Tõnu Karjatse filmikomm: "Amy" on pelgalt eluloofilm ({{commentsTotal}})

"Amy" Autor/allikas: kaader filmist

Asif Kapadia "Amyt" on mitut puhku nimetatud aasta dokumentaalfilmiks – nii näiteks seadis "Amy" esikohale dokfilmide seas Euroopa Filmiakadeemia ja ta kandideerib parima muusikafilmi tiitlile angloameerika muusikatööstuse aastauhindade Grammyde jagamisel.

Parimate reastuse võib alati panna küsimärgi alla, sest kunagi ei suuda keegi haarata kogu pilti sellest, mis kuskil maailma otsas aasta jooksul tehtud, seda enam, et talentide leidmise asemel on neist reastamistest saanud suurtes meelelahutusmaades meelelahutusmogulite hallatud promoüritus. Võib arvata, et ka Kapadia dokumentaal 21se sajandi vaieldamatult andekaimast jazzlauljast on tähelepanu pälvinud suures osas just Amy enda isiku ja ta traagilise eluloo tõttu. Samas on Amy lugu ka lugu sellest, kuidas toosama meelelahutustööstus oma talente hävitab ja pealegi koosneb film suures osas kõmujanulise kollase ajakirjanduse materjalidest, mis on ju osa meelelahutustööstuse masinavärgist.

Kapadia kasutab "Amy" juures sama töömeetodit nagu oma eelmises filmis „Senna“ (2010), mis tõi avalikkuse ette Brasiilia võidusõitja Ayrton Senna traagilise loo läbi ta lähedaste. Kapadia töötab läbi ajakirjandusest läbi käinud materjalid, intervjuud ja lisab sinna oma loo kangelase koduarhiivi ning sõprade salvestised. Omapoolsetest kommentaaridest loobudes paneb režissöör kokku emotsionaalse loo ühe tähe tõusust ja langusest rahuldades ühtlasi inimeste uudishimu staaride isikliku elu järele. Selles suhtes ei tee Kapadia muud, kui ratsutab selsamal ratsul, mida seltskonnaajakirjandus aastakümneid ruunanud. Samas aga Kapadia meetod töötab – intervjuulõikude ja muusikakatketega ilmestatud kaadrid Amy kasvamisest andekast laulukirjutajast sõltuvusprobleemidega Grammy-diivaks lähevad südamesse ning aitavad päästa Winehouse'i talenti unustusse vajumast. Filmi eesmärk ongi anda edasi Amy lugu võimalikult tõepäraselt ja elulähedaselt. Kapadia ei presenteeri Amyt muusikavideotest tuttava kuvandi kaudu, ehkki ka see kuvand tugineb suuresti lauljatari enda loomuomasele karismale.

Samas võib küsida, kas filmist saab vaataja teada midagi rohkem, kui võimaldab seltskonnameedia, mis Amy lugu tema kuulsuseaastatel niigi ühte- ja teistpidi on hekseldanud. Tõsi, vaataja näeb koduvideoid ja kuuleb Amy lähedaste tunnistusi, mis varem kollasesse pressi pole jõudnud, kuid Kapadia ei lähe sügavamale elookirjeldusest. Amy Winehouse'i suhe muusikasse ja muusikaga jääb antud juhul varju, see liin on küll läbiv - Amy laulud ja lüürika on naturaalselt paigutatud ta elulooliste seikade vahele, osutades ta laulude otsesele seosele sellega, mis ta elus toimub, kuid kahjuks pole Amy muusika selle filmi teema. Nii nagu üks Winehouse'i suuremaid eeskujusid Billie Holiday, oskas ka Amy end kõige paremini väljendada muusikas, tema laulud ja tekstid on liigutavad ning haaravad, Kapadia dokumentaali teene on see, et ta annab neile laiema vaatajaskonna jaoks eluloolise põhja. Amy muusikaline panus jazzi- ja popkultuuri vajaks sügavamat käsitlust, oma kahe albumiga kehtestas Winehouse uue suhtumise jazzmuusika pärandisse, kuid ei jõudnud minna edasi. Kapadia "Amy" annab aimu Amy talendi ehtsusest ja isiklikust ehedusest ning aususest - need on jooned, mis puuduvad enamikul pop- ja jazzartistidest.

Filmi üks mõjuvamaid episoode muusikalises mõttes on Amy kohtumine Tony Bennettiga nende ühise duetialbumi salvestusel, kus Amy ei saa tagasihoidlikkusest ja austusest iidoli vastu esmalt laulma hakatagi. Ka see on üks Kapadia filmi allteemasid – jazzitraditsioonile uue tähenduse andmine tänapäeva kontekstis.

