Arvustus. "Sherlock" oli hullumeelne, eneseirooniline ja enneolematult meelelahutuslik ({{commentsTotal}})

"Sherlock: The Abominable Bride" ("Sherlock: Õõvastav pruut") Autor/allikas: Kaader filmist

Uus episood sarjast
"Sherlock: The Abominable Bride" ("Sherlock: Õõvastav pruut")
Režissöör: Douglas MacKinnon
Stsenaristid: Mark Gatiss ja Steven Moffat
Osades: Benedict Cumberbatch, Martin Freeman, Andrew Scott, Natasha O'Keeffe, Rupert Graves
Esilinastus 1. jaanuaril ETV ekraanil
10/10

Ma mainin parem kohe alguses ära, et kavatsen arvustuses mainida mitmeid olulisi sisupöördeid, mis võivad inimestel, kellel osa seni nägemata, elamust rikkuda. Sellisel juhul ärge pigem lugege!

"I'm a storyteller, I know when I'm in one" on Watsoni tsitaat, mis kirjeldab suurepäraselt seda, millega "Õõvastav pruut" vaatajat üllatab. Meile pakutakse näiliselt 1895. aastal asetleidvat lugu, milles Sherlock asub uurima mõrvasarja, mida korraldab pealtnäha surnud naine, kes kummitusliku pruudina käib mehi tapmas. Juba esimestest minutitest tundub see lugu aga pisut liiga eneseirooniline, et olla fookuseks.

See on vaid üks pusletükk keerulises mõttemängus, mis toimub Benedict Cumberbatchi kehastastud Sherlock Holmesi peas. Ainus Holmesi tõeline vaenlane Moriarty on tagasi ning selle probleemi lahendamine ei ole uurijale lihtne - ta sulgub "Inceptioni" kombel sügavale enda teadvusesse, et tugevas narkouimas murda lahti surnud inimese naasmise müsteerium. Ja oi, kuidas vaataja selle käigus ümber sõrme keeratakse.

Lineaarses mõttes toimus kogu tegevus vaid üürikese viie minuti jooksul ja sarja sisulises plaanis ei vastatud kuigi paljudele küsimustele. Võiks isegi öelda, et 90-minutiline pöörane segadus tekitas pigem kümneid küsimusi juurde. Ehk see oli justkui keeruline ja täiesti hämmastav õrritus uueks hooajaks, mida tuleb veel aasta oodata. Kuid juba see õrritamine oli küllap parim asi, mis sarjade maailmas viimasel aastakümnel üldse juhtunud on.

Iga kaader on ülelaetud kujundite ja detailidega, mida esimesel vaatamisel ei jõua mingilgi moel lahti hammustada. Võtkem või Natasha O'Keeffe kehastatud Emelia Ricoletti (pildil üleval), kes on ülikarismaatiline dia de los muertoslik kangelanna, kes painas kindlasti suurt hulka vaatajaid ka unenägudes. Aga ta on pelgalt üks detail, mis näitab Mark Gatisse ja Steven Moffati stsaneeriumi mastaapsust. Selles loos paistab korraga nende austust Conan Doyle'i originaali vastu, kohati liigagi tarka inglaslikku huumorit ja žanripiiride nihutamist, mille sarnast ei ole Holmesi lugude puhul ilmselt eales varem tehtud.

See on armas ja pisut totter pühadeaegne õuduslugu (kellele ei meeldiks uduses labürindis kõhe tagaajamine), piinlikult täpne, viimse emotsioonini lihvitud draama ning häirivalt sügavale pugev psühholoogiline uurimus. Vaatajal tekib küsimus, kas Moriarty üldse ongi olemas või on ta pelgalt "viirus Holmesi süsteemis", mida Moriarty Reichenbachi kose juures talle saatanlikult kinnitas. "Õõvastav pruut" murrab katki kõik senised klišeelised Sherlockile seatud raamid ja asetab ta geeniusena fookusesse. Vaatajal ei olegi õigust hinnata tema käitumist ja tegusid, sest in the end, sellepärast me Sherlock Holmesi armastamegi.

Milles seisnes aga eneseiroonia? Kogu Holmesi peas toimuv 19. sajandi maailm on pisut koomikslik ja jabur. Ta kujutas enda venda Mycroftti ette ülekaalulise ning õgardliku mõttehiiglasena. Nägi enda armastatud Molly Hooperit paroodilise surnukuuripidaja ning tõsihingelise feministina, Irene Adlerit kui siiani hinge painavat tegurit ning ootamatult oli salaühingus osaleva feministina sisse lipsanud ka Sherlocki poolt tüssatud Janine Hawkins. Ja vaadakem või seda, kuidas naljatlevalt oligi Watsoni ainsaks ülesandeks kirjutada ülesse Sherlock Holmesi suuri tegusid, millest tekkis kohati geniaalne objekti-subjekti paroodia. "Poetry or truth? Many would say they're the same thing" nagu nimitegelane ütles.

Ma olen seda nüüdseks kaks korda vaadanud ja ilmselt võiks mõned korrad veel. See on meelelahutuse kõrgeim vorm, kus kavalus ja iroonia ei lase sul hetkeksi igavust tunda. Filmikunst, mis ei pea vaatajat idioodiks, vaid üritab tema tähelepanu hoida aina uute küsimustega. Aasta on alanud vägevalt, jääb ainult uut hooaega oodata - ma olen kindel, et pettuma ei pea. Ja kui mõni inimene, kes mingil veidral kombel sattus seda arvustust lugema ja ei ole episoodi veel näinud, siis vaadake kohe ära. See ei ole soovitus, vaid pigem isegi käsk.

