Tõnu Karjatse filmikomm: "Amy" on pelgalt eluloofilm ({{commentsTotal}})

"Amy" Autor/allikas: kaader filmist

Asif Kapadia "Amyt" on mitut puhku nimetatud aasta dokumentaalfilmiks – nii näiteks seadis "Amy" esikohale dokfilmide seas Euroopa Filmiakadeemia ja ta kandideerib parima muusikafilmi tiitlile angloameerika muusikatööstuse aastauhindade Grammyde jagamisel.

Parimate reastuse võib alati panna küsimärgi alla, sest kunagi ei suuda keegi haarata kogu pilti sellest, mis kuskil maailma otsas aasta jooksul tehtud, seda enam, et talentide leidmise asemel on neist reastamistest saanud suurtes meelelahutusmaades meelelahutusmogulite hallatud promoüritus. Võib arvata, et ka Kapadia dokumentaal 21se sajandi vaieldamatult andekaimast jazzlauljast on tähelepanu pälvinud suures osas just Amy enda isiku ja ta traagilise eluloo tõttu. Samas on Amy lugu ka lugu sellest, kuidas toosama meelelahutustööstus oma talente hävitab ja pealegi koosneb film suures osas kõmujanulise kollase ajakirjanduse materjalidest, mis on ju osa meelelahutustööstuse masinavärgist.

Kapadia kasutab "Amy" juures sama töömeetodit nagu oma eelmises filmis „Senna“ (2010), mis tõi avalikkuse ette Brasiilia võidusõitja Ayrton Senna traagilise loo läbi ta lähedaste. Kapadia töötab läbi ajakirjandusest läbi käinud materjalid, intervjuud ja lisab sinna oma loo kangelase koduarhiivi ning sõprade salvestised. Omapoolsetest kommentaaridest loobudes paneb režissöör kokku emotsionaalse loo ühe tähe tõusust ja langusest rahuldades ühtlasi inimeste uudishimu staaride isikliku elu järele. Selles suhtes ei tee Kapadia muud, kui ratsutab selsamal ratsul, mida seltskonnaajakirjandus aastakümneid ruunanud. Samas aga Kapadia meetod töötab – intervjuulõikude ja muusikakatketega ilmestatud kaadrid Amy kasvamisest andekast laulukirjutajast sõltuvusprobleemidega Grammy-diivaks lähevad südamesse ning aitavad päästa Winehouse'i talenti unustusse vajumast. Filmi eesmärk ongi anda edasi Amy lugu võimalikult tõepäraselt ja elulähedaselt. Kapadia ei presenteeri Amyt muusikavideotest tuttava kuvandi kaudu, ehkki ka see kuvand tugineb suuresti lauljatari enda loomuomasele karismale.

Samas võib küsida, kas filmist saab vaataja teada midagi rohkem, kui võimaldab seltskonnameedia, mis Amy lugu tema kuulsuseaastatel niigi ühte- ja teistpidi on hekseldanud. Tõsi, vaataja näeb koduvideoid ja kuuleb Amy lähedaste tunnistusi, mis varem kollasesse pressi pole jõudnud, kuid Kapadia ei lähe sügavamale elookirjeldusest. Amy Winehouse'i suhe muusikasse ja muusikaga jääb antud juhul varju, see liin on küll läbiv - Amy laulud ja lüürika on naturaalselt paigutatud ta elulooliste seikade vahele, osutades ta laulude otsesele seosele sellega, mis ta elus toimub, kuid kahjuks pole Amy muusika selle filmi teema. Nii nagu üks Winehouse'i suuremaid eeskujusid Billie Holiday, oskas ka Amy end kõige paremini väljendada muusikas, tema laulud ja tekstid on liigutavad ning haaravad, Kapadia dokumentaali teene on see, et ta annab neile laiema vaatajaskonna jaoks eluloolise põhja. Amy muusikaline panus jazzi- ja popkultuuri vajaks sügavamat käsitlust, oma kahe albumiga kehtestas Winehouse uue suhtumise jazzmuusika pärandisse, kuid ei jõudnud minna edasi. Kapadia "Amy" annab aimu Amy talendi ehtsusest ja isiklikust ehedusest ning aususest - need on jooned, mis puuduvad enamikul pop- ja jazzartistidest.