Seda kõike arvesse võttes pole mitte vähe oluline, et film on valminud Universal Musicu eestvõttel, kes müüb ka filmi soundtrack'i Amy seniavaldamata lugudega. Tõeline Amy Winehouse avaneb aga siiski ta muusika kaudu, läbi nende kahe albumi, mida ta jõudis eluajal avaldada, kusjuures ülepromotud hitt "Rehab" pole kaugeltki ta parim laul.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Klassikaraadio "Delta"



Vince Staples lõkke ääres uues videos.Vince Staples lõkke ääres uues videos.
Päeva video: Vince Staples - "Rain Come Down"

Täna ilmus räppar Vince Staples´i uus album "Big Fish Theory" ning juba varem, koostöös Ty Dolla $ign´iga avaldatud lugu "Rain Come Down" sai värske video.

Leelo TungalLeelo Tungal
Leelo Tungal tähistas juubelit kahe uue luulekoguga

Neljapäeval tähistas oma 70. sünnipäeva luuletaja, kirjanik, tõlkija ja ajakirjanik Leelo Tungal. Juubeliks jõudsid raamatu-lettidele kaks tema uut luulekogu.

FILM
"Lõputu poeesia" ("Poesia sin fin")
Tristan Priimägi andis suveks kolm filmisoovitust

"Terevisioonis" oli külas filmiajakirjanik Tristan Priimägi, kes soovitaks algavaks suveks filme "Petetud", "Lõputu poeesia" ja "Wind River".

TEATER
Klaudia Tiitsmaa
Ugala publik valis lemmikud

Ugala teatris etendus eile, 21. juunil viimast korda suvelavastus „Gogoli disko“. Lõpuaplausi järel kuulutati Ugala suurel laval välja publikupreemia Kuldõun 2017 laureaadid.

KIRJANDUS
Arvustus. Ärakrutitud ajalugu väändes füüsikaga vaheldumisi

Uus raamat

Ilmar Tomusk
"Seiklused paralleelmaaailmas"
Hillar Metsa pildid
Tammerraamat
224 lk.

KUNST
"Ajavahe".
Arvustus. Kuidas käsitööst sai kunst

7. Tallinna Rakenduskunsti Triennaal

Peanäitus: "Ajavahe"
21.04-23.07.2017

Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum

Arhitektuur
Arhitektuurikeskuse välkloengArhitektuurikeskuse välkloeng
Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsiooni konkursi võitis töö "Nõrk monument"

2018. aasta Veneetsia arhitektuuribiennaalil esindab Eestit rahvusvahelise noorte kuraatorite meeskonna intrigeeriva nimega konkursitöö "Nõrk monument" (Weak Monument). Žürii hääletusest täna hommikul võitjana väljunud töö kuraatormeeskonda kuuluvad EKAs ja Hollandi Delfti Tehnikaülikoolis õppinud Laura Linsi (praktiseerib hetkel Londonis arhitektina) ja Roland Reemaa (arhitekt, hetkel külalisõppejõud Delfti Tehnikaülikoolis) ning Londonis praktiseeriv, lisaks Delftile ka Prahas õppinud arhitekt Tadeas Riha.

Veneetsia arhitektuuribiennaalVeneetsia arhitektuuribiennaal
ERR.ee video: välkloengul selgitati Eesti esindaja Veneetsia arhitektuuribiennaalil

15. juunil toimus Vaba Lava suures saalis Eesti Arhitektuurikeskuse välkloeng, kus astusid lavale 16. Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsiooni kuraatorivõistluse finalistid. Rahvusvahelisele võistlusele esitatud tööde seast pääses finaalvooru viis.

MUUSIKA
Arvo Pärt kuulsa vannitoariiuli juures oma teose partituuri uurimas
Maria Mölder. Sissevaade Arvo Pärdi ülikooli argipäeva

19. juunil asetatakse Arvo Pärdi keskusele pidulikult nurgakivi. Uus hoone avatakse juba vähem kui pooleteise aasta pärast, 2018. aasta hilissügisel. Millised ettevalmistustööd keskuses praegu käsil on, selgus vestluses, kus osalesid Arvo Pärdi Keskuse nõukogu liige Nora Pärt, tegevjuht Anu Kivilo, toimetaja ja muusikateadlane Kristina Kõrver ning arhivaar Anneli Kivisiv.

Arvamus
Liiklusummik.Liiklusummik.
Tamur Tohver. Davai davai davai!

Oma arvamuslugude sarjaga jätkab Polygon Teatri juht. Ja mida me näeme?

Räpilahing.Räpilahing.
Anders Härm. Rappimislahing

Agonistliku teotamisrituaali mänguline algupära, kultuuriline funktsioon ning poliitiline potentsiaal.

Uue maailma tänavafestivalUue maailma tänavafestival
Keelesäuts. Millal eestlased, millal eestlaste kogukond?

Kogukonnamõiste on ajaga ja arenguga muutunud, laienenud ja mitmekesistunud. Täna keskendun ma keelekasutuses ainult ühele aspektile, mille kohta olen kuulnud küsimusi. Millal on õige kasutada eestlaste kohta kogukond ja millal on see vale?

12EEK Monkey12EEK Monkey
Eesti räpp: nišimuusikast noorte häälekandjaks

Eesti räpp kipub kohati mainstream’ile vastanduma, kuid teatud artistid viivad selle samal ajal peavoolupüünele.