PS! Huvitav detail, mida ma ei suuda siiani enda jaoks lahti murda, on see, miks Mycroft puruksrebitud "nimekirja" märkmiku vahele pistis. Sherlocki lapsepõlve koera Redbeard nimi, mida näidati, annaks justkui vihjeid, aga lõplikke vastuseid ei saa. Nii põnev...

PS2! Kui Sherlock ütleb lause: "Nothing made me, I made me", siis naljakal kombel meenus kohe Mikk Mikiver filmis "Hukkunud Alpinisti Hotell", kus ta hirmunud näol tõdes: "Mina sidusin mind kinni". Naljakas seos.



Eline SelgisEline Selgis
Teatraalne kaamera. Eline Selgis, "We will figure it out"

ERR kultuuriportaal jätkab sarjaga, milles Tartu Ülikooli teatriteaduse magistrandid arvustavad lavastusi videoformaadis, filmijaks UTTV, projekti algatajaks õppejõud Ott Karulin.

Vince Staples lõkke ääres uues videos.Vince Staples lõkke ääres uues videos.
Päeva video: Vince Staples - "Rain Come Down"

Täna ilmus räppar Vince Staples´i uus album "Big Fish Theory" ning juba varem, koostöös Ty Dolla $ign´iga avaldatud lugu "Rain Come Down" sai värske video.

FILM
"Lõputu poeesia" ("Poesia sin fin")
Tristan Priimägi andis suveks kolm filmisoovitust

"Terevisioonis" oli külas filmiajakirjanik Tristan Priimägi, kes soovitaks algavaks suveks filme "Petetud", "Lõputu poeesia" ja "Wind River".

TEATER
Klaudia Tiitsmaa
Ugala publik valis lemmikud

Ugala teatris etendus eile, 21. juunil viimast korda suvelavastus „Gogoli disko“. Lõpuaplausi järel kuulutati Ugala suurel laval välja publikupreemia Kuldõun 2017 laureaadid.

KIRJANDUS
Arvustus. Ärakrutitud ajalugu väändes füüsikaga vaheldumisi

Uus raamat

Ilmar Tomusk
"Seiklused paralleelmaaailmas"
Hillar Metsa pildid
Tammerraamat
224 lk.

KUNST
"Ajavahe".
Arvustus. Kuidas käsitööst sai kunst

7. Tallinna Rakenduskunsti Triennaal

Peanäitus: "Ajavahe"
21.04-23.07.2017

Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum

Arhitektuur
Arhitektuurikeskuse välkloengArhitektuurikeskuse välkloeng
Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsiooni konkursi võitis töö "Nõrk monument"

2018. aasta Veneetsia arhitektuuribiennaalil esindab Eestit rahvusvahelise noorte kuraatorite meeskonna intrigeeriva nimega konkursitöö "Nõrk monument" (Weak Monument). Žürii hääletusest täna hommikul võitjana väljunud töö kuraatormeeskonda kuuluvad EKAs ja Hollandi Delfti Tehnikaülikoolis õppinud Laura Linsi (praktiseerib hetkel Londonis arhitektina) ja Roland Reemaa (arhitekt, hetkel külalisõppejõud Delfti Tehnikaülikoolis) ning Londonis praktiseeriv, lisaks Delftile ka Prahas õppinud arhitekt Tadeas Riha.

Veneetsia arhitektuuribiennaalVeneetsia arhitektuuribiennaal
ERR.ee video: välkloengul selgitati Eesti esindaja Veneetsia arhitektuuribiennaalil

15. juunil toimus Vaba Lava suures saalis Eesti Arhitektuurikeskuse välkloeng, kus astusid lavale 16. Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsiooni kuraatorivõistluse finalistid. Rahvusvahelisele võistlusele esitatud tööde seast pääses finaalvooru viis.

MUUSIKA
Arvo Pärt kuulsa vannitoariiuli juures oma teose partituuri uurimas
Maria Mölder. Sissevaade Arvo Pärdi ülikooli argipäeva

19. juunil asetatakse Arvo Pärdi keskusele pidulikult nurgakivi. Uus hoone avatakse juba vähem kui pooleteise aasta pärast, 2018. aasta hilissügisel. Millised ettevalmistustööd keskuses praegu käsil on, selgus vestluses, kus osalesid Arvo Pärdi Keskuse nõukogu liige Nora Pärt, tegevjuht Anu Kivilo, toimetaja ja muusikateadlane Kristina Kõrver ning arhivaar Anneli Kivisiv.

Arvamus
Liiklusummik.Liiklusummik.
Tamur Tohver. Davai davai davai!

Oma arvamuslugude sarjaga jätkab Polygon Teatri juht. Ja mida me näeme?

Räpilahing.Räpilahing.
Anders Härm. Rappimislahing

Agonistliku teotamisrituaali mänguline algupära, kultuuriline funktsioon ning poliitiline potentsiaal.

Uue maailma tänavafestivalUue maailma tänavafestival
Keelesäuts. Millal eestlased, millal eestlaste kogukond?

Kogukonnamõiste on ajaga ja arenguga muutunud, laienenud ja mitmekesistunud. Täna keskendun ma keelekasutuses ainult ühele aspektile, mille kohta olen kuulnud küsimusi. Millal on õige kasutada eestlaste kohta kogukond ja millal on see vale?

12EEK Monkey12EEK Monkey
Eesti räpp: nišimuusikast noorte häälekandjaks

Eesti räpp kipub kohati mainstream’ile vastanduma, kuid teatud artistid viivad selle samal ajal peavoolupüünele.