Filmi üks mõjuvamaid episoode muusikalises mõttes on Amy kohtumine Tony Bennettiga nende ühise duetialbumi salvestusel, kus Amy ei saa tagasihoidlikkusest ja austusest iidoli vastu esmalt laulma hakatagi. Ka see on üks Kapadia filmi allteemasid – jazzitraditsioonile uue tähenduse andmine tänapäeva kontekstis.

Seda kõike arvesse võttes pole mitte vähe oluline, et film on valminud Universal Musicu eestvõttel, kes müüb ka filmi soundtrack'i Amy seniavaldamata lugudega. Tõeline Amy Winehouse avaneb aga siiski ta muusika kaudu, läbi nende kahe albumi, mida ta jõudis eluajal avaldada, kusjuures ülepromotud hitt "Rehab" pole kaugeltki ta parim laul.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Klassikaraadio "Delta"



Algas 21. PIMEDATE ÖÖDE FILMIFESTIVAL
juhised pöffil orienteerumiseks
Vaid vapratele

Arvustus. Sihikindel tõsieluline draama

Uus film: "Vaid vapratele"

Režissöör: Joseph Kosinski

Osades: Josh Brolin, Jennifer Connelly, Taylor Kitsch, Miles Teller, Jeff Bridges, Andie MacDowell, Ben Hardy, James Badge Dale, Alex Russell

7/10

Tallinn

Tallinn ei tohi olla suvaline linn

Siiri Vallneri ja Indrek Peili meelest määrab kunagi mõneti põnevagi aukliku ja kaootilise Tallinna linnaehituse visiooni asemel kollektiivne lollus.

Igor Uibo

Igor Uibo: ma tunnen end eestlasena

Igor Uibo peab end nii eestlaseks kui ka prantslaseks — elanud suure osa oma elust Prantsusmaal, on ta viimase viieteistkümne aasta jooksul veetnud igal aastal neli-viis kuud Eestis, jagades siin oma mitmekülgseid kogemusi teatri, tantsukunsti ja muusika vallas. Ta on pidanud loenguid prantsuse teatrist ning tantsu, eriti nüüdis- ja moderntantsu ajaloost TÜ Viljandi kultuuriakadeemia, Tartu Ülikooli prantsuse keele osakonna ja Tallinna Ülikooli koreograafia eriala üliõpilastele. Igor Uibo lavastab ka ise ning on vahendanud teatri- ja muusikategevust Eesti ja Prantsusmaa vahel

FILM
TEATER
Fotol stseen Rasmus Puuri ooperist "Pilvede värvid". Vasakult Juuli Lill, Mati Turi, Helen Lokuta, Jassi Zahharov. Foto: Harri Rospu.

Rahvusooper Estonia alustab Soome-tuuri

Täna, 17. novembri õhtul annab Eesti Rahvusballett esimese "Coppélia" etenduse Tampere-talos, mis on pidulikuks alguseks Eesti Vabariik 100 puhul toimuvale Rahvusooper Estonia kahenädalasele ringreisile Soomes.

KIRJANDUS
Žürii esimees Peeter Olesk

Peeter Olesk. Jaak Põldmäe võrdlevalt vaatekohalt

Ühel varakevadisel päeval aastal 1976 pidi Jaak Põldmäe (1942–1979) viima kirjastusse Eesti Raamat oma raamatu „Eesti värsiõpetus” (1978) käsikirja. Eellepingu põhjal oli talle makstud välja 60 %, kuid kirjastus küsis, kuhu jääb käsikiri.

KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Tea Lemberpuu maalid kultuuritegelastest

Kalle Mälberg: väljakutsuv vanamoodsus

Tartust on palju laastavaid sõdu üle käinud. Iga kord selle ilusa linna tuleleegid peegeldusid Emavees, armid jäid parkidena linna näkku, mida kolearhitektid nüüd rüsinal rüvetama ruttavad. Ent iga häving möödub, jättes maha palju meheta naisi.

Hasartmängusõltlased eitavad kaotust ja mängivad maha suurema summa raha, kui algselt plaanitud.

Urmas Vadi. Elu mõttetusest

Pettunud inimeste hääled. Linna kõige vanem inimene võtab oma kodus vastu külalisi, lapsed on laua katnud, on kohvi, küpsiseid, vaasis on lilled. Hommikul käis koguduse õpetaja, siis astus linnapea isiklikult läbi, nüüd teeb kohalik ajalehereporter intervjuud ja ütleb alustuseks tunnustavalt, et te olete ikka väga pika elu ära elanud!

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: