhul tegemata, samas eeldaks filmi pealkiri just sellist lähenemist.

Muidugi võiks visata siin kinda Eesti kirjastustele, kes filmialase kirjanduse vahendamisest pea üldse ei hooli, ning teise kinda viskaks siinsetele raamatupoodidele, keda samuti filmialane kirjandus suurt ei huvita kui välja arvata pildiraamatud James Bondist ja "1001"- sarja uustrükid. Siinjuures tahaks siiski tähelepanu juhtida ühele elulooraamatule, mida Eestiski saada – see on Alejandro Jodorowski autobiograafiline romaan "Where the Bird Sings Best" ja seda levitab Rahva Raamat.

Ent tagasi PÖFFi juurde.

Täna õhtul linastub Tartus, Elektriteatris, prantsuse lavastaja Damien Odouli sõjafilm "Hirm". Odoul viib vaataja Esimese Maailmasõja aastatesse, näidates sõja koledust ja mõttetust noore mehe Gabrieli (Nino Rocher) silmade läbi. Päevakohaselt mõjuvad filmi alguskaadrid kõrtsis räuskavast ja sõjakast rahvahulgast, kes natsionalistlikke loosungeid hüüdes peksavad läbi nendega eriarvamusele jäänud mehe. Kaamera jälgib sõtta läinud Gabrieli rännakuid mööda tranšeesid ja kaevikuid kuuli ning pommirahe all, uljast noorest mehest jääb järele kibestunud vare, kes ei suudagi sõja lõpu järel tavaellu tagasi pöörduda. Odoul püüab filmis ühendada esteetilised ambitsioonid ja realistliku pildi sõjast kui isiksust hävitavast ning deformeerivast katastroofist. Sellised katsed võivad mõnikord ka ebaõnnestuda ja filmi kunstiline terviklikkus kannatab. Pildiliselt on kaadrid lausa kaunid, vaeva on nähtud värvide järeltöötluse, kostüümide, kompositsiooni ja lavastusega, nii kahju kui see ka pole, kahandab see ilu aga nähtava tõsiseltvõetavust ja hirmus sõda taandub järjekordseks postkaardiks lauasahtlis.

Odouli "Hirm" on selles mõttes ka ohutu film, et pealkirja pandu sealt siiski läbi ei tule ja filmi võib vaadata ka hilja õhtul unehäireid kartmata. Järgmisel päeval on ta üldse meelest läinud.

Kauem jääb aga mõtteisse Ella Manžejeva "Kajakates" kuvatud maailm. See on kalmõki lavastaja esimene film, mis tekitas elavat vastukaja ka tänavusel Berliini filmifestivalil. Moskvas režissööriks õppinud Manžejeva loob väljapeetud ja tundliku kaameratööga õhustiku, milles on tajutav Kalmõkkia külmad talved ning peategelase Elsa (Jevgenija Mandžijeva) üksindus ja nukrus. Muusikakoolis õpetajana töötav Elsa on abielus kohaliku jõmmiga, kelle põhiline sissetulek tuleb salapüügist keeluajal. Reetlike sõprade tõttu jääb jõmm ühel päeval aga kadunuks ja Elsal algab lõputuna näiv ootamisperiood, mil tal tuleb toime tulla oma üksinduse ning kahtlustega, mida oma eluga peale hakata. Elsa karakter avaneb vaatajale järkjärgult, köites teda ühtlasi justkui õhkõrnade ämblikuniitidega.

Manžejeva "Kajakad" on poeetiline ja intelligentne film mitte ainult ühest üksi elavast naisest, vaid ka elamisest isolatsioonis üldse. Kalmõki kaluriküla, kus Elsa elab, saab hüljatuse ja eraldatuse sümboliks ning see distantseerituse tunne ei jäta Elsat maha ka lähemas suuremas linnas, kus kõik näib sama trööstitu. Manžejeval õnnestub luua see kurblik maailm ja tal õnnestub see ka lammutada, kusjuures selle tühistamine ei ole mitte välispoolse sekkumise tulemus vaid seestpoolt kasvava jõu saadus. Uus elu annab uue lootuse ja sellega režissöör vaataja ka jätab.

Ehkki PÖFF pühapäevaga lõpeb, ilmuvad mõned festivalil linastunud filmid juba järgmisel nädalal kinolevisse – nagu näiteks Urmas E.Liivi "Must alpinist", Gaspar Noé skandaalne "Love" või Mark Osborne'i kogupereanimatsioon "Väike prints". Ja veel - järgmisel nädalal jõuab Eesti kinodesse ka hiina lavastaja Hou Hsiao-hsieni wu-xia film "Salamõrvar", ka see on üks tänavu maailma festivalidel kõmu tekitanud filmidest.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Klassikaraadio "Delta"



Selgusid teatri aastaauhindade laureaadid

Ugala teatris toimus teatri aastaauhindade pidulik auhinnatseremoonia, kus jagati kätte preemiad möödunud aasta silmapaistvamatele teatritegijatele. Lavastaja preemia pälvis Hendrik Toompere jr, kes pühendas auhinna Lembit Ulfsakile.

Mikk Pärnits. Keele nõiduslik mõju

Sõnumise ja algkeele otsinguil.

Andres Levald. Linnamets pole vaid loodusand

Tallinna linna metsade omandisuhted ei soodusta nende sihipärast arendamist linlaste elukeskkonna parandamise nimel.

Keelesäuts. Kas 101 sõjasaadikut?

Kui küsida otse, kes on parlamentäär, siis usun, et kõik teavad, et see on ühe sõdiva poole volitatud läbirääkija teise sõdiva poolega ehk parlamentäär on sõjasaadik, vastasega läbi rääkima saadetud isik.

Arvustus. Bing ja Ruthi klaveriminimalism + ambient-nüansid

Uus plaat
Bing & Ruth
"No Home of the Mind" (4AD)
7/10

FILM
Arvustus. Lollid kosmoses ehk rumalus hävitab maailma

Uus film kinos

“Elu”

lavastaja Daniel Espinosa

osades Jake Gyllenhaal, Rebecca Ferguson, Ryan Reynolds, Ariyon Bakare, Olga Dihovichnaya, Hiroyuki Sanada

Hinne: 4/10

Kinodes alates 24. märtsist

TEATER
Rein Oja Lembit Ulfsakist: ta ei määrinud mett moka peale

Täna suri 69-aastasena armastatud Eesti näitleja ja lavastaja Lembit Ulfsak. Draamateatri juht Rein Oja meenutas lahkunut.

KIRJANDUS
Mudlum. Qiaotou nööp

Mida saab inimene, kes on kõikidest maailma asjadest juba kirjutanud, veel lisaks öelda? On ju nii, et kui igasuguseid asju on juba lehekülgede viisi kirjeldatud ja nimepidi üles loetud, sukatrippidest sulgpallideni, peale selle veel kõvasti pead murtud nende filosoofilise tähenduse üle, et misasi üks asi ülepea on ja muud sellist loba, siis nagu ei jäägi peaaegu mitte midagi enam järele?

KUNST
Rebeka Põldsam: Anu Põder lõi ainult konkreetsesse hetke

Anu Põder oli Eesti skulptor, kes töötas vaid orgaaniliste ja kaduvate materjalidega. Tema teosed vananevad ja lagunevad põrmuks sarnaselt inimesega. Kumus on alates tänasest üleval Anu Põdra retrospektiivnäitus "Haprus on vaprus".

Arhitektuur
Arvo Pärdi keskuse arenduseks eraldatakse täiendavalt 2,2 miljonit eurot

Valitsus otsustas eraldada täiendavalt kuni 2,2 miljonit eurot Laulasmaal asuva Arvo Pärdi keskuse uue hoone ehitamiseks. Ehitusleping sõlmitakse riigihankel soodsaima pakkumise teinud aktsiaseltsiga Ehitustrust, keskus peaks valmima Eesti 100. sünnipäevaks, mil helilooja tähistab 83. sünnipäeva.

Renoveeritud Ugala teatrimaja avas külastajatele taas uksed

Laupäeval avas publikule taas uksed Ugala renoveeritud teatrimaja.

MUUSIKA
"MI" otsib muusikat autovaruosadest ja elektroonikast

Veebruari lõpul andis ERSO kontserdi "Alternatiivne energia", kus põimiti orkestrimuusikaga kokku elektroonika ja live-videolahendused. Märtsis esitles alternatiivseid musitseerimisviise Tallinnas saksa DJ Henrik Schwartz. Noppeid nendest nägi neljapäevases muusikasaates "MI", toimetaja Hele-Maria Taimla kirjutas kohtumisest Schwartziga ka artikli.

Arvamus
Linda Kaljundi, Ulrike Plath. Eesti ajalookirjutus põimitud perspektiivist

Veel Vabadussõja ajal, 1919. aastal ilmus trükist algkoolidele mõeldud õpik „Eesti ajalugu“, mille oli „piltide kujul kokku seadnud“ Mihkel Kampmann (Kampmaa), kes oli ajaloolasena küll asjaarmastaja, ent omas ajas mõjukas ja menukas õpperaamatute autor.[1]

Rein Raud. Teeme Tõe jälle suureks?

Kuidas iganes Donald Trumpi lugu ka ei lõpeks – ja arvata on, et meid ootab järgnevate aastate jooksul ees veel terve rida skandaale ja paljastusi, kui mitte midagi veel hullemat – võib 10. jaanuari 2017 pidada oluliseks teetähiseks meedia ajaloos.

Mari-Liis Lill: teater võib kasvatada empaatiavõimet

"Plekktrummi" saatekülaliseks oli lavastaja Mari-Liis Lill, kellega räägiti äsja Endla teatris esietendunud dokumentaalsest lavastusest "Väljast väiksem kui seest".

Joel Sang. Usalduse küsimus

Maitsest ja kriitikast.